Reede, 3. oktoober 2014

Kino: "Dracula: Jutustamata lugu"

Tervitus!

Hetkel on väga kiireloomuline ja teguderohke aeg, kinosse ikka jõuab aga kirjutamine veidi soikub, sest just see osa nõuab aega, et istuda arvuti taha ja keskenduda - alati ei tule tekst just eriti lihtsalt ka.


Pealkiri: Dracula: Jutustamata lugu
Originaalpealkiri: Dracula Untold
Režišöör: Gary Shore
Näitlejad: Luke Evans, Dominic Cooper, Sarah Gadon
Kestus: 1h 33 min
Žanr: Draama, action, fantaasia, õudus
Kinodes alates: 03.10.2014
Nähtud: 02.10.2014
Minu hinnang: 3/5

pilt IMDB kodulehelt
Seda filmi sai oodatud ikka päris kannatamatult kuna vahelduseks säravatele vampiiridele saab näha ka midagi originaalsemat, süngemat, ürgsemat ja eriti just... verisemat. Kahjuks, teatud mõttes ja õnneks, teiselt poolt, ei kukkunud film välja üldsegi mitte selline kui seda ootasin, eeldasin ja kohati tahtsin. Ei no, diskopall-vampiire muidugi ei olnud aga filmi kliima, sisu keskpunkt ja tegelaste saatus oli rohkem kurblik, traagiline ning inimlik kui barbaarne ja julm.

Loendamatute filmide kõrval, kus Dracula lugu erinevate tahkude poolt on püütud vaatajateni tuua, ootasin ma väga midagi realistlikumat, ajaloolisemat ja tumedatoonilist - minimaalselt igasugu fantaasia elemente, välja arvatud vampiiride olemasolu puudutav loomulikult. See oli ka põhjus miks seda filmi väga usinalt ootasin, sest trailer andis mõista, et minu soov saab täidetud. Linateos nüüd nähtuna, üldjoontes sain mida ootasin, kuid mõningaste kaldumistega minu kujutuspildist.

Lugu ise on lihtne. Pärast pikki aastaid türklaste armees on vürst Vlad leidnud rahu oma armastatud naise, poja ja rahva näol ning jätnud verise ja halastamatu osa endast minevikku. Peatselt saabuv uus Türgi sultan aga ei taha Vladi kuidagi rahule jätta ning surunud viimase nurka, võtab Vlad vastu otsuse mis muudab jäädavalt tema kui ka kõigi talle tähtsate inimeste elu. Otsustanud end ainuüksi ohverdada teiste nimel aga ei tähenda, et ka kõik teised ei pea tema valikute eest maksma.

Esimese asjana tasub mainida, et ma ei osanud oodata ja alahindasin kui suur kaal filmis oli armastusel ning peresuhetel. Kohe nii väga, et kohati oli tunne, et tegu on traagilise ajaloolise armastusloo ning peredraamaga mitte õuduslugude ühe värvikaima tegelase saamislooga. See aga ei ole loomulikult täiesti negatiivne aspekt filmis, kuid olles oodanud midagi karmimat ja julmemat ning võib-olla ajalooliselt õigsemat, oli kõike hõlmav armastus natuke liiga läila antud filmi originaalteemaga. Teisalt, tänu sellele suunitlusele soovitan filmi eriti naistele.

Draculas oleks tahtnud näha esmalt just anti-kangelast, kellel ka tumedaid, metsikuid ning halastamatuid külgi peidus ning kes neid ka, mitte ilmtingimata täies hiilguses, oma lähedastele näitab. Sain aga puhtast kullast südamega kangelase, kellele liiga kerge kaasa tunda ning kes tegi ainult seda mida olukord nõudis. Ok, ta ei olnud just täiesti puhas poiss aga siiski vaatamata ajale, mis veedetud Türgi armees, oli Dracula esitletud kui õilis, aus, üllas ja hooliv ning kes oma pere ja lähedaste heaks kõigeks võimeline. Kokkuvõttes, tegu oli liialt sümpaatse tegelasega. Samas aga ei tahaks ma eriti kurta, sest kuigi ootasin midagi pahatahtlikumat, oli tulemus tegelikult igati ok ja ma nautisin minu jaoks nice guy Draculat.

Mis mulle väga meeldis oli filmi lõpp. See oli väga ootamatu, samas lootustandev ja südantsoojendav kogu traagika ja kurbuse keskel. Samuti jättis see ka ruumi millegile rohkemale ning, kui aus olla, siis minus tekitas lõppseis küll suurt huvi ning tõstis ootusärevuse võimalikuks järjeks väga kõrgele.

Natuke üldpildist: Dracula versus armee stseenid kõigi nende nahkhiirtega olid tõesti nii võimsad ning suurejoonelised kui traileris kiigata sai. Samuti oli kõhedalt ja kurjakuulutavalt toimiv vampiir kellelt Vlad oma võimed sai. Üldiselt oli kogu visuaalne külg filmist õnnestunud, ajakohane ning toimuvat igati toetav.

Luke Evans meeldis mulle siinses rollis - ta kohe sobis nagu valatult. Dracula sai läbi tema inimliku pale, ta oli mees kellel oli raske koorem kanda, kes oli saatuse poolt väga keeruliste valikute ees ning kes tegelikult oli hea inimene - nii hea kui sa sel ajal said muidugi olla. Tema naist mängiv Sarah Gadon oli tõeliselt kaunis aga kuidagi ei sulanud üldse kokku ülejäänud näitlejaskonna ja visuaaliga, kuna jäi eriti silma oma blondide kiharate, veatu näonaha ja välimusega.

Kokkuvõttes: Kui tahta vaheldust "Videviku" vampiiridele, siis on see kindlasti kohustuslik vaatamine. Kui on aga tahtmine näha midagi õudset, sünget, karmi ning verist, siis võib suurepärase elamuse saamisest veidi puudu jääda.

Lemmik stseen: Filmi viimane stseen...

Lemmik tsitaat: "Äkki teeks kaks päeva, vat see juba oleks neile näitamine!" (ei mäleta täpset sõnastust)


Liis

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar