Teisipäev, 30. juuni 2015

Kino: "Pimekohting"

Tervitus!

Taas kinorindelt!

Pealkiri: Pimekohting
Originaalpealkiri: Man Up
Režišöör: Ben Palmer
Kestus: 1h 24 min
Näitlejad: Simon Pegg, Lake Bell
Žanr: Komöödia, romantika
Kinodes alates: 05.06.2015
Nähtud: 22.06.2015
Minu hinnang: 3/5

pilt solariskino.ee kodulehelt
Algus ei olnud paljulubav, peategelane jättis endast mulje kui laisast, hooletust, ebaviisakast ja suurest enesehaletsejast, kelle tegemistele ma just ei jooksnud tormi kaasa elama. Pea filmi keskpunktini ei suutnud nähtu mind endaga kaasa haarata ning poolehoidu võita. Kuidagi tüütu oli jälgida kahe erimoodi ärritava tegelase omavahelist kohmakat suhtlemist ja piinlikku üksteisest möödarääkimist. Mõnikord tuleb ette aga imesid ning kohe kui tegelased end lõdvaks lasid ja toimus ootamatu “keemia plahvatus,” ja kuigi mõlemad eraldiseisvatena suutsid mind jätkuvalt närvi ajada, siis koos olles sulanduti kokku kentsakaks ja pealiskaudselt mittefunktsionaalseks, kuid sümpaatseks ja koomiliseks paariks. Keemiameeter liikus vaevatult “fuih”-st “nämma nämma”-ni.

Filmis lahatav teema ja meetod oli iseenesest ju originaalsevõitu, kuigi silme ette lõi mul kohati ikkagi paralleele näiteks Brideget Jones filmidega. Ühe lausega: 30ndates uue suhte pelglik, küüniline ja kriitiline naine aetakse teist võimalust otsiva änksi täis mehe poolt sassi viimase pimekohtingu kaaslasega ning kuna äkitselt tundub, et esimest korda elus on sõnaosaval naisel suu vett täis, siis lähevad kaks lillekest ilusti käest kinni jalutama ja avastavad, et äkki oli see apsakas parim asi mis nende mõlemaga juhtuda sai. Ning kuigi film tundub, et kestab terve igaviku, toimub kõik vaid ühe õhtu mõnede tundide jooksul ning peab tunnistama, et areng punktist “fuih” punkti “nämma nämma” toimus üpris usutavalt ning loomulikult. Mõistagi ei puudunud täielikust paketist ka suur arusaamatus ning mega über grand žest lõpus toomaks kallikesed taas kokku, viimane neist oli päris armas ja ka lõbus.

Kuigi ka idee esialgsest kohtingupaarist 24-aastasest kenast aktiivsest triatloni sportlasest ja 40-aastasest lahutatud mõmminäost oli kuidagi raske seedida, pelgasin kõige enam Simon Pegg’i romantikafilmi kangelasena, kuna ta ei ole just klassiklaine valik antud rolli. Kuigi ta ei anna just tüüpilise või isegi vähem levinud lembekuti mõõtu välja, suutis ta ennast mulle maha müüa, sest vaatamata oma välise üliagara, energilise ja veidi enesehaletseva retriiveri kestale oli ta nagu kutsud ikka – kaisutama kutsuvalt nunnu ja sümpaatne. Lake Bell kangelannana sai rahuldavalt hakkama, kuid siiski ei suudetud tema tegelaskuju mulle lõpuni aktsepteeritavaks teha, liiga vähe vaimukat Bridget Jones’ilikkust ja liialt palju kibestunud mutitädi.

Ma eeldan, et enamused olid laes sellest segasest veidrikust jälitajast ja otse loomulikult, oli ta suhteliselt koomiline oma viis minutit. Mida rohkem teda mulle aga kurku suruti oma haige kinnisideega, seda vastikumaks ta muutus ja see ei olnud enam ka naljakas. Samas oli tegu kahtlemata kõige värvikama ja põnevama tegelasega kogu filmis.

Lemmik stseen: Tantsunumber, südamepuistamine tualetis.

Lemmik tsitaat: "Proovi sa joosta, vändata ja ujuda sinna ja siis vaatame kes meist esimesena kohale jõuab."

Kokkuvõttes: Tavapärane, keskmise huumori doseeringuga, ning teatud võluvate omapärasustega kerge ajasurnukslöömise romantika film.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar