Esmaspäev, 3. august 2015

Kino: "Pikslid"

Tervitus!

Ja veel kinost! Mul on viimasel ajal tõeline kinomaania.

Pealkiri: Pikslid

Originaalpealkiri: Pixels
Režišöör: Chris Columbus
Kestus: 1h 38 min
Näitlejad: Adam Sandler, Josh Gad, Kevin James, Michelle Monaghan, Peter Dinklage
Žanr: Ulme, komöödia, action
Kinodes alates: 24.07.2015
Nähtud: 27.07.2015
Minu hinnang: 3/5

pilt solariskino.ee kodulehelt
Mäletan veel aegu kui Adam Sandleri filmid olid totakad, kuid lõbusad ja omamoodi meeldivad ning siirad oma lollakuses. Ma olen "Pulmalaulikult" vast kümneid ja kümneid kordi näinud. Aegamööda on tema filmid muutunud aga päris häirivateks ollusteks, milledest vaimukus on vaikselt välja jooksnud ning selle asemel hoitakse filme veepeal nõmedate jalaga tagumikku naljade ja rõvedustega. Publikut neile aga jätkub, seega vorbitakse üks teise järel juurde. Kokkuvõttes võib öelda, et võta üks ja viska teist. Antud film on uusim väljalase Sandleri tüüpilisest repertuaarist, kuid seekord võib öelda, et on astutud kindlad sammud aktsepteeritavuse poole lähemale või, julgen väita, et lõpptulemus oli igati vastuvõetav.

Minu jaoks on legendaarsed mängud nagu Pac-Man ja teised liialt kauge minevik, et neid isiklikult mänginud oleks, kui nad populaarsuse tipul olid. Kõige tuttavam oli Donkey Kong, kuid seda juba Nintendo mängu läbi, mis ei ole üldsegi see versioon, mida filmis kohtasin. Siiski, tahtsin suhteliselt õhinal seda filmi näha, kuna kontseptsioon jättis värske ja nauditavalt kihvti ning laheda mulje. Eeldasin suurepärast suve meelelahutust, et IQ saaks pooleteiseks tunniks puhata.

Kuigi potentsiaali oli ning mingil määral sai see ka realiseeritud läbi vaimukusepuhangute dialoogis, tegemistes või tegelastes, tuli ka ette palju jura, mõttetust, kuivust ja puhast idiootsust. Idee ja põhjendus tulnukate rünnakule seletati suhteliselt vastuvõetavalt ja loogiliselt, samas aga tõsiasi, et Kevin James oma tüüpilises hiilguses oli USA president, kaunis, kelmikas ja siresäärne Sandleri silmarõõm oli puht juhuslikult ka mega kõrge auastmega sõjaväepüss ja, et tõesti oli inimkonna ainsaks lootuseks selles mängpõrgus mingid kunagised mänguässad -- no vot neid asju ma ei suutnud seedida ja need kriipisid ebamugavalt. Samuti oli ilmselge, et loodeti ja toetuti liialt sisu nostalgilisele faktorile inimesi kinno meelitamisel ning sisu kannatas tänu sellele pealiskaudsele peibutusmanöövrile. Samas ei pea olema niiväga nende mängudega sina-peale, et nähtust aru saada ja seda nautida.

Huumorit esines igasugu variatsioonides ning ka päris kiiduväärt nalju. Efektid nägid päris kobedad välja, arvestades seda, et nad ei peagi olema kõrgtasemel, kuna kujutletavad mängud ei näinud ka just hiilgavad välja, võttes võrdluseks tänapäeva mängude visuaalid. Mis mind aga tüütas oli romantikaliini kohmakus, pealesunnitus ja sellise kohustusliku looelemendi maitse, et Sandleril tegelaskujul ikka oleks mingi kuum chick keda filmi lõpus kabistada. Ja, et noh, tore, et maailm sai päästetud aga üks meelas tükk peab ikka ju auhinnaks käe küljes rippuma. Naine on õnneks päris asjalik, kuid niivõrd eraldiseisev ja kentsakas antud kontekstis.

Filmis hiilgasid, esiteks, Sean Bean kõva ja karmi Briti sõdurina ning, teiseks, Josh Gad. Vend oli lihtsalt tohutult ülevoolav, nõder või geniaalne, ma ei suuda otsustada, vastutas mitme üllatusliku naljapurske eest (ja mõne veidi ebamugava eest -- viimane stseen) ning oli opakalt koomiline ja tohlakalt vaimukas. Peter Dinklage oli ka täitsa omas elemendis ennasttäis ning ülbe sulina. Lahjalt poolelt mainin peategelast Adam Sandleriti, kes kehastas täpselt sedasama loru, keda enamustes teistes enda filmides, luitunud, ilmetu ning hädasti uuenduskuuri vajav. Kuigi mitte reaalne tegelane, oli Q*bert üliarmas!

Lemmik tsitaat: "Me filmime õllereklaami."

Lemmik stseen: Ludlow ootamatu kentsakalt ning agressiivselt sütitav kõne sõduritele.

Kokkuvõttes: Ma ei saa eitada, et kohati oli film päris lõbus ning nauditav, kuid ma ei saa maha salata ka selle liialt napakaid detaile ja möödapanekuid. Samas arvan, et kui mitte palju oodata ning mõistus ukse taha jätta, siis on tegu lahedalt veedetud ajaga ka neil, kes kesksetest vanadest mängudest midagi ei mõika ja midagi kuulnudki ei ole.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar