Eile käisin vaatamas NUKU teatri suvelavastust "Dorian Gray portree".
Pealkiri: Dorian Gray portree
Teater: NUKU
Autor: Oscar Wilde
Asukoht: Kino Helios
Dramaturg ja lavastaja: Vahur Keller
Kunstnik: Britt Urbla Keller
Helilooja ja - kujundaja: Liina Kullerkupp
Valguskujundaja: Madis Kirkmann
Videokujundaja: Kristin Pärn
Koreograaf: Renate Keerd
Kestus: 2 h ja 30 min koos vaheajaga
Žanr: Tragöödia
Esietendus: 14.06.2015
Millal nähtud: 14.06.2015
Minu hinnang: 5/5
Osades:
DORIAN – Mart Müürisepp
lord HENRY – Andres Roosileht
BASIL – Tarmo Männard
SYBIL – Jaune Kimmel
pr VANE – Liivika Hanstin
JAMES – Ringo Ramul
ROMEO – Are Uder
ALAN – Riho Rosberg
SADAMANAINE – Lee Trei
GLADYS – Kaisa Selde
Oscar Wilde'i "Dorian Gray portree" kuulub minu lemmikteoste hulka. Ta on šokeeriv, psühholoogiliselt jultunud, aususest alasti ja inimlikke ihasid ja kirgi halastamatult paljastav ning briljantselt kirjutatud. Kuidas suutis NUKU uuslavastus kõike seda elavalt ja hästi kirjutatud teost lavale panna? Suurepäraselt!
Millest siis lavastus räägib?
"Dorian on kütkestav noormees, kes armub enda portreesse. Ta on valmis andma oma hinge, et pilt võiks vananeda tema eest ja ta ise jääda igavesti nooreks. Tema soov täitub. Sellest sünnib kreekalik tragöödia, milles ei ole üheseid vastuseid ega moraali. See väga kaasaegne lugu näitab inimest halastamatu julmusega tema ihades, küünilisuses ja ilus." (NUKU)
Lavastus algab sellega, kus Dorian kohtub lord Henryga kunstnik Basili ateljees, kus Basil maalib Dorianist portreed. Silmnähtavalt Dorianist sissevõetud, paneb Basil oma hinge Doriani portreesse. Pilt tuleb imeilus ja Dorian avastab, et lord Henry öeldud sõnad ilu ja nooruse kohta on tõesed. Kui tema vananeb, siis säilitab tema pilt kogu nooruse ja ilu. Doriani soov, et tema pilt vananeks tema asemel saab talle needuseks. Ka kohtumine lord Henryga mõjutab Doriani suunas, kust saab alguse tema allakäigu keerdtrepp.
Wilde'i kirjutatud ja Kelleri lavastatud tükk tegeleb aegumatute teemadega: Kust peaks minema piir julmuse ja headuse vahel? Mida toob endaga kaasa egoism ja ainult enda jaoks elamine arvestamata teistega ja nende tunnetega? Kui halb on halb ja kui hea on tegelikult hea? Kas halb võib muutuda heaks? Kas halvas on ka head? Kas on võimalik elada oma elu nii, et teed kõike, mida hing tõeliselt ihaldab maksmata oma tegude tagajärgede eest? Mis on sõprus ja kas ja kuidas sõbrad meile mõju avaldavad? Kas armastus saab olla tingimusteta või on armastus ainult enesekeskne? Kas on võimalik elada ilma südametunnistuseta?
Õnneks ei anta nendele küsimustele ühest konkreetset vastust, ehkki Doriani lugu annab kaudselt mõista, mis toimub inimese hinges pärast kõike seda, mida ta teinud on. Inimene ise määrab oma tegudega selle, kes ta on ja lõppkokkuvõttes tuleb kõik ringiga inimesel endale tagasi - kasvõi tema enda sees ja mõtetes.
Mis mulle meeldis?
Ehkki lavastus on pikk, siis oli ta nii psühholoogiliselt kui ka visuaalselt põnev. Wilde'i originaalteos on suhteliselt tekstitihe ja -mahukas (dialoogid ja monoloogid) ja see peegeldus ka lavastuses, kuid ka lavastuse visuaalne pool oli märkimisväärne ja need kaks suudeti ilusasti tasakaalus hoida nii, et üks ei lämmatanud teist.
Mulle meeldisid lavastusse pikitud visuaalteatri osad. Olgu see siis valgustusega tekitatud efektid ja varjud, kardinate taga toimuv koreograafia ja tantsud, videolahendused - need kõik olid efektsed ja lisasid lavastusele süngust ja omapära. Ma nautisin nii Doriani vananemist videol, Doriani ja lord Henry teekonda ühest bordellist ja urkast teise koos koreograafiliselt lavastatud BDSM stseenidega kui ka Doriani armastuskirja kirjutamisel ilmuvat teksti või siis kardinatelt ja seintelt valguvat verd Basili surmastseenis. Sellised väikesed, aga olulised visuaalteatri stseenid lisasid lavastusele vürtsi, teravust ja ka raamatust tulenevat olulist tausta. Kui sellele panna juurde veel õudust tekitav ja laval toimuvat toetav muusika ja helisalvestused ja hääled, mida Dorian oma peas kuulis, siis oli komplekt täiuslik. Sünge ja õudne ja ilus - ja kõike seda samaaegselt.
Ma usun, et on vaatajaid, kes oleks soovinud, et lavastus oleks toodud kaasaega, aga mina nautisin just seda, et ta oli jäetud omaenda ajastusse. Teemad, mida lavastus käsitleb on nagunii tänapäevased, nii et tuua kogu keskkond kaasaega oleks minu arvates rikkunud ära selle lavastuse võlu. Minu poolt kiitus lavastaja julgusele, et tükk on oma originaalses ajas.
Väga vinge oli ka lavastuse lõpp, kus Dorian rippus jalgupidi õhus, mis meenutas Taro kaartide "The Hanged Man" kaarti, mis peaks sümboliseerima enese aktsepteerimist, minna laskmist, kogemustele allumist, jumala tahte aktsepteerimsit ja kannatuste lõpetamist. Väga tabav sümboolika lõpetamaks Doriani teekonda!
Dorian on minu arvates üks põnevamaid tegelasi kirjanduses. Nooruses kütkestav, heatahtlik, rikkumata ja pärast lord Henryga kokkupuutumist õpib ta elu tundma hoopis teistmoodi kuni temast saab küüniline, julm ja isekas inimene, kes ei vali oma eesmärkide ja soovide saamiseks vahendeid. Ometi, ka juba keskeas proovib ta endale sisendada, et ta on hea ja et ta tahab head. Mis sest, et enda väärtuste järgi, aga siiski. Minu jaoks on alati olnud huvitav küsimus ja teema, kas Henry on see, kes Doriani muutis või aitas lord Henry lihtsalt Doriani eneseleidmiseni kaasa, et Dorianist saaks see Dorian, kes ta oma elu jooksul oli. Nagu Henry ka ütleb, et "see ongi tõeline Dorian".
Mart Müürisepp tegi minu arvates väga hea esitluse Dorianiga. Eriti meeldis ta mulle just siis, kui Dorianist oli saanud iseenda pahelisuse vang (või vabastaja - sõltub vaatenurgast). Ta suutis välja tuua Doriani erinevad nüansid: lapseliku nooruslikkuse ja siiruse, küpse dändi, tema eneseimetluse ja hirmu ning südametunnistuspiinades ja enda deemonite käes vaevleva mehe. Ta oskas välja tuua ka Dorianis peituva elunautiva hedonisti ja Doriani jõhkruse. Müürisepa tugevus on kindlasti ka oskuses oma kehakeelega väljendada oma tegelaskuju emotsioone ja mõtteid. Suurepärane Dorian!
Lord Henry on minu jaoks niisama intrigeeriv kui Dorian. Ta on nii küüniline ja samas ka nii saatanlikult aus, öeldes Wilde'i sõnadega välja väga palju seda, mida inimesed mõtlevad ja millest vahest kaunistavad, julgemata seda reaalselt teoks teha, sest ükski inimene ei ela täiesti üksi ja ühiskond paneb paika meie moraalid ja aukoodeksid. Henryl seda pole, vähemalt sõnade järgi. Ometigi leidub lord Henrys ka naiivsust, tabamata Doriani tegelikku olemust.
Andres Roosileht lord Henryna oli vägev! Elegantne, pealtnäha hoolimatu ja süüdimatu, terava mõistuse ja veelgi teravama keelega. Mulle väga meeldis vaadata, kuidas Roosileht näitas Henry vananemist, jäädes sama värvikaks ja iseenedale loomutruuks kui noores eas.
Müürisepa ja Roosilehe duo tegi sellest lavastusest tõelise pärli! Muidugi, peale nende tahaks veel esile tuua Tarmo Männardi healoomulise Basili, kellel jätkus armastust Doriani vastu ka siis, kui kellelgi teisel Doriani enam usku ega austust polnud. Männard tasakaalustas imeliselt laval olevat pahelisust, küünilisust ja julmust. Paradoksaalselt ja Wilde'le omapäraselt langes ta kahjuks just iseenda headuse lõksu.
Jaune Kimmeli Sybil oli ka esiletoomist väärt. Nii oma armastuses kui ka meeleheites oli ta just selline nagu ma Sybilit olen ette kujutanud. Ilus!
Kokkuvõttes:
Vaatemänguline, terava dialoogiga, andekate näitlejatega ja julgete visuaalefektidega lavastus, mida ma kindlasti soovitan vaatama minna!
Pealkiri: Dorian Gray portree
Teater: NUKU
Autor: Oscar Wilde
Asukoht: Kino Helios
 |
| Foto: Jaana Süld |
Kunstnik: Britt Urbla Keller
Helilooja ja - kujundaja: Liina Kullerkupp
Valguskujundaja: Madis Kirkmann
Videokujundaja: Kristin Pärn
Koreograaf: Renate Keerd
Kestus: 2 h ja 30 min koos vaheajaga
Žanr: Tragöödia
Esietendus: 14.06.2015
Millal nähtud: 14.06.2015
Minu hinnang: 5/5
Osades:
DORIAN – Mart Müürisepp
lord HENRY – Andres Roosileht
BASIL – Tarmo Männard
SYBIL – Jaune Kimmel
pr VANE – Liivika Hanstin
JAMES – Ringo Ramul
ROMEO – Are Uder
ALAN – Riho Rosberg
SADAMANAINE – Lee Trei
GLADYS – Kaisa Selde
AMM - Riho Tammert
Oscar Wilde'i "Dorian Gray portree" kuulub minu lemmikteoste hulka. Ta on šokeeriv, psühholoogiliselt jultunud, aususest alasti ja inimlikke ihasid ja kirgi halastamatult paljastav ning briljantselt kirjutatud. Kuidas suutis NUKU uuslavastus kõike seda elavalt ja hästi kirjutatud teost lavale panna? Suurepäraselt!
 |
| Foto: Jaana Süld |
"Dorian on kütkestav noormees, kes armub enda portreesse. Ta on valmis andma oma hinge, et pilt võiks vananeda tema eest ja ta ise jääda igavesti nooreks. Tema soov täitub. Sellest sünnib kreekalik tragöödia, milles ei ole üheseid vastuseid ega moraali. See väga kaasaegne lugu näitab inimest halastamatu julmusega tema ihades, küünilisuses ja ilus." (NUKU)
Lavastus algab sellega, kus Dorian kohtub lord Henryga kunstnik Basili ateljees, kus Basil maalib Dorianist portreed. Silmnähtavalt Dorianist sissevõetud, paneb Basil oma hinge Doriani portreesse. Pilt tuleb imeilus ja Dorian avastab, et lord Henry öeldud sõnad ilu ja nooruse kohta on tõesed. Kui tema vananeb, siis säilitab tema pilt kogu nooruse ja ilu. Doriani soov, et tema pilt vananeks tema asemel saab talle needuseks. Ka kohtumine lord Henryga mõjutab Doriani suunas, kust saab alguse tema allakäigu keerdtrepp.
 |
| Foto: Jaana Süld |
Õnneks ei anta nendele küsimustele ühest konkreetset vastust, ehkki Doriani lugu annab kaudselt mõista, mis toimub inimese hinges pärast kõike seda, mida ta teinud on. Inimene ise määrab oma tegudega selle, kes ta on ja lõppkokkuvõttes tuleb kõik ringiga inimesel endale tagasi - kasvõi tema enda sees ja mõtetes.
Mis mulle meeldis?
Ehkki lavastus on pikk, siis oli ta nii psühholoogiliselt kui ka visuaalselt põnev. Wilde'i originaalteos on suhteliselt tekstitihe ja -mahukas (dialoogid ja monoloogid) ja see peegeldus ka lavastuses, kuid ka lavastuse visuaalne pool oli märkimisväärne ja need kaks suudeti ilusasti tasakaalus hoida nii, et üks ei lämmatanud teist.
 |
| Foto: Jaana Süld |
 |
| Foto: Jaana Süld |
Ma usun, et on vaatajaid, kes oleks soovinud, et lavastus oleks toodud kaasaega, aga mina nautisin just seda, et ta oli jäetud omaenda ajastusse. Teemad, mida lavastus käsitleb on nagunii tänapäevased, nii et tuua kogu keskkond kaasaega oleks minu arvates rikkunud ära selle lavastuse võlu. Minu poolt kiitus lavastaja julgusele, et tükk on oma originaalses ajas.
Väga vinge oli ka lavastuse lõpp, kus Dorian rippus jalgupidi õhus, mis meenutas Taro kaartide "The Hanged Man" kaarti, mis peaks sümboliseerima enese aktsepteerimist, minna laskmist, kogemustele allumist, jumala tahte aktsepteerimsit ja kannatuste lõpetamist. Väga tabav sümboolika lõpetamaks Doriani teekonda!
Ma ei saa mainimata jätta ka kohta, kus lavastus toimus - Heliose kino. Ka selle ruumi ilme aitas lavastusele kaasa. Kunagi suursugune koht, mis oma tumedates toonides ja lagunevate seintega meenutas Doriani portreed - sünget ja kõdunevat.
Ja jõuamegi veel ühe meeldiva teemani, ilma milleta ei oleks lavastus olnud see - näitlejate ja trupini!
Trupp ja tegelased:
 |
| Foto: Jaana Süld |
Dorian on minu arvates üks põnevamaid tegelasi kirjanduses. Nooruses kütkestav, heatahtlik, rikkumata ja pärast lord Henryga kokkupuutumist õpib ta elu tundma hoopis teistmoodi kuni temast saab küüniline, julm ja isekas inimene, kes ei vali oma eesmärkide ja soovide saamiseks vahendeid. Ometi, ka juba keskeas proovib ta endale sisendada, et ta on hea ja et ta tahab head. Mis sest, et enda väärtuste järgi, aga siiski. Minu jaoks on alati olnud huvitav küsimus ja teema, kas Henry on see, kes Doriani muutis või aitas lord Henry lihtsalt Doriani eneseleidmiseni kaasa, et Dorianist saaks see Dorian, kes ta oma elu jooksul oli. Nagu Henry ka ütleb, et "see ongi tõeline Dorian".
Mart Müürisepp tegi minu arvates väga hea esitluse Dorianiga. Eriti meeldis ta mulle just siis, kui Dorianist oli saanud iseenda pahelisuse vang (või vabastaja - sõltub vaatenurgast). Ta suutis välja tuua Doriani erinevad nüansid: lapseliku nooruslikkuse ja siiruse, küpse dändi, tema eneseimetluse ja hirmu ning südametunnistuspiinades ja enda deemonite käes vaevleva mehe. Ta oskas välja tuua ka Dorianis peituva elunautiva hedonisti ja Doriani jõhkruse. Müürisepa tugevus on kindlasti ka oskuses oma kehakeelega väljendada oma tegelaskuju emotsioone ja mõtteid. Suurepärane Dorian!
 |
| Foto: Jaana Süld |
Lord Henry on minu jaoks niisama intrigeeriv kui Dorian. Ta on nii küüniline ja samas ka nii saatanlikult aus, öeldes Wilde'i sõnadega välja väga palju seda, mida inimesed mõtlevad ja millest vahest kaunistavad, julgemata seda reaalselt teoks teha, sest ükski inimene ei ela täiesti üksi ja ühiskond paneb paika meie moraalid ja aukoodeksid. Henryl seda pole, vähemalt sõnade järgi. Ometigi leidub lord Henrys ka naiivsust, tabamata Doriani tegelikku olemust.
 |
| Foto: Jaana Süld |
Müürisepa ja Roosilehe duo tegi sellest lavastusest tõelise pärli! Muidugi, peale nende tahaks veel esile tuua Tarmo Männardi healoomulise Basili, kellel jätkus armastust Doriani vastu ka siis, kui kellelgi teisel Doriani enam usku ega austust polnud. Männard tasakaalustas imeliselt laval olevat pahelisust, küünilisust ja julmust. Paradoksaalselt ja Wilde'le omapäraselt langes ta kahjuks just iseenda headuse lõksu.
Jaune Kimmeli Sybil oli ka esiletoomist väärt. Nii oma armastuses kui ka meeleheites oli ta just selline nagu ma Sybilit olen ette kujutanud. Ilus!
Kokkuvõttes:
Vaatemänguline, terava dialoogiga, andekate näitlejatega ja julgete visuaalefektidega lavastus, mida ma kindlasti soovitan vaatama minna!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar