TREFF: "Faust" - VAT Teater!

Foto VAT Teatri kodulehelt

Visuaalteatrifestival TREFF on täies hoos! Esimene arvustus TREFFi raames tuleb VAT Teatri lavastuse "Faust" kohta.

Pealkiri: Faust
Teater: VAT Teater
Kirjanik: Johann Wolfgang von Goethe
Lavastaja: Aare Toikka
Kunstnik ja helilooja: Kaspar Jancis
Videokujundaja: Peeter Ritso
Osades: Katariina Ratasepp, Tanel Saar, Ago Soots, Margo Teder, Meelis Põdersoo, Madis Muul
Žanr: Visuaalteater, tragöödia
Kestvus: 1 tund ja 30 minutit ilma vaheajata
Esietendus: 29. 11. 2012
Millal nähtud: 05.06. 2015

"Faust" esietendus juba aastal 2012 ja sellest ajast peale on teda saatnud ainult positiivsed ja rajud arvustused. Tänu TREFFile võtsin ennast lõpuks kokku ja läksin vaatasin selle kiidetud ja auhinnatud tüki ise ka ära.

Kõigepealt, üks aus ülestunnistus. Ma pole kunagi VAT Teatrit nende kodukohas Rahvusraamatukogu Teatrisaalis vaatamas käinud. Ma olen nende lavastusi vaadanud küll, aga mitte kunagi nende enda väikeses saalis. Miks ma sellest üldse räägin? Sellepärast, et nende saali asukoht ja saal ise mulle väga meeldisid. Hubane, intiimne, sünge. Kuna saabusin natuke varem kui ettenähtud ajal, siis oli mul aega natuke ringi vaadata. Mitte saalis, aga selle eesruumis, seal, kus inimesed etendust ootavad. Lahedad fotod ja ülevaated nii VAT Teatri kui ka teater Variuse lavastustest, lõhnaküünlad, väga sümpaatne teenindus, lõõgastav muusika. Selline mõnus tunne tekkis justnagu hakkaks spasse minema. Inimesed sisenevad ruumi vaikselt ja ma olen täiesti veendunud, et ka nemad tunnevad täpselt sama või sarnast tunnet, mida mina, sellist kergelt pühalikku ja ootusärevat. Istutakse vaikselt ja kultuurselt. Terve see õhkkond nakatab inimesi.

Foto VAT Teatri kodulehelt

Teate, mis mulle veel meeldis? Etendust oodates kuulsin päris palju võõrkeeli ja seda ei juhtu just eriti tihti. Jah, soome keelt kuuleb hulgaliselt ja seda tavaliselt Rahvusooperis Estonia fuajees, sest soomlasi tuuakse Estoniasse bussitäite/laevatäite kaupa ja vahelduseks oli supermeeldiv kogeda seda, et vaatajaskonnas leidus ka teisi rahvusi. Sattusin rääkima noorte leedukatega, kes on teatritudengid, aga kes osalevad TREFFil ka selleks, et nagu mina kirjutada arvustusi. Muidugi, nemad on teatriprofessionaalid, kes teavad nähtavasti täpselt, mida kõike visuaalteatri puhul märgata. Teine asi, mida ma enne etendust märkasin, oli see, et väga erinevad vanusegrupid olid esindatud, teismelistest kõrge eani välja. Kindlasti tuli erinevate rahvuste kohalolu sellest, et osad teatrikülalised olid teised TREFFil osalevad näitlejad ja trupid, aga kindlasti ka seetõttu, et tegemist on visuaalteatriga. Ja see toobki mind tagasi konkreetse lavastuse juurde. Te vabandage mind, et ma koheselt arvustuse juurde ei asu, aga mulle lihtsalt väga meeldis see õhkkond, mis mind tervitas.

Niisiis, Faust!

Kõik need rajud ja positiivsed arvustused, mida ma Fausti kohta olen lugenud, need vastavad tõele! Aga alustagem algusest.

Fausti lavastus sisaldab endast kombinatsiooni nelja inimese mõjudest: Johann Wolfgang von Goethe, kes kirjutas värsstragöödia "Faust"algversiooni; Christopher Marlowe, kes tegi sellest näidendi "Doktor Faustuse traagiline lugu"; Friedrich Wilhelm Murnau, kes tegi Faustist esimese mustvalge tummfilmi ja viimaseks Aare Toikka (ja arvatavasti terve trupp), kes kõigist kolmest eelnevast mõjutatult pani kokku visuaalteatri lavastuse "Faust" just sellisel kujul nagu teda VAT Teatris näidatakse.

Tanel Saar ja Ago Soots. Foto VAT Teatri kodulehelt

Esimesena hakkab mulle silma lavakujundus, mis on väga lihtne: 4 valget seinaplaati (millest hiljem saab lava ja põrand ja tuleriit), paremal klaver (mida edumeelselt kasutas terve lavastuse jooksul Madis Muul), vasakul midagi, mis meenutab moodsat rätikuga Gotlandi käia (millega tekitati tuulevilinat nagu hiljem selgus). Kõik on läbimõeldult minimalistlik. Must-valge. Ei mingeid liigseid vidinaid, lihtsalt lava.

Lavastus hakkab videolahendusega, kus näidatakse Murnau tummfilmi algust, kus Jumal ja Saatan teevad kihlveo selle kohta, et kui hukas on inimsugu ja kellele kuuluvad inimhinged. Eks te võite ju arvata, et kumb kumma poolt kihla vedas. Inimsoo võimekuse ja tuleviku ja kihlveo objektiks osutub doktor Faust. Kui Saatan võtab linna katkuga, siis tekib juhtmetes lühis ja tummfilm tuuakse reaalselt filmist lavale. Ja hakkabki pihta.

Sõnateater vs visuaalteater:

See, mis järgnes, oli geniaalne, värske, uudne ja teistmoodi - vähemalt minu jaoks. See oli segu füüsilisest teatrist, pantomiimist, tantsust, sõnateatrist ja seda kõike esitati elava muusika saatel. Sõna oli selles lavastuses ilmselgelt tagaplaanil. Ma arvan, et seda lavastust oleks saanud ka täiesti ilma sõnadeta teha, aga inimestele, kes ei ole Goethe loominguga või siis Fausti looga üldse kursis - nende jaoks oleks ilma tekstita olnud lavastust arvatavasti raske jälgida. Olles lugenud Goethe teost ja näinud ka erinevaid Fauste nii laval kui kinolinal, siis lugu iseenesest oli mulle tuttav ja kui lavastaja oleks otsustanud sõna üldse lavastusest välja jätta, siis ka see oleks sobinud. Küll aga olen ma tänulik, et sõnateatri osa oli tükis olemas, sest näitlejad panid ka palju ilmekust, värvu, vürtsi ja huumorit oma hääletoonidega ja rääkimisega just lavastuse sõnalisse ossa.

Kusjuures, teksti ei esitanud mitte osatäitjad ise, vaid nende kolleegid, kes parasjagu laval ei olnud. Näitlejad laval ainult liikusid ja maigutasid suud, tekst ja sõnad tulid lava kõrvalt. Laval olev osatäitja sai keskenduda oma tegelasele, miimikale, kehalisele liikumisele. Ja ausalt, minu jaoks oli hämmastav, kui hästi näitlejad oma kehasid kontrollisid ja nad tegid seda, vähemalt pealtnäha, imelise kergusega. Ma kujutan ette, kui raske see puht füüsiliselt võis tegelikult olla, aga tõepoolest, mulle kui vaatajale tundus, et see tuleb mängeldes. Ja seda oli kohe ilus vaadata, kui heas füüsilises vormis need näitlejad on.

Näitlejatest:

Öeldakse, et üks kett on sama tugev kui on keti nõrgim lüli. Selles trupis ei olnud ühtegi nõrka lüli ja seetõttu jättis lavastus terviklikkuse mulje. Ago Soots Fausti ja Tanel Saar Mefistofelesena olid lihtsalt suurepärased. Oli uskumatu, kuidas Ago Sootsi pikk keha muutus vastavalt sellele, mis vanuses Fausti ta mängis. Kui vaja, oli ta plastiline, tugev, jõuline, õrn, graatsiline ja samas võis ta olla ka hädine ja kokkukuivanud vanamees. Tanel Saar oli minu jaoks selle õhtu suurim üllatus .. ja šokk. Just heas mõttes, sest tema Mefisto oli hirmutav, hurmav, flirtiv, meelitav, saba ja sarvedega selle kõige loomingulisemas mõttes. Tema näoilmed, käte ilmekus, miimika ja isegi keel - kõik, mis oli, see lasti käiku, et jätta Mefistost tõeliselt saatanlikku muljet. Ja see õnnestus tal väga hästi. Meelis Põdersoo ja Margo Teder kehastasid päris mitmeid rolle ja tegid seda sama ägedalt nii laval kui ka lava kõrval teistele näitlejatele sõnasid suhu pannes (teksti lugedes). Nende näoilmed olid hindamatud, kord naljakad, kord traagilised. Ma ei saa mitte mainimata jätta ka Katariina Rataseppa, kes täitis nii naispeaosalise Margareta rolli kui ka mitut teist rolli ja tegi seda sama hästi kui ta kolleegid.

Kokkuvõtvalt:

Suurepärane, maagiline, uudne, füüsiline, visuaalne! Ma loodan, et seda mängitakse ka järgmisel hooajal ja juhul, kui te kuulute nende hulka, kes pole veel VAT Teatri "Fausti" näinud, minge vaatama! Hea elamus garanteeritud!

Ilusaid teatrielamusi!