Kauge kogemuse varamu (1): Teater edition

Tervitus taas!

Kauge kogemuse varamu on postituste tüüp, kus kavatsen vahetevahel kirjutada lühidalt etendustest, filmidest jne, mida olen näinud enne blogi alustamist.

Pealkiri: “Carmen” (Georges Bizet' ooper)

Teater: Rahvusooper Estonia

Esietendus: 26.05.2011

Nähtud: 2013

Minu hinnang: 3.5/5

Pilt Rahvusooper Estonia kodulehelt

On lihtsalt teatud asjad mida sa pead elus tegema, kogema või nägema. Minu jaoks oli ooper "Carmen" üks neist, kuna tegu on puhta kohustusliku klassikaga ning tundsin haritud ning enesest lugupidava inimesena sundust seda vaatama minna.

Maailmatuntud meloodiaid kuulates, mis live’is olid kahtlemata suurejoonelised, hiilgavad ja äratundmisrõõmu tekitavad, tuletasid aga tahes-tahtmata meelde Ajaxi loputusvahendi reklaami, mida aastaid hiljem oskan siiani peast laulda: On Ajax see mis vajad sa, sind töödes mitmekordselt abistab, ei pingutust, ei loputust ja ümbritseb sind puhas lõhn. See on aga loomulikult väga piinlik ning kuidagi koomiliselt kurb, et inimene teab muusikat aga üldse teises, mitte just eriti seda muusikat väärivas kontekstis. Samas aga hea, et tänu Ajaxile üldse teatud isikud neid viise sellisest maailmakuulsast ooperist kuulda saavad. Teisalt, aga eks see näitab ka seda, et tegu on ikkagi suurepärase muusikaga, mis vaid pesuvahendi reklaamis suudab end nii võimsalt ja jäädavalt inimeste mälusse sööbida.

Ühe esimese ooperina, mis käsitleb aristokraatide ja rikkurite asemel tavainimesi ning mitte just eriti delikaatseid teemasid, pean ma tunnistama, et peategelased ei olnud just eriti sümpaatsed ja kaastunnet tekitavad. Carmen ja Don José mõlemad petavad ning hülgavad oma eelmised kallimad ning kogu see armukadedus, tujutsemine, tunnete äkiline jahenemine/kuumenemine, tagaajamine ja kuritegelik pool ei räägi ka just nende poolt. Juba algusest peale oli selge, et see lõpeb mõlemale pahasti. Peab mainima, aga et väga efektselt ja lõplikult sellele üksteist hävitavale kinnisideele muidugi mõjus kõri läbi lõikamine - võigas ja jõhker aga pani suurepärase punkti kogu tahan-ei-taha, vihkan-ja-ei-vihka kirele, mis Carmeni ja Don José vahel oli. Väga mõjuvõimas lõpp võrratu muusikaga ooperile, mis aga tänu peategelastele täielikult mu sümpaatiat ei võitnud, kuna olen selline imelik kellele on vajalik, et viimased veidikegi kaastunnet tekitaksid ja kaasaelamist võimaldaksid.

Pealkiri: “Koletis kuu peal”

Teater: Linnateater

Esietendus: 26.03.2011

Nähtud: 2014

Minu hinnang: 5/5

Ma pole kunagi teatris nutnud ja ei kujutanud ka ette, et seda võib ka kunagi juhtuda, kinos – jah, teatris – ei. Sellepärast oli mulle täielik üllatus, ning on siiamaani, tõsiasi, et see etendus mõjust mulle nii emotsionaalselt laastavalt ja puudutas kõiki mu pisarate mõjutuspunkte, et ei suutnud ennast lihtsalt tagasi hoida. See oli ülimalt raske, trööstitu, kuidagi lootuse ja õnnetunnet talla alla suruv etendus (asi läks õnneks helgemaks lõpu poole). Kogu see karjumine, äng, valu ja näitlejate niivõrd tasemel esinemine toomaks kõik need emotsioonide endis esile ning jagades neid publikuga nii, et ka nemad tundsid seda kõike. Õnneks oli saalis suht pime ja selliseid kottpimeda hetki oli ka piisavalt, et suutsin ennast koguda ja loodetavasti keegi ei saanud aru, et mul pisarad voolasid ja klomp kurgus oli.

Lugu ise pealtnäha väga lihtne ja inimlik, Albaaniast Ameerikasse emigreerunud mees “tellib” omale nn postiga-saadetud-pruudi kodumaalt ning soovib temaga pere luua ning lapsi saada. Kahjuks aga on mõlema minevik ning nende rahva hiljutine verine ajalugu nende idüllilise elu kõige süngem ja räsivam vaenlane ning selgub, et kõik olnud ning sellega kaasnenud trauma ei lase neid kuidagi vabaks – koletis on kuupeal, kaugel, kuid samas lähedal, mõjutades ja jälgides kõike mida inimene teeb. Algab emotsionaalne langemine esialgsest stabiilsusest ja rahulolust meeleheitesse ning siis suhte kokkuvarisemiseni. Aga kas tunneli lõpust paistab ka valgus? Seda oli suurem osa etendust raske ette kujutada.

Kodutu poiss kellega Seta peatselt tutvust teeb tundus tõelise päikesekiirena selles sombuses ja valulikus keskkonnas ning samuti on tema ilmumine mineviku varjudest põgenemise teel üks esimesi samme. Jutustaja olemasolu oli ka väga vajalik ning informatiivne, andes sisule sügavust ja taustainfot vaatajale arusaamaks, mis väljaspool seda pealtnäha õnneliku abielupaari kodu toimus, toimub ning saab tulema. 

Kokkuvõttes oli tegu ülimalt emotsionaalse ning meeldejääva etendusega.

Pealkiri: “Peko”

Teater: Vanemuine

Esietendus: 01.07.2011

Nähtud: ?

Minu hinnang: 2.5/5

Kui aus olla, siis kui poleks ostnud kava ei oleks ma poolest etendusest mõhkugi aru saanud. Mõni suudab seto keelest paremini sotti saada, minul aga see lahtikodeerimise oskus eesti ja seto vahel ilmselgelt täiesti puudub. Seega kui sa ei saa alati kõigest aru ja pead nina tihti kavasse pistma ja kärmelt lugema, siis loomulikult varastab see vähemal või rohkemal määral ka etenduse võlust osa.

Minu jaoks on selline lineaarne eluloo jutustus filmis või etenduses alati selline mööda/pihta olukord. Kord on tulemus mulle väga meelepärane, teine kord aga igav, puine ja juba sellise sissekõnnitud raja muljega. Antud etenduses mulle selline lahendus ei imponeerinud. Või oli asi selles, et mul ei tekkinud peategelase vastu erilist sümpaatiat, seega ei ole just põnev jälgida kellegi elulugu kui inimene sulle pinget ei paku. Eriti eredalt mäletan ma, ning just eriti kuidas see mind ärritas, kuis Peko hoolimatult ühel kolmest õest (olid vist õed?) kloostrisse soovitas minna kui see kurtis, et mis temast saab (et noh, tahaks nagu ka mehel minna, sest õed said juba mindud nii Pekole ning vist oli viimase pojale – täpselt ei mäleta).

Kujundus, asukoht, kogu etenduse seade/lahendus ning lava oli väga kihv. Kogu seto kultuur, vahepeal laulmas käiv seto koor ning muidugi bänd Zetod olid väga värvikad ja toredad. Väga meeldis ka etenduse ümberringne melu ja korraldatud minilaat, kus oli nii söödavat, joodavat kui ka muud träni. Etendus ise aga jättis kokkuvõttes mind natuke külmaks.

Pealkiri: “Enesetapja”

Teater: NO99

Esietendus: 12.10.2013

Nähtud: 2014

Minu hinnang: 4.5/5

Pilt NO99 kodulehelt

Üks sõbranna soovitas ja kiitis seda, muidu ei usu, et oleks sammud teatri poole suunanud, et seda kaema minna - kuidagi kahtlane ja segane tundus sisukirjeldus. Lõppkokkuvõttes olen aga üli rahul, et vähemalt üks korda sõbranna nõuannet kuulda võtsin, sest tegu oli julgen öelda, et geniaalselt koomilise etendusega, kus kohati ei teadnud kas nutta või naerda, sest lihtsalt niivõrd totter ja absurdne oli nii sisu, tegelased, dialoog kui ka süžeeliin. Aga see kõik toimis ja oli äraütlemata lõbus.

Põhiteema – enesetapp – ning kõigi selle sündmuse entusiastlike ära kasutada tahtjate mured olid tegelikkuses väga mõtlemapanevad, elulised ning kurvameelsed, kuid ma vaatajana ei suutnud neid kuidagi tõsiselt võtta, sest etendus ise, ja mis võtmes neid esitleti, oli lihtsalt öeldes absurd. Tähelepanu läks tahes-tahtmata erinevatelt probleemidelt näitlejate tahtlikult ülepingutatud ja ülenäideldud käitumisele, jaburatele mõttekäikudele, žestidele ning dialoogile. Isiklik lemmik oli intelligentsi eest seisev haritlane. Eriti jäi meelde, et peod etenduses (matus jne) olid aga korralikud nagu venelastel ikka kombeks. Oli nii viina (ma eeldan, et tegelt vesi), süüa, tantsu-tralli, kaklusi ning ka paar suudlevat tüdrukut. Tsitaatidest meeldis: “Ja siis mees lihtsalt mühatab!”

Pealkiri: “Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi” (G. Harangozó lasteballett T. Kocsaki muusikale)

Teater: Rahvusooper Estonia

Esietendus: 01.02.2008

Nähtud: 2014

Minu hinnang: 4/5

Pilt Rahvusooper Estonia kodulehelt

Seda etendust käisin vaatamas sõbranna ja tema klassiga ning ainuüksi see, et teismelised poisid olid silmnähtavalt sillas ja kiitvaid sõnu ikka tuli (uskumatu, et ballett võib ka lõbus, naljakas ja haarav olla!), näitas et etendus, mis suunatud siis eelkõige lastele ja noortele oli igat-pidi edukas ning suutis oma sihtgruppi positiivselt üllatada. Mäletan, et poistele eriti meeldis kui päkapikud publiku juurest läbi käisid kasutades publiku uksi, samuti oli suur kihin ja itsitamine sellepeale, et kuidas printsi püksid ikka nii ümber olid… - no jah, see selleks.

Teismeeast väljas oleva inimesena pean ühinema laste entusiasmiga, tegu oli väga meeleoluka, värvilise, tegevusrohke ja kaasa haarava etendusega. Eriti tähelepanu väärivad siin ka lavakujundus ning igast “trikid.” Lastele mõelduna on loomulikult vaja igast vigureid, pauke, trilli-tralli ja pilkupüüdvaid detaile, et nende tähelepanu hoida. See aga õnnestus suurepäraselt, endalgi läksid silmad mõne lõbusa ja köitva detailiga särama. Eriti meeldis mulle kui mingi hetk lavale teine lavatasand tekkis ning Lumivalgeke sinna peale ilmus ning liblikaid püüdis – väga nutikas ja põnev lavakujunduse lahendus.

Kuigi peategelane oli Lumivalgeke, siis minu jaoks olid pöialpoisid tõelised staarid ja vahvad tantsumehed. Nende tunnusmuusika tuletas meelde “Hei ho, hei ho, käib töö ja vile koos” meloodiat ja üldse oli tore kui nad rivis liikusid ning nende tantsustseenid olid rohkem vabad, krutskeid täis ning tänapäevase tantsu moodi kui elegantne ja tehniline ballett.

Kihvt ballett oli! Imetore meelelahutus lastele ning ka täiskasvanutele.

Liis