Tervitusi teatrimaailmast!
Käisin vaatamas Tallinna Linnateatri lavastust "Igatsus" ja siin on minu muljed.
Pealkiri: Igatsus
Teater: Tallinna Linnateater
Kestus: 2 tundi ja 45 minutit ühe vaheajaga
Lavastaja: Elmo Nüganen
Autor: William Boyd
Osades: Anne Reemann, Rain Simmul, Peeter Tammearu, Epp Eespäev, Maiken Schmidt, Kristjan Üksküla, Andrus Vaarik, Kalju Orro, Elisabet Reinsalu, Helene Vannari, Kristiina Jalasto.
Esietendus: 31. mai 2014
Millal nähtud: 11.august 2015
Minu hinnang: 5/5
"Igatsus" on emotsioone tekitav lavastus. Kui ma teatrist välja sain ja mööda vanalinna auto juurde jalutasin, siis valdas mind täiesti arusaamatu melanhoolia, nostalgia ja igatsus millegi ilusa järgi. Teate ju küll seda tunnet, et hing ihkab midagi kaunist, aga mis see kaunis täpsemalt oleks, seda ei oska või ei taha oma kaine mõistusega detailselt paika panna? Siis ahmid endasse ilusat sumedat ja tuulevaikset augustiõhtu õhku, naudid vaikust ja mõtled, et elu on ju tegelikult lill ja kõik on mööduv.
Täpselt selline oli ka Tšehhovi ainetel briti kirjaniku William Boyd'i kirjutatud ja Elmo Nüganeni lavastatud "Igatsus" - täis õhkamist, lootusi, igatsust ja teadvustamist, et kõik on mööduv.
Lugu algab sellega, kuidas mõisaproua Tatjana Aleksejevna Losseva ja tema pikaajaline sõbranna Varvara Pavlovna kutsuvad maale külla oma vana hea sõbra, Moskas elava tuntud advokaadi Nikolai Vladimirovitš Podgorini. Tatjanal (Epp Eespäev) ja Varvaral (Anne Reemann) on plaan, et Kolja (Rain Simmul) aitab neil päästa laostuva ja pankrotistuva mõisa ning seeläbi ka Tatjana abikaasa Sergei Sergejevitš Lossevi (Peeter Tammearu). Kolja saabumiseks valmistutakse nagu suureks pidupäevaks ja kui ta kohale jõuab, tekitab see elevust mitte ainult Tatjanas ja Varvaras, aga ka Tatjana ões Natašas (Maiken Schmidt), kes on suurlinna meesterahvast vaimustuses.
Samaaegselt avaldub ka lavastuse teine liin. Linnaarhitekti poeg, aadlikusoost Missail Aleksejevitš Poloznev (Kristjan Üksküla) on läinud tööle lihtsaks maalriks Andrei Ivanovi (Rõigas) (Andrus Vaarik) juurde kuna ei soovi olla lihtsalt aadlik. Tema tahab oma kätega tööd teha ja elada reaalset elu nagu elavad seda lihtsurelikud põllumehed või töölised. Missail on koos Andrei Ivanoviga Lossevite mõisas tööl ja kohtab seal töötades Natašat, kes Missaili ilmselgelt, aga tahtmatult ära võlub. Inimsuhted teeb märksa keerulisemaks fakt, et Missail on kihlumas raudteeinseneri Viktor Ivanovitš Dolžikovi (Kalju Orro) hobuse moodi pruuskava ja ratsasaabaste ning - piitsaga vehkiva tütre Kleopatra Viktorovnaga (Elisabet Reinsalu).
Intriigid ongi püstitatud ja lugu läheb tšehhovlikult veel keerulisemaks ning loo arenedes ei kulge asjad üldse nii nagu vaataja seda esmapilgul ootab või loodab. Nataša vaatab igatsevalt Podgorini poole lootes, et mees näeks temas midagi enamat kui lihtsalt üht noort ja kaunist tütarlast. Varja mängib kassi ja hiire mängu Podgoriniga, kes omakorda peab Natašat liiga nooreks ja Varvarat liiga keeruliseks. Podgorin ei soovi end jäädavalt siduda. Kleopatra soovib endale meheks erineda julgevat Missaili, kes kõrvalt jälgib hirmunult oma pruudi ja tulevase äia hullusi suutmata või tahtmata sellest välja tulla ja samas igatsedes kättesaamatut Natašat.
Lugu lõpeb nii, et keegi ei saa täpselt seda, mida soovis, ometigi ei saa ka öelda, et keegi oleks millestki täiesti ilma jäänud. Lossevid jäävad mõisast ilma, aga saavad sinna tänu uuele mõisahärrale Dolžikovile elama jääda, Nataša leiab enda jaoks Missaili, kes on abielus teisega, Kolja sõidab tagasi Moskvasse ja Varvara jääb teda rongijaamas igatsedes tagasi ootama. Nii lõpebki lavastus (vähemalt minu kui vaataja jaoks) positiivselt igatsevate nootidega. Ei autor ega ka lavastaja ei anna tekkinud küsimustele täpseid vastuseid, nad jätavad need õhku rippuma ja lasevad vaatajal ise otsustada, et mis ja kas üldse edasi saab.
Näitlejate ansambel oli suurepärane! Peategelasi Koljat ja Varjat mänginud Rain Simmuli ja Anne Reemanni lavaline keemia oli silmapaistev ja mänglev. Sealt ei puudunud ei lustakust ega ka piisavas annuses tõsidust. Üks mu lemmikstseene lavastuses oli koht, kus Varja ja Kolja suhtlevad üksteisega vallatult ja natuke kahemõtteliselt flirtivalt läbi seinalt mahavõetud vihmaveetoru. Just nagu suhtlemine läbi vihmavetoru oleks ohutum ja ei laseks Varjat Koljale liiga lähedale. Kui Varja äkitselt Kolja kõrvale ilmub, ehmatab Kolja end kangeks teadmata, mida järgmisena ette võtta. Anne Reemann oli võimas! Kui ta lavastuse lõpus seisab jaamas ja ootab Kolja tagasitulekut, siis on lausa uskumatu, kui palju emotsioone peegeldab näitleja ilme. Seal oli ühtaegu valu, igatsus, mõistmine, ängistus, armastus. Väga kaunis ja huvitav rollitäitmine minu arvates. Rain Simmul sobis ideaalselt ilusa, kuid emotsionaalselt lukustatud Koljaks, kes tõi väga hästi välja Kolja võimetuse end emotsionaalselt kellegagi siduda. Kõik on mööduv nagu Kolja lavastuse jooksul mitu korda välja ütleb.
Peeter Tammearu mõisahärra Lossevina on nagu suureks kasvanud laps, kes täpselt ei tea, mida ta tahab, aga unistab suurelt ja... rumalalt. Tammearu Lossev oli enamuse ajast groteskselt joobunud ja teadvustas endale elu ainult läbi roosade prillide, väites Koljale, et ta on "finantsmaailma peata ratsanik" lastes oma naise varanduse libiseda läbi näppude nagu läbi vesiliiva. Tammearu näoilmed jänesejahti jäljendades olid lihtsalt rabavalt naljakad. Ainuüksi selle miimika tõttu tasus seda lavastust juba vaatama minna. Epp Eespäev Tatjanana oli esimeses vaatuses minu jaoks natuke liiga närviline, aga teises vaatuses see kadus ja ta suutis muutuda mitmetahulisemaks ja usutavamaks oma rollis kui kodust ilma jäänud mõisaproua.
Maiken Schmidt meeldis mulle Natašana väga. Naiivne, õrn, ennast alles otsiv noor naine, kes soovis kättesaamatut nägemata seda, mis tal nina ees oli.
Kristjan Üksküla tõi Missaili siirust ja nooruse mässu traditsioonide vastu. Ometigi lõpetas ta koos naisega, kes esindab kõike vastupidist, mida Missail ise hindas. Elisabet Reinsalu andis Klepoatrana lavastusse päris palju huumorit. Ehkki ta roll oli väike, siis tundus, et ta naudib Kleopatra hullumeelset käitumist mõnuga. Ma pean siinkohal tunnistama, et mul vajus suu ammuli ja ma kohe ei teadnud kuidas vaatajana reageerida, kui ta oma piknikuga lavale ilmus ja ratsapiitsaga vihisedes läbi õhu peksis. Kalju Orro andis läbi oma kogemuste Dolžikovina lavastusse uusrikka käitumislaadi lopsakust ja maitselagedust tore oli laval näha ka Helene Vannarit majateenijana.
Üllatuseks minu jaoks oli ka Andrus Vaarik, kellel esimeses vaatuses väga palju tekstilist osa polnudki, see tuli alles teises vaatuses. Esimese vaatuse ajal sai Vaariku kehakeelt ja liikumist nautida. Tal polnudki vaja palju rääkida, tema kohalolek oli märgatav. teises vaatuses ilmnesid ka asjaolud Rõigase elu kohta ja ta avas peale enda välise olemuse ka sisemuse. Vaarik on imeline näitleja, kes on võimeline paljalt oma liikumisega vaatajat võluma ja meeldejäävaks muutma.
Ühte asja tahaks veel lisada, mis mulle lavastuse juures meeldis. See oli lavaline kujundus ja selle oskuslik ja detailne ära kasutamine lavastuse jaoks. Lihtsate vahenditega kujundatud lava andis näitlejatele võimaluse erinevate stseenide mängimiseks, istumiseks, ronimiseks jne. Geniaalselt teostatud.
Kokkuvõttes, väga hea ja mõtlemapanev tükk, kus on nii huumorit, nalja, situatsioonikoomikat, armastust, enese leidmist, valesid, purunenud lootusi ja muidugi - igatsust!
Käisin vaatamas Tallinna Linnateatri lavastust "Igatsus" ja siin on minu muljed.
 |
| Foto: Siim Vahur |
Teater: Tallinna Linnateater
Kestus: 2 tundi ja 45 minutit ühe vaheajaga
Lavastaja: Elmo Nüganen
Autor: William Boyd
Osades: Anne Reemann, Rain Simmul, Peeter Tammearu, Epp Eespäev, Maiken Schmidt, Kristjan Üksküla, Andrus Vaarik, Kalju Orro, Elisabet Reinsalu, Helene Vannari, Kristiina Jalasto.
Esietendus: 31. mai 2014
Millal nähtud: 11.august 2015
Minu hinnang: 5/5
"Igatsus" on emotsioone tekitav lavastus. Kui ma teatrist välja sain ja mööda vanalinna auto juurde jalutasin, siis valdas mind täiesti arusaamatu melanhoolia, nostalgia ja igatsus millegi ilusa järgi. Teate ju küll seda tunnet, et hing ihkab midagi kaunist, aga mis see kaunis täpsemalt oleks, seda ei oska või ei taha oma kaine mõistusega detailselt paika panna? Siis ahmid endasse ilusat sumedat ja tuulevaikset augustiõhtu õhku, naudid vaikust ja mõtled, et elu on ju tegelikult lill ja kõik on mööduv.
Täpselt selline oli ka Tšehhovi ainetel briti kirjaniku William Boyd'i kirjutatud ja Elmo Nüganeni lavastatud "Igatsus" - täis õhkamist, lootusi, igatsust ja teadvustamist, et kõik on mööduv.
 |
| Foto: Siim Vahur |
Lugu algab sellega, kuidas mõisaproua Tatjana Aleksejevna Losseva ja tema pikaajaline sõbranna Varvara Pavlovna kutsuvad maale külla oma vana hea sõbra, Moskas elava tuntud advokaadi Nikolai Vladimirovitš Podgorini. Tatjanal (Epp Eespäev) ja Varvaral (Anne Reemann) on plaan, et Kolja (Rain Simmul) aitab neil päästa laostuva ja pankrotistuva mõisa ning seeläbi ka Tatjana abikaasa Sergei Sergejevitš Lossevi (Peeter Tammearu). Kolja saabumiseks valmistutakse nagu suureks pidupäevaks ja kui ta kohale jõuab, tekitab see elevust mitte ainult Tatjanas ja Varvaras, aga ka Tatjana ões Natašas (Maiken Schmidt), kes on suurlinna meesterahvast vaimustuses.
 |
| Foto: Siim Vahur |
Samaaegselt avaldub ka lavastuse teine liin. Linnaarhitekti poeg, aadlikusoost Missail Aleksejevitš Poloznev (Kristjan Üksküla) on läinud tööle lihtsaks maalriks Andrei Ivanovi (Rõigas) (Andrus Vaarik) juurde kuna ei soovi olla lihtsalt aadlik. Tema tahab oma kätega tööd teha ja elada reaalset elu nagu elavad seda lihtsurelikud põllumehed või töölised. Missail on koos Andrei Ivanoviga Lossevite mõisas tööl ja kohtab seal töötades Natašat, kes Missaili ilmselgelt, aga tahtmatult ära võlub. Inimsuhted teeb märksa keerulisemaks fakt, et Missail on kihlumas raudteeinseneri Viktor Ivanovitš Dolžikovi (Kalju Orro) hobuse moodi pruuskava ja ratsasaabaste ning - piitsaga vehkiva tütre Kleopatra Viktorovnaga (Elisabet Reinsalu).
 |
| Foto: Siim Vahur |
 |
| Foto: Siim Vahur |
 |
| Foto: Siim Vahur |
Peeter Tammearu mõisahärra Lossevina on nagu suureks kasvanud laps, kes täpselt ei tea, mida ta tahab, aga unistab suurelt ja... rumalalt. Tammearu Lossev oli enamuse ajast groteskselt joobunud ja teadvustas endale elu ainult läbi roosade prillide, väites Koljale, et ta on "finantsmaailma peata ratsanik" lastes oma naise varanduse libiseda läbi näppude nagu läbi vesiliiva. Tammearu näoilmed jänesejahti jäljendades olid lihtsalt rabavalt naljakad. Ainuüksi selle miimika tõttu tasus seda lavastust juba vaatama minna. Epp Eespäev Tatjanana oli esimeses vaatuses minu jaoks natuke liiga närviline, aga teises vaatuses see kadus ja ta suutis muutuda mitmetahulisemaks ja usutavamaks oma rollis kui kodust ilma jäänud mõisaproua.
Maiken Schmidt meeldis mulle Natašana väga. Naiivne, õrn, ennast alles otsiv noor naine, kes soovis kättesaamatut nägemata seda, mis tal nina ees oli.
 |
| Foto: Siim Vahur |
Kristjan Üksküla tõi Missaili siirust ja nooruse mässu traditsioonide vastu. Ometigi lõpetas ta koos naisega, kes esindab kõike vastupidist, mida Missail ise hindas. Elisabet Reinsalu andis Klepoatrana lavastusse päris palju huumorit. Ehkki ta roll oli väike, siis tundus, et ta naudib Kleopatra hullumeelset käitumist mõnuga. Ma pean siinkohal tunnistama, et mul vajus suu ammuli ja ma kohe ei teadnud kuidas vaatajana reageerida, kui ta oma piknikuga lavale ilmus ja ratsapiitsaga vihisedes läbi õhu peksis. Kalju Orro andis läbi oma kogemuste Dolžikovina lavastusse uusrikka käitumislaadi lopsakust ja maitselagedust tore oli laval näha ka Helene Vannarit majateenijana.
Üllatuseks minu jaoks oli ka Andrus Vaarik, kellel esimeses vaatuses väga palju tekstilist osa polnudki, see tuli alles teises vaatuses. Esimese vaatuse ajal sai Vaariku kehakeelt ja liikumist nautida. Tal polnudki vaja palju rääkida, tema kohalolek oli märgatav. teises vaatuses ilmnesid ka asjaolud Rõigase elu kohta ja ta avas peale enda välise olemuse ka sisemuse. Vaarik on imeline näitleja, kes on võimeline paljalt oma liikumisega vaatajat võluma ja meeldejäävaks muutma.
Ühte asja tahaks veel lisada, mis mulle lavastuse juures meeldis. See oli lavaline kujundus ja selle oskuslik ja detailne ära kasutamine lavastuse jaoks. Lihtsate vahenditega kujundatud lava andis näitlejatele võimaluse erinevate stseenide mängimiseks, istumiseks, ronimiseks jne. Geniaalselt teostatud.
Kokkuvõttes, väga hea ja mõtlemapanev tükk, kus on nii huumorit, nalja, situatsioonikoomikat, armastust, enese leidmist, valesid, purunenud lootusi ja muidugi - igatsust!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar