Teisipäev, 25. august 2015

Teater: "Igamees" - National Theatre LIVE

Tervitus!

Seekord ülevaade ühest Coca-Cola Plazas nähtava National Theatre LIVE teatrietenduste seeria ülekandest.

Pealkiri: Igamees

Originaalpealkiri: Everyman
Teater: National Theatre Live Coca-Cola Plazas
Kestus: 1h 40 min
Millal nähtud: 16.07.2015
Minu hinnang: 4/5

Sissejuhatuseks veidi ürituste seeriast:


Pea iga kuu ühel neljapäeval (eranditult ka teistel nädalapäevadel) on võimalik Coca-Cola Plazas nautida otseülekandena mõnda Briti National Theatre'i repertuaaris olevat näidendit. Tihtipeale on ülekannete seeriasse valitud tükid need, milledes astuvad üles üks või enam maailmakuulsat Briti näitlejat. Näiteks on minevikus kinokülastajateni jõudnud etendused, kus mõnes rollis esinevad Gillian Anderson, Mark Strong, Tom Hiddleston, Helen Mirren, Judi Dench, Carey Mulligan, jt. Kohati on etendused lausa nii populaarsed, et kavasse pannakse veel mitu kordust ning kõik suudavad ennast suuresti välja müüa. Just selline olukord on hetkel oktoobris ülekantava "Hamletiga,", mille tõmbenumbriks on Benedict Cumberbatch peaosas. Väidetavalt on etendus National Theater'i rekordipurustaja piletite välkkiire väljamüümisega. Kavatsen isegi tükki kaema minna, seda aga mõistliku algusajaga korduse näol.

Kuna üritused toimuvad tööpäeviti ning tavapäraselt algusega kell 21.00 siis olen minevikus vaatamas käinud vaid kahte tükki ja seda kui olen puhkusel olnud: Oscar Wilde'i "The Importance of Being Earnest" ja Shakespeare'i "All's Well That Ends Well." Mõlemad olid loomulikult suurepärased lavastused. Väheste külastuste põhjuseks on tõsiasi, et üldiselt kestavad seansid südaööni või kauem ning mulle lihtsalt ei meeldi argipäeviti nii hilja veel väljas olla (ööpäevas on hädavajalik vähemalt 8h und). Kuigi olen piinlikult vähe näidendite ülekandeid kaemas käinud, hindan siiski tohutult antud valikuvõimalust ning loodan, et kunagi on rohkem korduseid ka just nädalavahetusel või reedel.

Teatri ülekannetel on alati mõneti kultuursem, asjalikum ning viisakam õhkkond kui filmiseanssidel, kuigi kontekst on sama, otsekui on tunne, et oled kinos, kuid samas ka ei ole. Saali eest saab näppu alati ka kava ning enne etendust jõuab vaatajani ka sissejuhatus, kus räägitakse veidike algava etenduse põnevamatest faktidest ning enamjaolt, aga mitte alati, eelnevad või on vaatuste vahelisel pausil, võimalik jälgida intervjuusid tüki loojate, lavastajate, näitlejate või teiste projektiga seotud isikutega. Ülekanded on alati osavalt ja asjakohaselt filmitud, et kinos vaataja saaks võimalikult palju saalis olevast melust ning emotsioonidest osa. Siiani ei ole ma kordagi nähtus pettunud.

Seekordsest tükist:


pilt superkinod.ee kodulehelt

"Igamees" (Everyman) on 15. sajandi Briti saartelt pärinev moraalinäidend, mille eesmärk oli inimesi korrale kutsuda, jumalakartlikust süvendada ning neid hoiatada, et kõik su elu jooksul korda saadetud teod kogutakse pärast surma kokku ja pannakse kaalukaussidesse -- kohtumõistmisest ei pääse keegi. Kui sa oled aega veetnud elupäevad vaid oma isekate ihade ja egoistlike soovide orjuses, siis on tulemuseks kõrge langemine ning Igamees, kes esindab rahva hulgas lokkavate pattudega kimpus keskmist keskaja meest, surutakse põlvili ning sunnitakse elu ning otsuste üle sügavalt järgi mõtlema -- seda aga liiga hilja.

Käesolev versioon näidendist ei püüdnud olla aga niiväga religioosne propaganda, milleks ta oli algselt loodud, vaid pilk võitlusesse tänapäeva puhtalt materiaalsete väärtuste tähtsustamise vastu. Sisu oli kohandatud tänapäeva konteksti ning üldiselt toimis tüki ajareis tulevikku edukalt. Samas aga jättis mulle loo sisu siiski veidi vanamoodsa ja kohati tänapäeva maailmasse paigutatuna võõra mulje, sest mitte kuidagi ei olnud võimalik mööda vaadata religioossusest iga rakukesega läbiimbunud algmaterjalist. Usk ei oma aga enam sama otsustavat kaalu inimeste mõjutamisel ja igapäevaelus, kui see vaieldamatult omas keskajal, või siis lihtsalt mina ei suuda selle röögatut võimu tunnetada. Sellest tulenevalt ei avaldanud mulle nähtu piisavalt ähvardavat ning õpetlikku toimet, mis tüki eesmärk ju tegelikul oli. Seda sama võõrandumist sügavreligioossusest arvatavasti tunnistas ka antud näidendi kohandaja, sest lisatud oli mitmeid murepunkte ja patte, mis vanasti ei olnud veel aktuaalsed, näiteks ökoloogilised probleemid, loodusraiskamine ja hoolimatus ühiskonna ning keskkonna vastu. Kahjuks tundusid viimased veidi eemaleseisvad näidendi keskpunktist, milleks oli inimene ja just igivanad patud, mitte tänapäeva looduskatastroofid. Teema küll teoorias haakub, kuid tükis jäi veidi kentsakalt kohatuks.


Näidendi vanaaegne tekst oli saanud märkimisväärse uuenduskuuri ning pean kohandaja Carol Ann Duffy'i ees mütsi maha võtma, sest oma originaalset tooni ning luulelisust kaotamata oli kuuldav muistne, kuid uus, elegantne ja voolav, kuid kergesti arusaadav ning teksti oli pillatud mõned tänapäeva popkultuuri viiteid, slängi ja omajagu roppust. Kombinatsioon originaalmaterjalist ning lisatud värskusest oli igati kiiduväärt.


Ka visuaalselt oli tegu hiilgava versiooniga originaalist ning eakat teksti vürtsitati ja turgutati kõigi nüüdisaegsete trikkide ja vidinatega. Tükk algas juba suurejoonelise peostseeniga täis joovastunud ja ülemeelikut tantsu peategelase sünnipäeval. Narkootikumid, ringi aelemine, piiranguteta tantsu vihumine, efektne valgusmäng, rütmikas vali muusika (eriti naela pihta oli ühel hetkel kostev Donna Summeri "I Feel Love") -- tohutult sõnakas ja mõjukas esmase mulje loomisel. Segased, kuid tõhusad vajaliku õhkkonna ja emotsioonide loomisel, liikumisnumbreid leidus etenduses veel ning ühes neist oli eriti hüpontiseeriv jälgida toimuvat, sest neoonmaskid helkimas ekraanil lihtsalt hoidsin pilku kinni nagu naelutatud. Kontrast meeletute peostseenide ja Igamehe hiljemate meeleheites mõtiskluste vahel oli sügav ning põnev jälgida. Lavastuse koreograafia oli pealtnäha üks arusaamatu ja läbimõtlemata värvide, valguse ja liikumise virr varr, kuid tegelikult oli näha, et sellise hooletu vaba ringitõmblemise taga oli hulganisti enesekontrolli ja organiseeritust. Lava oli igas stseenis kasutatud asjalikult ja läbimõeldult, leida võis igasugu põnevaid ning ootamatuid lahendusi nagu suur puhur esindamaks orkaani ja tohutud prügihunnikuid ühes seigas, kuid vaatamata sellele oli lavakujundus üldiselt minimalistlik, lihtne ja tühjapoolne, keskendudes indiviidile, mitte niiväga keskkonnale.


Lugu ise jutustab Jumalast, kes on ootamatult, kuid nutikalt pandud vana ja väsinud koristaja rolli ning kes
 tunneb, et inimkond võtab teda iseenesest mõistetavana, on õigetest väärtustest kaugenenud ja keskendub liialt materiaalsetele varadele ning iseenda isekatele naudingutele. Ta otsustab saata Surma Igamehele kaela, et teda maa peale tagasi tõmmata ning kohtumõistmisele kutsuda. Igamees algselt ei usu Surma juttu, kuna on maailma tipus ning kaugeltki mitte piisavalt vana, et siit ilmast lahkuda. Kui olukorra tõsidus talle lõpuks kohale jõuab, hakkab ta endameelest ebaõige olukorra üle protesteerima ning talle võimaldatakse põrgust pääsu juhul kui ta leiab kellegi, kes temaga on nõus koos Surma ette astuma, mehe vooruste eest kostma ning teispoolsusesse kaasa minema. Šokis peategelasele osutub see aga raskemaks kui arvatud. Igamees esindab inimsugu ja nende püüdlust leidmaks lunastust. Sõbrad, pere, materiaalsed varad -- kõik hülgavad mehe kui viimane neid kõige enam vajab. Sõbrad on sõbrad vaid niikaua kui asi liialt tõsiseks ei lähe, pereliikmed on unarussejätmise pärast mehest kaugenenud ja ei ole valmis ennast ohverdama, raha ning eluajal kogutud asjad teatavad aga nipsakalt, et hauatagusesse ellu neid kaasa võtta ei ole võimalik. Viimast illustreeriv stseen oli aga eriti üleoleva tooniga, kus vara esindasid kuldsesse riietatud mannekeenilaadsed tegelased, ning näitab materiaalsete väärtuste sõrmede vahelt väljalibisemise lihtsust ning mööduvust.

Pooleteise tunni jooksul muutub Igamees drastiliselt, priiskavast elunautlejast saab tagasihoidlik ning alandlik inimvare, kes vaatab tagasi oma ellu ning kõik mida ta pidas peamiseks, ei oma enam mingit väärtust. Lõppkokkuvõttes seistakse Surma ees üksinda ning vastutus elus tehtud otsuste ja tegude eest võtab ainult tegija ise. Tähtsust ei oma kui palju on nodi kokku kraabitud, vaid kuidas on hingeliselt elatud. Needsamad teadmised, mis on tegelikult väärtuslik, saavad aga ka olema Igamehe kaaslaseks kohtumõistmisel, seega üksinda ta siiski Jumala ette seisma ei läinud. Igamees suutis teadvusta oma vigu ja valesid valikuid.

Kaastunnet aga Igamees minus piisavalt tekitada ei suutnud, kuigi tema langus oli järsk, julm, publikule käega katsutav ning emotsionaalne. Ma kardan, et tegelane oli lõppkokkuvõttes liialt karikatuur ning mitte esindades konkreetset isikut vaid ühte keskmist patustajat, siis oli keerulisem tema Kolgata tee piinadele kaasa elada. Raske oli tema üleelamisi realistlikult võtta kuna isiklikult ma ei tea lähedalt ühtegi sellist niivõrd egoistlikku ja mina-ja-maailm inimest, kellel on kõik ja saab kõike, seega jäi teema veidi kaugeks. Väga liigutav oli aga seik, kus peategelane kohtas enda nooremat versiooni, mõtlemas kuidas küll sellest poisikesest sai selline egoistlik täiskasvanu.


Igameest kehastas Chiwetel Ejiofor, kes juba 2014. aastal Oscariga parimaks filmiks pärjatud "12 aastat orjana" linateoses suutis niivõrd võimsa ning emotsionaalse etteaste teha, et ootasin ka samasugust taset antud etenduselt. Ma ei pidanud pettuma, sest mees tegi hiilgava ning muljetavaldavalt vägeva etteaste. Iga näomuskel, kehakeel ning tõsiasi, et tal lausa nägu leemendas higist, garanteerisid grandioosse osatäitmise. Mees elas niivõrd sisse, et kohati vaatasin teda suu ammuli. Kuigi Jumalat mänginud näitleja oli ka omamoodi pilkupüüdev, pean välja tooma ka Surma, keda kujutati kui sellist kelmikat, kavalt, rõõmsameelset, änksi täis, energilist ja äärmiselt musta huumorimeelega iirlast. Tema stseene oli lõbus vaadata.

Kokkuvõttes: Mul oli mõneti probleeme tüki sisu usutava paigutamisega tänapäeva konteksti ning üleminek ei olnud ilma kivide ja kändudeta, kuid kasvõi Chiwetel Ejiofor'i etteaste suutis piisavalt mu tähelepanu puudustest mööda vaatama meelitada.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar