Esmaspäev, 24. august 2015

Kino: "Sõjale kaotatud noorus"

Veel üks suurepärane filmielamus sellest suvest!


Pealkiri: Sõjale kaotatud noorus
Originaalpealkiri: Testament of Youth
Lavastaja: James Kent
Kirjanik: Vera Brittain
Stsenarist: Juliette Towhidi
Kestus: 2 tundi ja 9 minutit
Žanr: Draama, autobiograafia, ajalooline
Osades: Alicia Vikander, Kit Harington, Taron Egerton, Dominic West, Emily Watson, Colin Morgan, Jonathan Bailey jt.
Esilinastus: 31. juuli 2015
Millal nähtud: 09. august 2015
Minu hinnang: 4/5

Hoiatus! Arvustus sisaldab infot filmi sisu kohta.

"Sõjale kaotatud noorus" on sõjafilm, mis ei kajasta otseselt sõjas toimuvaid lahinguid ega räägi otseselt sõjast, vaid näitab reaalse julmuse ja tõsidusega, kuidas sõda mõjutab inimesi, kelle lähedased - pojad, tütred, mehed, vennad - on sõjatandril. Tegemist on sõjavastase sõjafilmiga.

Film on autobiograafiline ja põhineb Vera Brittaini memuaaridel Esimese Maailmasõja ajal. Vera Brittain on ajalooline isik, kes on maailmas tuntud eelkõige feministi ja patsifistina ja kes elas aastatel 1893 - 1970, nii et tema elas üle mõlemad maailmasõjad. Tema memuaarid on linastanud samanimelise raamatu järgi lavastaja James Kent ja stsenaariumi on filmi jaoks kohandanud Juliette Towhidi.

Film algab 1914 aastal enne Esimest Maailmasõda, kus filmi peategelane Vera Brittain õpib, et saada sisse kuulsasse Oxfordi ülikooli. Tema vanemad on tema mõttele vastu, sest tolle aja keskklassi naisele ei olnud kohane minna õppima, vaid nendele otsiti mees, kes teda ülal pidas. Vera vanemad, eriti isa, on õppimise ideele kategooriliselt vastu, aga Vera on kangekaelne ja tänu oma venna Edwardi toetusele nõustuvad vanemad siiski sellega, et Vera ülikooli lasta. Enne sisseastumiskatseid kohtub Vera oma venna Edwardi sõprade Victori ja Rolandiga, kellest viimasega on Veral palju ühist. Roland toetab Vera ideed õppima minna ja mõlemad on huvitatud sellest, et saada kirjanikuks.

Filmi toonid muutuvad kui sõda algab. Vera saab küll ülikooli sisse, kuid Roland annab Verale teada, et läheb sõtta. Sama teeb ka Vera armastatud vend Edward. Ehkki ülikool on Verale äärmiselt tähtis, ei suuda ta käed rüpes sõja ajal istuda ning liitub vabatahtlikega, minnes õeks. Ehkki Vera otseselt sõjaga kokku ei puutu, näeb ta sõja koledaid tagajärgi kuna satub põetama ja ravima nii inglise kui saksa sõdureid rindejoone taga. Ja need kokkupuuted on päris õõvastavad ja õudustäratavad. Roland saadab Verale kirju, kirjeldades sõjaõudusi kuni ühel päeval Rolandilt enam teateid ei tule. Vera saab teada, et Roland on kodus puhkusel ja koos venna ja tema sõpradega külastatakse Rolandit kodus. Sõda on Rolandit muutnud, aga Vera suudab Rolandini jõuda nii, et Roland avab ennast Verale.

Kui Vera oma armastatu traagiliselt sõjale kaotab, otsustab ta hoolitseda mehe eest, kes talle ainukesena sõjas veel alles on jäetud - oma venna eest. Vera saab õeks Prantsusmaale, lähedale oma vennale, kes rindel töötab. Oma õuduseks avastab Vera, et ta vend on surijate seas. Tal õnnestub oma vend päästa, aga ainult selleks, et temast uuesti ja lõplikult ilma jääda.

Mis mulle filmis meeldis?

Film oli imeliselt kaunilt ülesse võetud ja täis sõja ja rahuaja kontraste. Kinolinalt võis näha ühtaegu imekaunilt helesinist taevast ja viljapõldu näidates samaaegselt groteskselt moondatud sõdurite surnud kehasid. James Kenti poolt lavastatud ja Rob Hardy juhitud kinematograafia on lihtsalt võrratu. Aeglaselt kaameraga libistatud võtted Vera sissepööratud mõtete ajal, kaunid ja värvilised lähivaated filmi dramaatilistelt hetkedel. Imelik on öelda, aga "Sõjas kaotatud noorus" on üks pitoreskne ja maaliline film isegi siis, kui näidatakse lahinguväljal olevaid laipasid või operatsioonilaual saetavat jalga. Filmi pilt on täielikus kooskõlas filmi sisuga, aga pakub tugevaid kontraste, mis teevad filmi visuaalselt nauditavaks.

Filmi tempo oli aeglane, rõhutades sellega filmi sügavat sõnumit. Kui muidu on sõjafilmid tempokad ja nad on kuhjaga täistopitud plahvatusi, tulistamisi, õhkulaskmisi, siis see film oli hoopis teistsugune: ilus, aeglane ja nauditav. Aeglane tempo sobis filmi sõnumiga.

Film oli tunderikas ja kahtlemata kurb, aga filmi sõnum oli väga selgelt üks: Ei sõjale! Ta näitas valusalt ja emotsionaalselt, mida inimesed sõja ajal läbi elasid. Purunenud lootused, kaotatud armastatud, traagilist valu läbielavad vanemad; sõda mõjutab kõike, mitte ainult lahingutandril võitlevaid mehi, vaid ka nende lähedasi, sõpru peresid.

Rollitäitjate valik oli suurepärane. Rootsi päritoluga Alicia Vikander on mulle silmjäänud tema tugevatest rollidega filmides "Royal Affair" (Kuninglik afäär), kus ta mängis Taani kuningannat Caroline Mathildet ja "Anna Karenina" mängides suurepäraselt Tolstoy Kittyt ning ka tema viimases rollis filmis "Ex Machina". Alicia Vikanderis on midagi skandinaavlaslikult karget ja ilusat ja tal on imepärane oskus anda nendesse sügavust tuues esile oma tegelaskujude mitmekihilisust. Vikander oli Vera rollis suurepärane, alustades naiivse ja ambitsioonika tütarlapsena, õhates naiselikku küpsust enne abiellumist ja lõpetades tugeva ja iseseisva naisena kui süda oli temalt röövinud pea kõik, mida ta tähtsaks pidas.

Samuti meeldis mulle Kit Harington Rolandina. Ta oli mõneti üllatav selles rollis, sest ta on senini mänginud väga tugevaid, mehiseid, macholikke kangelasi (vähemalt need rollid mida ma olen näinud) ja tema Roland oli just vastupidiselt väga õrn ja tundlikku meelelaadiga ja see oli mulle nagu värske tuuleiil. Ta oskas välja tuua Rolandi pehmed küljed ja see oli sümpaatne.

Vera venda Edwardit mänginud Taron Egerton oli minu jaoks uustulnuk, keda ma pole varem üheski filmis kohanud ja ta oli imearmas ja imetlusväärne Vera vennana: armastav, toetav, julge, julgustav - kõik sellised väärtused, mis ühel vennal peavadki olema.

Lemmikstseen: Vera jalutuskäik kevadiselt õitsevas aias pärast venna surmast taastumist, mis andis mõista, et ükskõik, kui raske elus on ja ükskõik, mis elus juhtub, igal aastal tuleb uus kevad, mis toob kaasa ka uue lootuse. ma lisan siinkohal ausalt, et mind ei pannud nutma mitte see, et meespeategelased filmis langesid, vaid see, kuidas Vera pingutas, et edasi elada ja kuidas ta sõber Winifred sundis teda kaotusvalust edasi liikuma. See konkreetne stseen oli nii valus ja ilus üheaegselt, et ka mina pidin lõpuks pisaratele alla andma.


Kokkuvõttes, üks hea ja omamoodi sõjavastane sõjafilm. Soovitan vaatama minna!




 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar