TREFF: "Topeltpilt" - WHS ja Sungsoo Ahn Pick-Up Group (Lõuna-Korea ja Soome)

Tervitus!

Veel muljeid TREFF-ilt!

Pealkiri: Topeltpilt
Teater: WHS ja Sungsoo Ahn Pick-Up Group (Vene Teatris)
Kestus: 1h 00 min
Millal nähtud: 06.06.2015
Minu hinnang: 4.5/5

Taustast:

pilt nuku.ee kodulehelt

Tänapäeva maailmas on ilulõikused muutumas üha igapäevasemateks. Kujunenud on välja riigid ja kultuurid, kus antud operatsioonid on igati aktsepteeritud ning isegi iseenesest mõistetavad. Top kümme enim ilulõikusi läbi viinud riikide hulka kuulub ka Lõuna-Korea. Äärmiselt popid ja tavapärased on silmalõikused saavutamaks ihaldatud nn topeltlaugusid (asiaatidel on suuremas osas tavapärasem nn üks laug). Näiteks teevad vanemad enamasti selle lõikuse oma tütardele koolilõpetuskingiks. Selle meeletu ilulõikuste kummardamise teeb aga kentsakalt koomiliseks tõsiasi, et keegi eriti tunnistama ei ole varmas, et on enda kallal kõpitseda lasknud ning peamine vabandus on, et muutused on loomulikkuse tagajärjel (näiteks kaalust alla võtmise, vanemaks saamise, mingi hea kosmeetika kasutamise jne). Samuti järgneb ilulõikustele ka omajagu hukkamõistu, sest kõik teevad aga keegi ei saa ju ometi tunnistada, et pole loomulikult kaunis. Äärmiselt ebameeldiv tabuteema ja topeltmoraal, mis tekitab tohutult valehäbi. Siinkohal tooksin näite mehest, seda küll Hiinas, kes kaebas oma naise kohtusse kui nende lapsed ei olnud just tema arvates atraktiivsed ning tuli välja, et tema kaunitarist naine oli suuresti ilulõikuste produkt. Kuna aga vaatamata kõigele on nõudlus hiiglaslik ja kvaliteet Lõuna-Korea ilukirurgidel suhteliselt kõrge, siis on kolossaalse hüppe teinud ka ilukirurgia turism.

Lõuna-Koreas on arusaam ilust kategooriliselt teine sellest milline lääne inimestel on kujutelm kaunist asiaadist ning mida nad arvavad, et viimased hindavad. Näiteks, kuigi läänekultuurides on teatud universaalselt kaunid näojooned igati olemas (suured silmad, kõrged põsesarnad jne), siis kõik on tohutult individuaalne ning ilus võib olla ka neid detaile üldse omamata ehk ilu on vaataja silmades ja variatsioone on lõputult. Lõuna-Koreas on aga üks kindel iluideaal ning selle poole püüdlevad kõik. Tihti arvavad lääne inimesed, et asiaadid püüavad ennast teha valgetele inimestele sarnaseks, kuid tegelikult on näiteks lumivalge nahk, väike nina, hiiglaslikud silmad juba kaugest ajaloost pjedestaalile asetatud visuaalsed omadused. Lisaks eelpool mainitule on ka äärmiselt tähtis nn v-line ehk siis on imeilus ja hinnas v-kujuline nägu.

Üks Lõuna-Korea kuulsus illustreerimaks nende ülistatud iluideaali, kes on just tänu oma suurepärasele vastavausele ihaldatud väljanägemise omamisele lausa jumaldatud: ülikuulsa tipp tüdrukute bändi Girls' Generation liige Yoona Im.

http://wiki.d-addicts.com/Im_Yoon_Ah

Muudele tagasilöökidele lisaks (enesekindlus probleemid, keskendumine liialt suuresti välisele, jne) on üks veider kuid kohati koomiline tagajärg see, et inimesed muutud üksteisele aina sarnasemaks ning raske on üht kaunitari teisest eristada. Üks värvikas näide sellest on tõsiasi, et 2013 Miss Lõuna-Korea valimistel kerkis esile suur "skandaal," sest kõik kandidaadid olid üksteisega äravahetamiseni sarnased (loe antud teema kohta ja vaata pilti siit).

Etendus:

Etendus koosnes modernsest tantsust ja tsirkusest, nuku- ja varjuteatrist. Koreograafia, mis sisaldas muuhulgas balletti, dubstep tantsu, žongleerimist, oli suurepärane, olles graatsiliselt tagasihoidlik, kuid ääretult mõjus, asjakohane ja väljendusrikas, voolavalt elegantne, kuid tugeva kõheda kõrvalmaiguga. Tantsijad olid ka kahtlemata tasemel, sest nad otsekui hõljuks laval ning kuulda ei olnud isegi jalgade sahinat kohtudes põrandaga. Samuti oldi üksteisega suurepäraselt sünkroonis ning eriti grupistseenid olid osavalt viimistletud ning pilku naelutavad. Enim avaldas mulle muljet seik kõigi osalistega, kus igal ühel oli käes blond klassikaliste näojoontega nuku pea ning poosid mida võeti, kui osavalt üksteise ümber liiguti, kuidas pead meisterlikku liikumisse kaasati, kuidas nukupeadest said otsekui võrdväärsed partnerid tantsijate kõrval, olid lihtsalt vaimustavad.

pilt nuku.ee kodulehelt

Haiglane püüdlus ideaalvälimuse poole sai geniaalselt väljendatud nukuga, kes valge riide taustal lakke tõmmati nagu religioosne sümbol ning kelle ees üks operatsiooni läbija puiselt ja konarlikult liigutab. Selline kohmakas, ebaloomulik ja igati sügavas ebakõlas olev keha peast jalgadeni sai geniaalselt illustreeritud tantsijatega, kes olid publiku poole seljaga ning kelledel oli nuku pead kaelale asetatud. Niimoodi nad seal liikusid nagu zombied, kes on nagu ehtsad inimesed aga mitte päris. Antud etendus keskendus ilmselgelt ilukirurgia negatiivsetele pooltele ning ei olnud just tagasihoidlik selle tagajärgede ja olemuse materdamises, kuid seda kõike väljendati suhteliselt viisakalt läbi kunsti ja sümbolite, mille kooslusel oli paradoksaalselt omapärast ilu.

pilt nuku.ee kodulehelt

Mulle meeldis ka etenduse varjuteatri seigad, mis olid põnevalt kontekstiga kooskõlla pandud. Ühes stseenis, mis algas kordamööda eri tantsijate eri poosides varjude projekteerimisega suurele ekraanile, sulandusid nad kõik lõpuks kokku üheks varjuks ehk väljendati tõsiasja, et ilukirurgia tagajärjel muutuvad inimesed aina sarnasemaks, kaob individuaalsus ning omapära. Teises stseenis oli kahest tantsija varjust ekraanile jõudes saanud üks isik, kellel oli kohati kaks pead või rohkem käsi ehk näidati võõrandumist oma kehast läbi ilukirurgia, kus kahest sai otsekui ebaloomulik üks, kaks erinevat isikut ühes kehas.

Juba teist korda päevas ning ka TREFF-i raames kuulsin romantilist pala "Besame mucho," taust oli aga hoopis midagi muud kui esimesel kohtumisel, sest publiku ees oli nüüd mees, kes on lummatud kaunist naisest ehk nuku peast ning nendevahelised kirglikud suudlused olid nii eemalepeletavad kui paeluvad ja paljusõnalised. Kui mees oma "kallimat" enda nägemise järgi veel kaunimaks nukukeseks hakkas tegema, pügades tema juukseid, siis oli see võigas sümboolne peegeldus võimalikule päris maailmas toimuvale. Kui tavaline naine ühe tantsija kehastuses mehe ette sattus, ei antud neiule aga võimalustki.

Nähtut saatev muusika oli kõhe ja ideaalselt visuaalsega kokkusobiv. See süvendas õudusfilmi tunnet ning tekitas võõranduva ja ebameeldiva tunde, mis oligi selle eesmärk.

Kokkuvõttes: Originaalne, värske, isepärane ja igati meeldejääv!