Teisipäev, 11. august 2015

Etendus: "Lõbus lesk" - Met Opera LIVE

Tervitus!

Seekord sai suve vürtsitatud operetiga.

Pealkiri: Lõbus Lesk (Franz Lehári operett)
Teater: The Metropolitan Opera HD Live Suveooper Coca-Cola Plazas
Kestus: 2h 32 min
Millal nähtud: 05.08.2015
Minu hinnang: 4.5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Tahtsin antud opereti ülekannet näha juba jaanuaris, kuid kahjuks olid siis ees teised plaanid ning pidin kurvastuseks loobuma. Kui suletakse uks, avatakse aken ning Metropolitan Opera suveooperite ürituste raames näidati kinodes antud tükki uuesti. Ostsin koheselt piletid ning kohal olin kui viis kopikat.

Taaskord pean tõdema, nagu teistel antud seeria üritustel, et nii suurel hulgal vanemapoolset seltskonda kinokeskkonnas näha olid meeldivalt teistsugune, samas aga pidi seansilt nooremaid lausa tikutulega otsima, mis on iseenesest veidi kurb. Nagu alati on saali ees ootamas kava etenduse vaatuste kokkuvõtete ja üldinfoga ning enne algust jõudis ekraanile ka sissejuhatus, kus tutvustatakse lühidalt tükki. Loomulikult on etendus vaid inglise keeles ning kui laulude ajal olid ekraanil ka samas keeles subtiitrid paremaks arusaamiseks, siis kõnelemisel pidi vaid kuulmisega hakkama saama ning subtiitrid ei olnud lisatud. Olin tänulik ka selle üle, et tavapäraselt hakkavad ülekannete seansid kell 20.00, kuid seekord oli alguseks 19.00. Tükk oli ühe vaheaja, kuid kolme vaatusega.

Olen kunagi ammu näinud samanimelist klassikalist 1952. aasta Hollywoodi filmi Lana Turneriga peaosas, kuid mälestused sellest on veidi hägused. Tean aga kindlalt, et tegu oli äärmiselt glamuurse ja elava looga. Laval nähtav versioon ei tohiks aga antud faktorites filmile kuidagi alla jääda, sest visuaalselt oli etendus tipptasemel. Kostüümid olid suursugused, värvilised, detailsed ning võrratud. Riideid vahetati pidevalt ning iga kleit oli kaunim kui eelmine ja omaette vaatamisväärsus. Ka dekoratsioonid järgisid sama liini, kuid veidi tagasihoidlikumalt, jäädes tegelaste suhtes selgelt tagaplaanile. Näha oli võimalik ka omapäraselt loodud ilutulestikku lava tagumises osas kujutatud öötaevas.

Tihtipeale on millegipärast operetimuusika mu meelest varmas kaduma ning avaldab harva muljet, kuid antud tükis oli vähemalt kaks pala, mis mind siiani ümisema panevad. Kurblik, melanhoolne ja maagiline "Vilja" laul etenduse kangelanna esituses oli tõepoolest võluv ning kangelase lustakas ja ulakas soolo "Minnes Chez Maxime'i"oli tõeliseks tujutõstjaks. Üldiselt oli muusika tempokas, lood reaalselt üksteisest eristatavad ning sulandusid loosse edukalt ilma, et tunduksid otsekui eraldiseisvad ja etendusse lihtsalt sisse topitud, et täita laulude kvooti. Samuti olid kurikuulsas klubis toimuvad tantsunumbrid meeleolukad, osavad ja kelmikad. Eriti lõbus oli vaadata ühte peategelast Valencienne'i vintis peaga kaasa löömas ja ukerdamas nende andekate kaunitaride vahel. Numbritele lisati huumoriloor väikse seigaga tantsijatest pärast etteastet, kui asi oli glamuurist kaugel.

Lugu ise keerleb väikse ning finantsilises mõttes mitte just eriti heas seisus riigi ümber. Kuna üks riigi rikkureid suri ning tema hiigelvara päris uhiuus kaunis naine Hanna, kardavad riigimehed, et naine abiellub välismaalasega ning viib raha koos endaga näiteks Pariisi. Et seda vältida, pannakse elumehest krahv Danilole ülesandeks, kas naine ise ära võrgutada või hoida mittesobivad kosilased temast eemal. Ja nii algabki kassi-hiire mäng armastuse ümber. Põhilooliinile lisaks jälgitakse abielunaise Valancienne'i romanssi oma salajase kallimaga, mis satub ohtu avalikuks saada. Iseenesest oli sisu intrigeeriv ja omamoodi põnev, arvestades seda, et operetid jälgivad suhteliselt samm-sammult ühte ja sedasama sisuliini. Suureks plussiks oli peategelaste omavaheline särtsakas, õrritav, vürtsikas ning ekraanilt tuntav ragisev keemia. Hanna ja Danilo olid oma olemistes köitvad, kuid koos olid nad lausa võitmatud ning vaatajana on alati ekstra nauditav vaadata paari, kes ei ole otsekui võõrad vaid kes suudavad esile manada vägeva koostöö. Nende omavaheline üksteisele pidev ärategemine, vandumata alla vastasele oli tasemel. Sisu kohalt häiris mind mingil määral, nagu seda operettide puhul mul ikka juhtub, teine armastuseliin, mis oli efektiivsem kui viimastel operettidel mida näinud, kuid siiski veidi tüütu, mittevajalik ning ülejäänud toimuvaga veidi nihkes. Samas pean aga tunnistama, et Valencienne'i kehastanud Kelli O'Hara oli rollis tohutult silmapaistev ja särav, kohati isegi hiilgavam kui peategelanna.

Näitlejad olid maailmatasemel, tõepoolest võrratud. Danilot mänginud Nathan Gunn oli otsekui filminäitleja Nathan Fillioni kaua kadunud kaksik nii iseloomult kui väljanägemiselt. Tegu oli šarmantse liiderdajaga, kes leiab endale võrdväärse vastase Renee Femingi kehastatud Hanna näol ning asi nende vahel kihises usinalt. Viimane oli elegantne, kuid krutskeid täis ning suutis mehe ilusti lõo otsa meelitada. Veel jäi meelde kergelt tainapea ametnik Njegus, kes suutis päris mitu sekeldust tekitada ning kelle imetlus tantsuklubi tüdrukute vastu oli omamoodi armas.

Suurepärane etendus! 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar