neljapäev, 30. oktoober 2014

Teater: Titanic. Ilusad inimesed mängivad suuri tundeid

Tervitus!

Seekord vahelduseks etenduse ülevaade.

Pealkiri: Titanic. Ilusad inimesed mängivad suuri tundeid
Teater: Endla (Salme Kultuurikeskuse külalisetendus)
Kestus: 2 h 5 min
Lavastaja: Laura Mets
Osades: Kadri Adamson, Merilin Kirbits
Esietendus: 04.10.2014
Millal nähtud: 27.10.2014
Minu hinnang: 2.5/5

pilt Endla teatri kodulehelt

Kas ma olen ainuke, kes Titanicu fenomenist aru ei saanud ning filmist ei vaimustunud? Kas ma olen ainuke keda see armulugu suht külmaks jättis? Minu jaoks ei olnud see film midagi ülimat vaid lihtsalt ühe suure katastroofi ekraniseering. Jah, ma võin hinnata tema autentset, originaalile niivõrd ligilähedast kui võimalik ning suurepärast visuaalset külge, kuid loo sisu – Romeo ja Julia lugu uppuval laeval, ei tekita minus mingit pinget, otse vastupidi. Minu jaoks on Romeo ja Julia lugu suhteliselt ebaromantiline ning mustrinäide kuidas õnnetused juhtuvad, sest inimesed käituvad rutakalt emotsioonide ajendil ning lihtsalt ei suhtle omavahel. Seega, läksin ma antud etendust suurima heameelega vaatama, sest miljonite lemmikut pilamise ja paroodia võtmes esitatuna on kahtlemata väga lõbus jälgida, eriti kui ise paadunud fänn ei ole ja kõike seotud ülitõsiselt ei võta.

Etenduse tegevus leiab aset ühes juba õhtuks suletud restoranis, kus kaks naist viimaste puhastuste ja lõpetamise kõrvalt 1998. aasta Oscarite jagamisi kuulavad ning oma jumaldatud Titanicule auhindade noppimisel kaasa elavad. Eriti endast välja viib neiusid tõsiasi, et Kate Winslet ei saanud Oscarit ning Leo DiCaprio ei olnud isegi nomineeritud. Järgnevalt läheb naiste tegevus sujuvalt üle filmi stseen stseenilt taasloomisele ning loomulikult esitavad nad enda interpretatsiooni toimuvast, panustavad üleliialdamisele ning naudivad täiega, et saavad kasvõi kuidagimoodi olla osa sellest ülemaailmselt armastatud filmist.

Esiteks tasub mainida, et ma üldse ei oodanud filmi algusest lõpuni järgi tegemist ning, et see moodustab pea kogu osa etendusest. Ma ootasin rohkem orginaal materjali ja filmi stseenide järeletegemise ümberkäivat lugu kahest paadunud Titanicu fännitarist ja nende elust. Seega, etendus üllatusmomente väga ei pakkunud, sest loo lõpp oli ju teada, kuigi mulle meeldis neiude vaidlus, et kas seekord ei võiks lugu mitte teisiti lõppeda, et Jack jääb hoopis mööblitükile lebama. Põhimõtteliselt, kui oled filmi näinud siis oled ka etendust näinud, tuleb ekraniseeringut võtta lihtsalt huumori vinklist ning tulemus ongi käes.    

Huvitav oli aga jälgida, kuidas erinevaid ikoonilisi stseene nähti ning kuidas neid naljaks sai pöörata. Siinkohal pean mainima, et kaelaketti kandva Rose’i maalimise ning autos toimunud kirglik stseen olid tõepoolest vaimukalt uusloodud ning suhteliselt geniaalselt esitatud. Kahtlemata õhtu tipphetked. Nalja pakkus ka veel nagu tordile kirss etenduse lõpus Celine Dioni "My Heart Will Go On" kahe vaimustuses fänni esituses. Samuti oli nutikaid ning huvitavaid lahendusi leitud lavakujunduse ärakasutamiseks eri stseenides igast köögitarvikute hulgast (tegevus ju ikkagi toimus restorani saalis ja köögis), näiteks olid pudelirest päästepaat, piparkoogivorm oli kaelakett, pudelihari oli vuntsid, kauss oli suur kõht jne. Veel meeldisid väga ja tekitasid sellist silmailu nostalgiat kaks filmist inspireeritud kleiti, milled mõlemad neiud siis mingi hetk selga libistasid.

Kuigi etenduse idee iseenesest on põnev ja paljulubav siis mulle tundub, et eesmärk oli veidi liiga ambitsioonikas või lihtsalt ei kõnetanud toimunu väga minu vaimustuse nuppe. Esimene vaatus oli huumori poolest veidi leige, kuid samas peab tunnistama, et asi läks ainult ülesmäge, kuid mitte piisavalt kõrgele ning mitte piisavalt ruttu. Kohati tundsin, et ei olnud piisavalt liha luudel ning mahlasusest jäi puudud.

Näitlejatöö kohalt ei ole ka väga kaevata, tüdrukud said hästi hakkama ning nende mängitavate tegelaste entusiasmi ning armastust filmi vastu oli publikus selgelt tunda. Näha oli ka, et neil oli lõbus seda etendust teha ning seda komponenti ei tasu alahinnata. Kui näitlejatel on tore, siis on seda kahtlemata ka vaatajatel. 

Kokkuvõttes: Suhtun etendusse kui filmigi: kustumatut muljet ei avaldanud aga oskan hinnata püüdlust, oskust, tahtmist ning visuaali kõige taga.

Liis

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar