Tervitus!
Minu teine suveetendus sel aastal!
Pealkiri: Vanamees ja meri
Teater: Linnateater ja Von Krahli Teater
Kestus: 1h 15 min
Lavastaja: Martti Helde
Osades: Andres Ots, Tõnis Niinemets (Von Krahli Teater), Evelin Võigemast (Tallinna Linnateater), Helene Vannari (Tallinna Linnateater), Kristjan Üksküla (Tallinna Linnateater), Ivo Reinok, Kait Kall (Von Krahli Teater), Liis Lindmaa (Von Krahli Teater). Tantsijad: Raho Aadla, Joonas Tagel, Simo Kruusement, Johann Rosenberg, Maarja Tõnisson, Age Linkmann, Mari-Liis Eskusson, Kadri Sirel ja Sigrid Savi.
Esietendus: 03.06.2015
Millal nähtud: 05.06.2015
Minu hinnang: 3.5/5
Kui aus olla, siis ei teadnud ma, et tegu on puhtalt sõnadeta visuaalteatriga etenduse päevani, mil üks sõbranna mulle seda muuseas mainis. Üllatuslikult aga tekitas see teadmine minus suuremat ootusärevust tükki näha. Kui aga tulemuseks on see, et pärast lõppu lähen omale nähtu arusaama aukude täitmiseks kava ostma (mis muide oli väga kihvtilt koostatud ja nägi värskelt lahe välja), siis võib eeldada, et mõni aspekt etenduses ei läinud just nii nagu planeeritud.
Visuaalselt oli tegu tohutult originaalse, grandioosse ning meeliülendava ettevõtmisega, millel oli omamoodi intiimne ning vaoshoitud kõrvalmaik. Mulle meeldis nähtu lõõgastav, rahulik ja hüpnotiseeriv tempo, laval liikumine ning loo kulgemine. Kuulda oli kajakaid, meri sillerdas, tantsijad liuglesid sensuaalselt ning silm puhkas ja võimaldas edukalt pea päeva muredest tühjaks teha. Stabiilsed ning korrapärased pingetõusud, mida saatis asjakohane ärevaks tegev muusika ning tegelaste kehakeel, hoolitsesid selle eest, et inimesed taas väikestest tukastamistest välja ehmataksid.
Kuna saal oli päris pirakas, mahutas hulganisti publikut ning ühtegi sõna ning häälitsust esile ei kutsutud (saalis oli ainsa inimhäälena kuulda vaid paari köhatust ning ühe mu kaaslase nuuskamine) siis asetus etenduse põhirõhk sisu edasi andmisel näitlejate identiteetidele, olekule ja pilkudel ning siinkohal tunnen ma veidike viltu astumist. Iseenesest oli idee ju märkimisväärne, vanamehe seiklus merel viib teda kokku kuue erineva arhetüübiga: Süütu, Avastaja, Valitseja, Orb, Sõdalane ja Maag. Erinevatel etappidel on tal võimalik samastuda ühega neist ning loomulikult annavad nad muidu esmapilgul igavavõitu ja sisutühjale kalapüüdmisele juurde kihte, sügavust ja sümbolismi. Kuigi, näiteks suutis Evelin Võigemast Valitsejana ainiti mu pilku endal hoida ja oma võimuka ja kõikehõlmava hoiakuga mind hämmastada, Kait Kall salapärase Avastajana mus uudishimu ja põnevust tekitada ning Ivo Reinok Orvuna mul olemise oma ähvardava ning sünge olemisega kõhedaks teha, olid need vahamehe meeleseisundid liialt sümboolsed ning etendust jälgides ei saanud ma nende kõigi eesmärkidele koheselt pihta. Alles pärast kava lugemist tekkisid paar "Heureka!" momenti, et jah, nüüd tundus kõik loogiline ja arusaadav, kuid ma ei arva, et tüki täielikuks mõistmiseks on ilmtingimata tarvis kava soetada.
Mitmed etenduses kasutatud efektid suutsid mulle siiralt muljet avaldada. Näiteks esimesed mõnikümmend sekundit arvasingi, et lava põranda näol on tegu kihi päris veega, niivõrd realistlik ning suurepäraselt loodud etenduse üks nimitegelane - meri. Kiituse on ära teeninud ka tantsijad, kes olid niivõrd multifunktsionaalsed, kord olid otsekui tuul, meri ja lained, mis paati siia-sinna tirisid, ning teinekord vanamehe vaimse jõu ja tahte füüsiline kehastus - nad transformeerusid kõigeks mida lugu neilt vajas. Kohati tundus nende etteaste kui kõrgema taseme gümnastika, küll nad paindusid ja liuglesid ning töötasid koos kui üks õlitatud, üks hetk tagasihoidlik ning teine moment jõuliselt võimas, näpuotstest varvasteni graatsiline ja voolav mootor. Lugu tõi vaatajale lähemale ka suur ekraan, kus vastavalt olukorrale ja vajadusele keskenduti näiteks pingsatel hetkedel tegelaste pilkudele või siis stseeni keskmes olevale objektile/detailidele.
Kui pealiskaudselt etendust vaadelda, siis tundub nähtu suhteliselt tegevustühjana ehk lugu kulgeb stabiilselt ja sisus toimub tõuse ning mõõnu, kuid lõppkokkuvõttes räägib lugu siiski mehest, kes läks kalale, kes sinna pikaks ajaks jäi ning kellel lõpuks ka midagi õnge otsa eksis ning millele püütakse igasugu sümboolseid tähendusi külge pookida. Kogu tõeline tegevus toimub vanamehes endas, lugu algab ja lõpeb vanamehe ja merega, ning sisu on suuresti psühholoogiline ning just selle sisemuse tükk vaatajale väljapoole nähtavaks püüabki tuua. See ei ole aga kerge ettevõtmine ning tunnen, et seda ei suudetud piisavalt realiseerida, kas siis sellepärast, et lugu lihtsalt sellises formaadis ideaalselt ei toimigi, näitlejate mäng oleks võinud võimasam olla või ei tekitatud vaatajal piisavat sidet nähtuga ning kõigest toimuvast ei saadud selle sümboolsuse pärast alati aru.
Etenduse alguses sai sissejuhatuseks kuuldud ka Ernest Hemingway intervjuud antud looga seoses ning tema vastused küsitleja jutu sümboolika lahtiharutamise katsetamistele ja urgitsemise küsimustele olid otsekohesed, tegid mulle nalja ning ma nõustusin igati. Kas peab kõigel alati ilmtingimata mingi laiem tähendus olema, kas kõik peab midagi sümboliseerima ja nähtul/kuuldul peab kahtlemata sügavam tähendus olema? Loomulikult arvab avastaja, et on äärmiselt nutikas, sest on suutnud autori salapärase kokkupandamatu pusle lahendada. Koomiline oli kuulda Hemingway üllatust võimalikele interpretatsioonidele ning tõdemast, et need arvamused isegi klapiksid, kui need vaid tõde ja originaalne eesmärk oleksid.
Kokkuvõttes: Ambitsioonikas ja originaalne ettevõtmine, mis suuresti toimis, kuid mille kallal ma ka natuke nokiks. Siiski oli tegu meeleoluka tükiga, mis tekitas minus sellise hea rahulolu ja rahuliku tunde, lisaks sai ka nautida omapäraselt kaunist silmailu.
Minu teine suveetendus sel aastal!
Pealkiri: Vanamees ja meri
Teater: Linnateater ja Von Krahli Teater
Kestus: 1h 15 min
Lavastaja: Martti Helde
Osades: Andres Ots, Tõnis Niinemets (Von Krahli Teater), Evelin Võigemast (Tallinna Linnateater), Helene Vannari (Tallinna Linnateater), Kristjan Üksküla (Tallinna Linnateater), Ivo Reinok, Kait Kall (Von Krahli Teater), Liis Lindmaa (Von Krahli Teater). Tantsijad: Raho Aadla, Joonas Tagel, Simo Kruusement, Johann Rosenberg, Maarja Tõnisson, Age Linkmann, Mari-Liis Eskusson, Kadri Sirel ja Sigrid Savi.
Esietendus: 03.06.2015
Millal nähtud: 05.06.2015
Minu hinnang: 3.5/5
 |
| pilt piletilevi.ee kodulehelt |
Visuaalselt oli tegu tohutult originaalse, grandioosse ning meeliülendava ettevõtmisega, millel oli omamoodi intiimne ning vaoshoitud kõrvalmaik. Mulle meeldis nähtu lõõgastav, rahulik ja hüpnotiseeriv tempo, laval liikumine ning loo kulgemine. Kuulda oli kajakaid, meri sillerdas, tantsijad liuglesid sensuaalselt ning silm puhkas ja võimaldas edukalt pea päeva muredest tühjaks teha. Stabiilsed ning korrapärased pingetõusud, mida saatis asjakohane ärevaks tegev muusika ning tegelaste kehakeel, hoolitsesid selle eest, et inimesed taas väikestest tukastamistest välja ehmataksid.
Kuna saal oli päris pirakas, mahutas hulganisti publikut ning ühtegi sõna ning häälitsust esile ei kutsutud (saalis oli ainsa inimhäälena kuulda vaid paari köhatust ning ühe mu kaaslase nuuskamine) siis asetus etenduse põhirõhk sisu edasi andmisel näitlejate identiteetidele, olekule ja pilkudel ning siinkohal tunnen ma veidike viltu astumist. Iseenesest oli idee ju märkimisväärne, vanamehe seiklus merel viib teda kokku kuue erineva arhetüübiga: Süütu, Avastaja, Valitseja, Orb, Sõdalane ja Maag. Erinevatel etappidel on tal võimalik samastuda ühega neist ning loomulikult annavad nad muidu esmapilgul igavavõitu ja sisutühjale kalapüüdmisele juurde kihte, sügavust ja sümbolismi. Kuigi, näiteks suutis Evelin Võigemast Valitsejana ainiti mu pilku endal hoida ja oma võimuka ja kõikehõlmava hoiakuga mind hämmastada, Kait Kall salapärase Avastajana mus uudishimu ja põnevust tekitada ning Ivo Reinok Orvuna mul olemise oma ähvardava ning sünge olemisega kõhedaks teha, olid need vahamehe meeleseisundid liialt sümboolsed ning etendust jälgides ei saanud ma nende kõigi eesmärkidele koheselt pihta. Alles pärast kava lugemist tekkisid paar "Heureka!" momenti, et jah, nüüd tundus kõik loogiline ja arusaadav, kuid ma ei arva, et tüki täielikuks mõistmiseks on ilmtingimata tarvis kava soetada.
Mitmed etenduses kasutatud efektid suutsid mulle siiralt muljet avaldada. Näiteks esimesed mõnikümmend sekundit arvasingi, et lava põranda näol on tegu kihi päris veega, niivõrd realistlik ning suurepäraselt loodud etenduse üks nimitegelane - meri. Kiituse on ära teeninud ka tantsijad, kes olid niivõrd multifunktsionaalsed, kord olid otsekui tuul, meri ja lained, mis paati siia-sinna tirisid, ning teinekord vanamehe vaimse jõu ja tahte füüsiline kehastus - nad transformeerusid kõigeks mida lugu neilt vajas. Kohati tundus nende etteaste kui kõrgema taseme gümnastika, küll nad paindusid ja liuglesid ning töötasid koos kui üks õlitatud, üks hetk tagasihoidlik ning teine moment jõuliselt võimas, näpuotstest varvasteni graatsiline ja voolav mootor. Lugu tõi vaatajale lähemale ka suur ekraan, kus vastavalt olukorrale ja vajadusele keskenduti näiteks pingsatel hetkedel tegelaste pilkudele või siis stseeni keskmes olevale objektile/detailidele.
Kui pealiskaudselt etendust vaadelda, siis tundub nähtu suhteliselt tegevustühjana ehk lugu kulgeb stabiilselt ja sisus toimub tõuse ning mõõnu, kuid lõppkokkuvõttes räägib lugu siiski mehest, kes läks kalale, kes sinna pikaks ajaks jäi ning kellel lõpuks ka midagi õnge otsa eksis ning millele püütakse igasugu sümboolseid tähendusi külge pookida. Kogu tõeline tegevus toimub vanamehes endas, lugu algab ja lõpeb vanamehe ja merega, ning sisu on suuresti psühholoogiline ning just selle sisemuse tükk vaatajale väljapoole nähtavaks püüabki tuua. See ei ole aga kerge ettevõtmine ning tunnen, et seda ei suudetud piisavalt realiseerida, kas siis sellepärast, et lugu lihtsalt sellises formaadis ideaalselt ei toimigi, näitlejate mäng oleks võinud võimasam olla või ei tekitatud vaatajal piisavat sidet nähtuga ning kõigest toimuvast ei saadud selle sümboolsuse pärast alati aru.
Etenduse alguses sai sissejuhatuseks kuuldud ka Ernest Hemingway intervjuud antud looga seoses ning tema vastused küsitleja jutu sümboolika lahtiharutamise katsetamistele ja urgitsemise küsimustele olid otsekohesed, tegid mulle nalja ning ma nõustusin igati. Kas peab kõigel alati ilmtingimata mingi laiem tähendus olema, kas kõik peab midagi sümboliseerima ja nähtul/kuuldul peab kahtlemata sügavam tähendus olema? Loomulikult arvab avastaja, et on äärmiselt nutikas, sest on suutnud autori salapärase kokkupandamatu pusle lahendada. Koomiline oli kuulda Hemingway üllatust võimalikele interpretatsioonidele ning tõdemast, et need arvamused isegi klapiksid, kui need vaid tõde ja originaalne eesmärk oleksid.
Kokkuvõttes: Ambitsioonikas ja originaalne ettevõtmine, mis suuresti toimis, kuid mille kallal ma ka natuke nokiks. Siiski oli tegu meeleoluka tükiga, mis tekitas minus sellise hea rahulolu ja rahuliku tunde, lisaks sai ka nautida omapäraselt kaunist silmailu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar