Teisipäev, 2. juuni 2015

Kino: "Spioon"

Tervitus!

Taas kinorindelt!

Pealkiri: Spioon
Originaalpealkiri: Spy
Režišöör: Paul Feig
Näitlejad: Melissa McCarthy, Jude Law, Jason Statham, Rose Byrne, Miranda Hart
Kestus: 2h 00 min
Žanr: Komöödia, action, spiooni
Kinodes alates: 05.06.2015
Nähtud: 22.05.2015
Minu hinnang: 4.5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt
Ma ei ole agar Melissa McCarthy austaja ning kui välja arvata "Karm paar," siis tema filmide huumori löögiulatuses ma ei asu. Mind häirib, et liialt keerleb nali tema välimuse ja eriti kaalu ümber, mingi hetk tüütavad ja muutuvad need paksu-teemalised killud pidevaks korduseks ja tekib küsimus, et kui vaadata kõrvale nn nalju "inspireerivast välimusest," mis minu jaoks on juba jõudnud kohatuse piirile, siis kas sealt alt on ka tõelisest komöödia kullast vilksatusi võimalik silmata? Vastus on "jah," antud film suutis mul jalad täitsa alt ära lüüa ja sellist tralli, trulli ja lulli pakkuda, et olen siiani šokeeritud kui suuresti ma seda ikkagi nautisin.

Kuigi olekult ja kohati suhtumiselt oli peategelases tegemist teiste Melissa McCarthy rollide taaskasutamisega, siis suutis ümbrus seekord piisavalt antud puuduselt tähelepanu eemale hajutav olla, et Susan jättis endast lausa sümpaatse ja kokkuvõttes isegi kõva tegija mulje. Ka ei kippunud ta seekord niiväga ülenäitlema või siis sobis see kontekstiga paremini kokku, nii et ma seda ei märganud ja see ei häirinud. Loomulikult on filmi taseme tõstmise ja edukuse valemis otsustav roll kogu näitlejate ansamblil. Peab tunnistama, et tegelased ja neid kehastanud näitlejad oli valitud hindele viis pluss.

Filmis tuli ette kahtlase väärtusega nalju (stseen pärast filmi lõppu, tiitrite vahel), geniaalseid nalju, piinlikke nalju (iga kord kui Susan karmi mutti kehastades ropendas), kas-see-on-nüüd-naljakas-või-nõme nalju (näiteks need rotid kontoris) ja kõike vahepealset, kuid ma ei saa hetkekski väita, et nähtu ei olnud pööraselt ja totakalt lõbus ja vaimukas. Film kubises mini itsitusmomentidest kuni üle saali hirnumise hetkedeni välja. Oli kohti, kus ma ei suutnud ennast tagasi hoida ja lõkerdatud sai mingi stseeni üle ka kõvasti hiljem pärast selle möödumist.

Üks ootamatumaid, kuid suurepäraselt esitatud ja lisatud, sambaid filmi taseme taevani hoidmisel oli spioonihakatise ja kauni, surmava ja vastikust mõrrast kurjami sõbralikult vihkav ja vihkavalt sõbralik suhtemoodi ollus. Küll nad sõimasid üksteist, alandasid ja mõnitasid, kuid kahe naise vaheline keemia oli tipus ning mul on hea meel, et ei mindud libedale teele, kus pahatar on lihtsalt mingi karikatuur ja ükski klišeedehunnik. Sellega seoses anti mitu kihti sügavust juurde ka Rose Byrne'i tegelaskujule ning loomulikult kaasnes kõigega ka kõhutäis naeru. Nendevaheline dialoog tilkus sarkasmist, üksteise mahategemisest ja ületrumpamisest ning puhtast kullast.

Koomika taeva uus täht minu jaoks on nüüdsest üllatuslikult Jason Statham. Tema puhul on selgelt nähtav kui tähtis on kontekst ja tekst, sest taas kehastab ta tegelast, kes on kuri nagu muri ja professionaalne tagumike tuliseks ajaja ehk siis tegelasetüüp kellena teda alati nähakse. Kui aga keskenduda sellele mida, see ülimalt enesekindel ja isepäine mehemürakas räägib, siis on võimatu naeru tagasi hoida. Näiteks tema pikad, ülitõsise tooni ja ilmega monoloogid igast keerulisest olukordadest milledest ta on ennast välja siblinud, olid rohkemgi kui absurdsed ja ülepakutud ning just see tegigi neist kahtlemata filmi ühtedeks tipphetkedeks, sest sa ei oskaks ilmas oodata, et selline puhas idiootne lollus tema kivisse raiutud ilmega karmi ma-kohe-annan-sulle-molli näost tuleks. Samuti oli koomiline jälgida, kuidas ta tegi totraid vigu (ja ei olnud alati kõige teravam pliiats pinalis) nagu tavainimene, kuid käitus nagu oleks kõik nii nagu plaanitud.

Teistest tegelastest on pai ära teeninud nilbe ja naistemaias, kuid abivalmis Itaalia spioon ning James Bond'i kenam, šarmantsem ja rohkem enesekesksem kaksikvend Jude Law. Olen ka juba ammu Briti koomiku Miranda Hart'i fänn ning äärmiselt meeldiv oli teda sellises suures Hollywoodi linateoses kohata. Tegemist on kohmaka ja omapärase tegelasega, paljuski nagu Miranda on omanimelises komöödiasarjas, kuid just selline teistsugusus oli äärmiselt värskendav. Lisaks, tema ja 50 Cent olid nunnu paar...

Sisust: Susan on spioon, kuid kahjuks sedasorti spioon, kes saab kogeda eluohtlikke olukordi ja korda saata suuri tegusid vaid läbi kaamera ja kõrvaklappide, sest tema õlul on pidevas kontaktis olla, juhtida, informeerida, suunata ja kõiges abistada väliagenti. Kui viimastest kõik on ohus, nende katted pealt tiritud ja identiteedid teada, on vaid Susan see, kes saab äratundmata pahalastele piisavalt ligi ning samuti on ta ka ainuke kes piisavalt nõder, et nõus selle töö täiesti vabatahtlikult enese peale võtma. Järgneb jada piinlikke ja kõike muud kui salapäraseid ja glamuurseid variidentiteete, trippimist läbi kaunite Euroopa linnade, hulganisti takistusi nii vaenlaste kui nn samas leeris olevate isikute poolt, leidub ka puänte ning Susan näitab kõigile koha kätte. Proovige veel öelda, et ta pole ülivinge spiooni jurakas!

Lemmik stseen: Ma ei suuda seekord valida!

Lemmik tsitaat: "Huvitav, kas ta ikka teab, et see on järv?" - Tegelikult oli siin nii palju mainimist väärivaid ja meeldejäävaid tsitaate, aga ilmselgelt ei suudaks ma kõiki lemmikuid ära loetleda.

Kokkuvõttes: Igatpidi õnnestunud ja ootamatult tohutult vaimukas komöödia!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar