Laupäev, 22. august 2015

Kino: "Veealune maailm 3D" IMAX

Tervitus!

Selle 
arvustusega olen kahjuks veidi hiljaks jäänud ning igapäevaselt seda filmi enam Kosmoses näha võimalik ei ole, kuid loodan, et kuna tegu on linateosega, mida võib nautida olenemata ajast ning tegu ei ole mängufilmiga, siis seda ikka tuuakse veel publiku rõõmuks ekraanile.

Pealkiri: Veealune maailm 3D
Originaalpealkiri: Under the Sea 3D
Režišöör: Howard Hall
Kestus: 0h 40 min
Žanr: Dokumentaal
Kinodes alates: 08.05.2015
Nähtud: 28.07.2015
Minu hinnang: 5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Iga kord kui IMAX kino toob vaatajateni mõne spetsiaalselt antud formaadi ja võimaluste jaoks loodud dokumentaalfilmi, olen ma kohal kui viis kopikat, et ennast hämmastada lasta ning IMAXi potentsiaali igati ära kasutavat teost silmadega lausa süüa. Kosmoseseiklusele ("Space Station 3D") lisaks on nüüd võimalus ka loodusvõlusid nautida ning just merealuse salapärase maailma toimumistega tutvuda. Siinkohal on tähtis märkida, et tegu on lühidokumentaaliga ning suurt tüüpilist filmielamust oodata ei maksa, kuid pakett säravast ning eksootilisest sisust ning suurepärasest visuaalsest kogemusest paneb unustama, et nähtu kestab vaid nelikümmend minutit ning on suhteliselt pealiskaudne võrreldes sellega, mis seal vee all kõike ikka leidub.

Loomulikult lummas mind nähtu täienisti, pilt oli terav, ergas, detailne ja elav ning kogemus oli tohutult reaalne ning käega katsutav. Minu ees olev väike poiss tõstis agaralt käsi enda ette, et silme ees liuglevaid toredaid olevusi kinni püüda, kahjuks jäid peod tühjaks, kuid loodetavasti saadi selle asemel avastusrõõmu hulganisti. Kui ennast korraks unustada, siis ei ole keeruline kujutada, et oledki ookeani põhjas koos kõigi nende omapäraste ja hämmastavate olenditega. Visuaalset oli tegemist hiilgava ning haruldase kogemusega, mis paneb kõrgelt hindama igat isikut, kes selle terviku publiku ette toomisega on seotud. Ka muusika oli suurepäraselt kokkupandud ning sobis ideaalselt kõigi seikadega. Samuti paneb nähtu mõtlema, et kui vähe tavainimene teab inimkäele mitte lihtsa juurdepääsuga paikade ja seal elutsevate tegelaste kohta maailmas tegelikult, kui uskumatult kauneid inimsilma eest peidus kohti leidub ning kui omapäraseid ja imelisi mikro maailmu eksisteerib ühe makro universumi sees. 


Tegemist ei ole aga vaid pidulauaga silmadele vaid nähtu oli ka hariv ning õpetlik. Samas aga ei koormatud vaatajat üle faktide ja kõikvõimaliku infoga, sest olgem ausad, rääkida selle veealuse maailma tegemistest oleks lõpmatu tegevus. Keskenduti üksikutele iseäralikele tegelinskitele ja nende esiletõstmist väärt omadustele ning põnevatele infokildudele. Tutvustati olendite harjumusi, tegemisi ning elupaiku ning samuti seletati näiteks, mis on sümbioos. Hulganisti lasti ka vaatajal lihtsalt ise toimuvat nautida ilma, et jutustaja vahet pidamata tarka juttu puhuks. Viimaseks oli seekord kuulus koomik Jim Carrey, kes oli esmamõttes veidi kentsakas valik, kuid kelle hääl sulandus konteksti kenasti. Samas aga ei andnud just tema valik midagi märgatavalt juurde, kuid võib-olla on noortel põnevam kuulata kui nad teavad, et räägib tuntud naljamees. 


Kõige hingematvalt kauni kõrval räägiti ka ohust, mis hiilib ähvardavalt lähedal ning, mis võib kogu selle veealuse maailm hävitada. Tähtis on see, et inimesed teadvustaksid enesele, et just nemad on põhjuseks, miks samm sammult see maailm kaob. Selle fakti lisamine oli äärmiselt tähtis, sest suurem osa vaatajaid on siiski lapsed ning nende võimuses on seda hukatavat saatust muuta. Mind tegi see seik lihtsalt äärmiselt kurvaks ja jõuetuks.

Kellega siis oli võimalik lähedalt kohtuda? Näha sai muuhulgas meduuse (elegantsed, õblukesed ja surmavad), angerjaid (nende grupitants oli tohutult lahe), kilpkonni (mugimas meduuse), tohutult omapäraseid seepiaid (nende paaritustants oli eriti põnev), kivikalasid (rohmakad, mürgised ja koledad, kuid kiired ja osavad saagi tabamisel, kivikolaka moodi olevused), muinasjutulisi Austraalia narmaskalasid (ehk siis merihobude sugulased), haikalasid (ähvardavad ning efektsed), osavalt ümbrusesse peituvaid raisid ning palju palju muud. Kõige meeldejäävamad ning positiivseima olemusega tegelinskid olid aga lustakad merilõvid, kes isegi vaatajale ühe mahlase musi andsid ning uudishimulikult publikut silmitsesid.

Kokkuvõttes: Erakordne elamus! Vot selline on tõeline 3D kogemus!

P.S Palve Kino Kosmosele: palun palun palun tooge ikka veel 3D dokumentaale Eesti vaatajateni, isegi kui tohutult vaatajaskonda vast hetkel veel ei ole. Olen kindel, et lojaalne publik kasvab ja tekib sellistele väärtfilmidele peatselt!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar