esmaspäev, 22. veebruar 2016

Kino: "Klassikokkutulek"

Tervitus!

Midagi kodumaist vahelduseks!

Pealkiri: Klaasikokkutulek
Režissöör: René Vilbre
Näitlejad: Mait Malmsten, Genka, Ago Anderson, Mart Müürisepp, Grete Klein, Kadri Adamson, Ülle Lichtfeldt, Kristiina-Hortensia Port, Maarja Jakobson, Marika Korolev
Kestus: 1h 30 min
Žanr: Komöödia
Kinodes alates: 19.02.2016
Nähtud: 20.02.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Kui täienisti aus olla, siis ma läksin antud kodumaist üllitist vaatama suhteliselt madalate ootustega ning eeldasin midagi “Old School” (2003) taolist. Viimase pakutav ei kuulu aga ilmtingimata huumori hulka, mida ma kõrgelt hindaksin. Siiski, otsustasin filmile, mu meele muutmiseks, võimaluse anda ning juhuslikult otsisin tol hetkel ka lustlikku ajuvaba meelelahutust, mida promomaterjal igatahes mingi kraadini ka lahkelt lubas. Lisaks oli meelitavaks faktoriks ka see, et ammu ei ole kinno jõudnud Eestimaist komöödiat. Tavapärane kodune suure ekraani üllitis on viimasel ajal tihtipeale ülitõsine, ülisügav ning ülimasendav. Tõsiasjad, et film lõi avanädalavahetuse vaatajarekordi, lüües troonilt eelmise aasta megahiti “1944,” ning isegi kaks tundi enne seanssi, oli mul võimalik saada koht vaid esimesse ritta, räägib agaralt filmi eest.

Kõige tähtsam küsimus esmalt: kas oli siis naljakas? Endalegi ootamatult, jah, oli küll. Kuigi lugu ise oli kulunud, klišee ja üllatusvaene, järgides tüüpilisi peopanemisfilme ning omades sama palju sügavust kui paari minuti vihma järel tekkinud lomp (ja ja, me kõik teame, et vanemaks jäämine, kõigi sümptomitega, võib olla künklik tee; uuritud, näidatud, tehtud ja filmitud, ning seda loendamatu arv kordi nii ülevalt kui alt, paremalt kui vasakult – liigume edasi). Potentsiaali tsipake isegi oli, kuid intrigeerivaid aspekte käsitleti pealiskaudselt või siis olid need juba oksendamiseni läbitallatud teemad, nagu lahkuminek ning naise kaotamine nooremale ja takistused püsisuhtesse pühendumisel. Kõrvalepõike tüüpilisusest oleks teinud ühe peomehe soovimatus üldse lapsi saada (sest lihtsalt ei taha neid), mitte see valik mille kasuks otsustati.

Objektiivselt vaadatuna, aga sobib selline turvaline, värvitu ja paljutallatud raam filmi süžeeks nagu valatult, sest kes siis ikka otsib siit elu mõtet või ootab midagi koletult innovatiivset. Antud raam täidab oma funktsiooni suurepäraselt, võimaldades vaatajal toimuvaga kontakti saada, tegelastega samastuda ning ennast võimalusel isegi ära tunda, ja mis kõige tähtsam, teha võimalikult palju ruumi totakatele ja piinlikult naljakatele kildudele, situatsioonidele ning kõigele vaimukale.

Nüüd aga ikkagi tagasi huumori juurde. Kuigi kohati kergelt sunnitud esituse maiguga, oli filmi tekst kiiduväärselt mahlakas, terav, tabavalt asjakohane ja siiralt itsitama ajav. Esile võiks tuua mitmeid üherea kilde, mis mind oma koomilisusega parajalt pahviks lõid. Loomulikult ei tasu karta, et puudu on ka omajagu labaseid nalju – antud tüüpi komöödiale on see otsekui kohustuslik kirjandus. Märkimisväärselt suurel hulgas leidus genitaalikoomikat ning, näiteks, detailne ja põhjalik vestlus nende raseerimise kohta, oli päris lustlik. Siinkohal pean esitama aga tõsise kaebuse: palun mitte julgustada inimesi avalikes duširuumides oma privaatsetest paikadest karvu eemaldama! See on rõve, palun nudistamisega tegeleda kodus!

Situatsioonid olid tihtipeale stiilis, et mis kõik küll võib valesti minna ja kui piinlikuks me poistele olukorra teeme, kuid taaskord, on sellise suuna võtmine iseenesestmõistetav. Ootamatuid kohtumisi, maa-alla vajumise soovi hetki, alkoholi liigtarbimist ning sellest põhjustatud lollakusi, enesehaletsust, piinlikku diskotantsu ja hemorroidide nalju tuli omajagu ette. Ja iga viimne kui üks neist suutis publikus naeru esile kutsuda, eriti prohmakad. Pean ka kohe järgmine kord klubis selle nähtud tantsuliigutuse järele proovima, ma nimetaks seda “õhkutõusmisel raskustes pardiks.”

Vinti sai usinalt üles keritud enne suurt pauku ehk kokkutulekut ennast. Ka edukas prooviesinemine poiste klubikülastuse näol sai hindele viis läbitud, kuid minu kurvastuseks jäi mega sündmus ise aga eelnevaga võrreldes veidi lahjaks. Mart tegi veidi trilli ja tralli, kuid teised said lõpuks täiskasvanuteks ja kasvatasid endale südametunnistuse – minumeelest äärmiselt vale asjastus. Jah, nende kui meeste jaoks olid need hiilgavad momendid, kuid huumori kohalt oli see otsekui aegamööda ja üksluiselt täispuhutud õhupallist õhu välja laskmine. Noh, vähemalt Mart hoidis energiliselt ja üliagaralt meeleolu üleval, kuid mitte kauaks…

Siinkohal esitan aga küsimuse: Kas enda väärtust ja edukust saabki ainult mõõta sellega, et kas skoorisid kuuma chicki või mitte? Teatud sorti isikute jaoks kindlasti, kuid ootasin meie kolmelt kangelaselt rohkemat. Tegu ei olnud ju enam teismelistega, mida vaatajale terve filmi jooksul selgeks püüti teha. Üle filmi oli puistatud kauneid, kelmikaid ja prinkide pepudega näitsikuid. Millegipärast tavalisi naisi mu pilk ei kohanudki. Isegi klassikokkutulekul olid oma esimesest noorusest väljas naised kuumad püssid. See tuletas mulle tahes tahmata meelde Arnold Schwarzeneggeri filmi “Viimane kangelane,” kus mees ei tea, et elab filmis, kuid üks viis tegemaks vahet tegelikkuse ja linateose vahel on see, et filmis ei ole ühtegi nn kümnepunktisel pandavuse skaalal vähem kui kaheksa pallist naist.

Näitlejatest oli igati tasemel Mait Malmsten Mardina, kes kehastas kõige autentsemalt õnnetukest, kuid sümpaatset segaduses keskeakriisis vaevlejat. Selline lössis ja mossis, kuid siiski õilis (WCs isa mängimine) ja põhimõtetega (petmisega seoses) mees oli äärmiselt tervitatav. Ago Anderson, Andresena, jäi aga sajaprotsendiliselt rakendamata ning ta tundus kohati otsekui sidekick kahele teisele mehele. Samas aga suutis tema viimane ehe ja emotsionaalne kõne põgusalt ka minu tundekeeli puudutada. Viis pluss selle etteaste eest! Genka, Toomasena, jäi minu jaoks teatud hetkedel veidi puiseks, kuid karvase, ulaka ja naistemehest mürakana ta ju iseenesest toimis. Mul oli ka veidi kahju mitmest suure nimega naisnäitlejast, kes olid kaadris vaid mõne stseeni ja paari repliigiga ning kellede kaasamine tundus raiskamisena. Samas aga olid antud filmi keskpunktiks ikkagi kolm meeskangelast ning see fookus püsis vaevatult.

Lemmik stseen: Kui Toomase kaaslane annab talle koera pildi, et seda endistele klassikaaslastele näidata, kui viimased oma lastepilte näitama hakkavad.

Kokkuvõttes: Igati soliidne ja tõeliselt vaimukas kodumaine komöödia, mida kindlasti soovitan vaatama minna, kasvõi ainult sellepärast, et tegu on ühe haruldase loomaga viimastel aastatel: Eestimaine komöödia.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar