Pühapäev, 5. oktoober 2014

Kino: "Võtame rahulikult"

Tere taas!

Seda filmi sai vaatamas käidud juba mõni aeg tagasi, kuid alles nüüd tekkis aega, et selle üle mõtteid mõlgutada.

Pealkiri: Võtame rahulikult
Originaalpealkiri: Playing it Cool
Režišöör: Justin Reardon
Näitlejad: Chris Evans, Aubrey Plaza, Michelle Monaghan
Kestus: 1h 29min
Žanr: Komöödia, romantika
Kinodes alates: 26.09.2014
Nähtud: 27.09.2014
Minu hinnang: 2/5


pilt solariskino.ee kodulehelt
Seda filmi sai eelkõige vaatama mindud, sest sõbrannadega oli soov näha midagi kerget, romantilist ja lõbusat - film tundus paljulubav. Reaalne tulemus jäi aga kesiseks.

Sisu oli suhteliselt tüüpiline ning ei midagi mida varem poleks mitu korda juba nähtud: (palun lugeda sarkastilise tooniga) Olles lapsena vaid ühes naises pettunud, põhjustas see loomulikult sügava trauma ning tänu sellele, täiesti arusaadavalt, ei ole peategelane võimeline looma ja hoidma mitte ühtegi täisväärtuslikku suhet. Siinkohal peab mainima, et see põhjapanev osa filmist ei olnud just eriti veenvalt ning tõsiseltvõetavalt esitletud. Aga see selleks... siis aga kohtab ta ootamatult just seda õiget ning keemia ja side on kohene ja tugev ning lapsepõlvetrauma ning eelnev elu ja sealsed ebaõnnestunud suhted on mälust justkui pühitud. Puänt seisneb aga selles, et kuigi tema soovib koos olla on tema unelmate naisel juba peigmees ning samuti ei ole viimane ka huvitatud seda suhet lõpetama. Otsustage olla sõbrad...

Ootasin hulganisti nalja, totraid olukordi, piinlikke aga koomilisi momente ja dialoogi, aga huumorit oli kasinalt, naersin kergelt ainult paar korda. Ootasin kadestama ja õhkama panevat romantikat, aga peategelasest paar ei olnud kuigivõrd sümpaatne ning pisuke romantika jättis külmaks. Ootasin draamat ja emotsioone, aga see jäi ka sellisele on-ja-ei-ole-ka tasemele. Iseenesest ei olnud kõigel ju väga vigagi ja juba miljon korda filmides kasutatud teemad olid esitletud vähemal või rohkemal määral uues võtmes, aga midagi otseselt ei paistnud silma ja tulemus ei olnud meeldejääv.

Eks filmitegijad said ise ka aru, et midagi väga värsket neil pakkuda ei ole ning tänu sellele pidid nad vähemalt visuaalse pildi eest veidi pingutama. Kogu kesise loo tegi vürtsikamaks, värvikamaks ja nauditavamaks igasugu leidlikud lahendused, kuidas lugu vaatajani tuua. Alates sellest, et kaadrid liikusid osavalt ühest keskkonnast teise (näiteks ühe sammuga oldi teises asukohas), peategelastest said osalised ka filmis olevate lugude illustreerimisel (näiteks oli Chris Evans üks hetk naise rollis - kogu riietuse, jumestuse ning maneeridega), lõpetades sellega, et tegelaste sisemaailma ja kujutusvõimet esitati kohati kui reaalsust. Igast trikid ja nipid filmis olid suhteliselt kihvtid.

Tegelastest oli kahtlemata kõige meeldejäävam ja säravam peategelase romantikust ning kirglikust raamatulugejast gay parim sõber. Teda mänginud Topher Grace oli lihtsalt selline ülimalt sümpaatne, nohiklik, optimistlik ja säravsilme unistaja. Peategelastest paarike aga ei suutnud minu poolehoidu võita.

Kokkuvõttes: Püüdis teha midagi originaalset juba vanades ja kulunud raamides, kui isegi kui välimus on uus, jääb sisu ikka samaks. Pettumus.

Lemmik stseen: Korea draamaseriaali järgitegemine. Kogu see stseen oli ülepaisutatud, absurdne ja totter, aga lõi naelapihta (uskuge mind, olen isiklikult neid vaadanud ja kohati hullemad kui Ladina-Ameerika seebikad).

Lemmik tsitaat: "Sa ei lugenudki "Armastus koolera ajal"?"



Liis

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar