Kolmapäev, 29. oktoober 2014

Kino: "Valemaandumine" ja "Alexander ja üks kohutav jube kole väga paha päev"

Tervitus!

Seekord kaks kokkuvõtet kahest filmis, mis on pealtnäha väga sarnased ning räägivad sellest kui hulluks võib minna kui mingi hetk hakkab kõik valesti kiskuma. 

Pealkiri: Valemaandumine
Originaalpealkiri: Redirected
Režišöör: Emilis Vėlyvis
Näitlejad: Vinnie Jones, Scot Williams, Gil Darnell, Oliver Jackson
Kestus: 1h 39 min
Žanr: Draama, thriller, action
Kinodes alates: 17.10.2014
Nähtud: 25.10.2014
Minu hinnang: 2.5/5

pilt Solariskino kodulehelt
Ma olen veidi üllatunud, et Leedu seda filmi nii agaralt toetas, sest kui aus olla oli see iga riigi turismireklaamist õudusunenägu – selle põhjal me küll Leetu ja Balti riikidesse inimesi sisse voorima ei saa, otse vastupidi. Filmitud oli kõige sügavamates pärapõrgutes, kõige korrumpeerunud ja kuritegelike tegelastega üle kallatud kolka külakestes, näitlejad oli tehtud nii ebameeldivateks nii visuaalselt kui iseloomult kui üldse võimalik ning film oli täis Ida-Euroopa nn stereotüüpe ning kõike neid süvendades veel – peale prostituutide, petjate, lollide, paksude, kuritegelike, pervertide ja matside meil küll kedagi teist tundub, et ei ole, vaid neist koosnebki üks korralik Ida-Euroopa riik! Ma isegi ei suutnud kogu nähtut väga paroodia või enese üle naermisena võtta, sest see oli ikka ekstreemne. Näiteks tundus, et igal korralikul endast lugupidaval mehel on relv ja kõigil sõrmenukid kihelevad, et saaks vaid madistada, peksa anda ja teisi alt tõmmata.

Filmi sisu räägib kolmest sulist, kes röövivad raha väga valelt isikult, teevad süütu sõbra oma neljandaks kaasosaliseks ning eeldavad, et põrutavad Malaisiasse. Kahjuks aga on Islandi vulkaan just suures koguses tahma õhku heitnud ning tuhandeid lende jäetakse ära või suunatakse ümber. Viimane juhtub ka meie kangelastega, kes satuvad sooja ja eksootilise Malaisia asemel hoopis Leetu.

Ütleme kohe, et kõik mis saab halvasti minna, seda ka teeb, aga ainult hullemini. Mehed saavad peksa, neid aetakse taga, neid varastatakse paljaks, nad joovad ennast mälukatesse, neid tulistatakse, neid piinatakse jne. Kõige lõbusam on, et isegi politseis ei ole puhtad poised ning vaestel kuttidel tõmmatakse ka seal tagumikud lohku või saavad peksa. Mul hakkas mingi hetk neist tõsiselt kahju ja ma ei kujutanud ette kuidas kõik laheneb ning mis lõpp neid ootab. Samas, kui ma nägin mis viimaks sai, siis mind sel hetkel see juba enam ei üllatanud, vaid see oli JUST veel puudu – kirss tordil.

Huumor oli filmis nagu juba arvata võis: peksmine, kiusamine, põgenemine, tulistamine, ropendamine, ebameeldivad ning ohtlikud olukorrad ja muu alla 18 keelatud huumor. Mingil hetkel ei olnud aga kogu kupatus enam naljakas vaid lausa kurb. No mis on tõenäosus, et kõigi kelle otsa sa satud, kõik tahavad sind tappa, tulistada, paljaks varastada, peksta ja ära kasutada? Siinkohal tasub taas meelde tuletada, et turismisihtkohavõlu see film Leedule vast ei lisa kuna ilmselgelt pühendati 1,5 tundi Leedu valedele "vaatamisväärsustele."

Värvikatest tegelastest ja olukordadest tasub ära mainida: Pervert preester, Leedu pulm, immigrantide kaubik, see vend kelle pea on kiilakaks aetud aga tukk oli jäetud, priske pruut ja tema jube silmavärv ning eraldi oleks tarvis esile tuua radiaatorit, kes kohati tundus nagu oli ise üks peategelastest.

Lemmik tsitaat: “Mis su nimi on?” - “Vova”

Lemmik stseen: Iga stseen perverdist preestriga ning “see on haarang” stseen.

-----------------------------------

Pealkiri: Alexander ja üks kohutav jube kole väga paha päev
Originaalpealkiri: Alexander and the Terrible, Horrible, No Good, Very Bad Day
Režišöör: Miguel Arteta
Näitlejad: Jennifer Garner, Steve Carell, Ed Oxenbould, Bella Thorne
Kestus: 1h 21 min
Žanr: Komöödia, kogupere
Kinodes alates: 10.10.2014
Nähtud: 25.10.2014
Minu hinnang: 2.5/5

pilt Solariskino kodulehelt
Antud filmis oli tegemist läbi ja lõhki ameerikaliku Disney lastefilmiga kõigi oma heade ja halbade külgedega. Ning kuigi pean tunnistama, et oli hetki kus film oli tõsiselt naljakas ning südantsoojendav, oli ta siiski väga klišeede rikas ning ei üllatanud mitte millegagi – kõike on mingis kontekstis ja mingis vormis juba nähtud. Näiteks tuli mulle kohe meelde film “Valevorst" seoses sooviga sünnipäeval.

Selliste filmige üks võludest on kahtlemata pereväärtuste ning peresidemete prioriseerimine ning tõehetk, kus vaatamata kõigi muredele, segadustele, erinevatele huvidele ning möödarääkimistele jõutakse selgusele, et mis on tegelikult tähtis – ning see on olla koos kui pere ning üksteise väärtustamine. Lastele, kes filmi vaatavad on see kahtlemata väärt õppetund. Üldse on ka igast teised käsitletavad moraalilood asjalikud ning tarvilikud, kuigi täiskasvanutele on see juba vanade teadatuntud teemade üle nämmutamine. Näiteks: ilu ja populaarsus ei tähenda alati õnne, armukadedus ei too häid tulemusi, jne.

Huumor oli filmis selline tüüpiline: mõned totra olukorra naljad, paar jalaga-tagumikku nalja, mõni midagi-läheb-põlema nalja, loomulikult oli ka paar “purjus” oleku nalja ning loomadega seotud nalja (näiteks, ülipopulaarne känguru annab tagajalgadega nali). See ei tundu kaugeltki nagu midagi silmapaistvat ja mahlast, aga pean tunnistama, et asi toimis, on tehtud ja oleks saanud teha paremini, kuid siiski, olemasolev toimis. Isegi lõgistasin naerda kui lastepeol oleks äärepealt stripp-tantsu tegema hakatud, jump asemel loeti dump ja Peeter Paan väga mittegraatsilise sisseaste tegi – toimis!

Näitlejate kohapealt jäi silma ning meeldis, et mängima olid valitud tavalise inimese välimusega näitlejad mitte modellid. See fakt andis koheselt loo usutavusele juurde. Samuti oli tore näha, et ema oli rohkem karjäärinaine ning isa oli kodune ning aktiivsemalt koduste tegevustega seotud (nagu filmis öeldi faamifather mame).

Vaatamata kõigele on järeldus aga üks: sama vana, sama vana. Kogu film käib juba peaaegu maa keskpunktini ulatuvat sissekäidavat radapidi ning tal juba füüsiliselt ei ole võimalik sealt mööda kalduda. Kõik on etteaimatav – isegi väikesed nüansid. Ainuke viis kuidas mitte igavust tunda on võtta filmi sellena millena ta on mõeldud – moraali ja meelelahutuslugu lastele, ning mitte oodata sealt midagi mida sel pole kuidagi võimalik pakkuda – värskust, üllatusmomente ning uudsust täiskasvanute tasemel.  

Lemmik stseen: Peaaegu-stripparid muidugi.

Lemmik tsitaat: "xoxo"

Liis

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar