Teisipäev, 14. oktoober 2014

Kino: "Maagia kuuvalgel"

Tervitus!

Seekord veidike romantikat!

Pealkiri: Maagia kuuvalgel
Originaalpealkiri: Magic in the Moonlight
Režišöör: Woody Allen
Näitlejad: Colin Firth, Emma Stone, Jacki Weaver, Hamish Linklater, Eileen Atkins
Kestus: 1h 37 min
Žanr: Komöödia, draama
Kinodes alates: 10.10.2014
Nähtud: 11.10.2014
Minu hinnang: 4/5

pilt Solariskino kodulehelt
Ütlen kohe ausalt välja, et mulle kohe üldse ei lähe peale Woody Alleni filmid, eriti veel kui ta ise ka seal näitlejarollis on (mida õnneks selles käesolevas filmis ette ei tulnud). Need lihtsalt ei ühti minu maitsega ning, mis veel hullem, mind on nähtu isegi ärritanud (tihtipeale saavutab seda aga just Alleni tegelaskuju olek, jutt ja maneerid). Seega, mulle endalegi üllatuseks, oli antud film äärmiselt võluv, armas, kerglane, peene huumoriga ning suurepärane romantiline ning vanamoeliselt stiilne meelelahutus.

Toimumisajaks on glamuursed ja džässi-lembelised 20ndad, tegevuspaigaks Prantsusmaa ning tegelasteks sealsed privilegeeritud rikkurid ja nende tavainimesele näiv muretu või tühiste probleemidega elu. Peategelasteks on aga kaks laias laastus mustkunstnikku, kes ühe mõõdupuu eriotsades: Stanley (Colin Firth) näol on tegu elukutselise ja oma ala spetsialistist silmamoondajaga ning Sophie (Emma Stone) on väidetavalt tõeline meedium, kes suudab muuseas tulevikku ennustada ja surnutega kommunikeeruda. Mehe hobiks on aga ka spirituaalsete petiste paljastamine ning see on ka põhjus miks kaks kardinaalselt erinevat inimest kohtuvad.

Äärmiselt põnev oli jälgida Stanley seiklusi püüdmaks tuua Sophie saladusi päevavalgele ning nuputada kuidas viimane ikka teab kõike, suudab võimatut ja saab hakkama isegi sellega, et mees ise kohati usubki tema võimetesse, et äkki on selles sünges ja külmas, surmale eelmänguna elus ikka rohkemat kui palja silmaga näed. Endal tekkis ka suht kiiresti sportlik huvi, et milles siis ikka konks, kas Sophie on pettur või mitte ja kui tõesti on suli siis, kuidas tegi ta võimalikuks kõike mida loogikaga ei saanud seletada. Viimase hetkeni kuni olukorralt saladuskate võeti, kahtlesin ma mõlema versiooni tõesuses ning olin nagu kits kahe heinakuhja vahel.

Üks tõelisi tipp-hetki filmis oli Stanley sarkasm ja kõigega iroonitsemine. Tema jutt, kommentaarid ning vestlused olid mahlakad, vaimukad ning ajasid isegi mind itsitama. Ta ei arvanud, et peab oma vaateid ja arvamusi endale hoidma ning teesklema kedagi kes ta pole, isegi siis kui oli vaja mängida viisakat ja heatahtlikku külalist, kes salamisi püüdis Sophiet vahele võtta. Viimane suutis peaaegu mehega sammu pidada, ainult peaaegu. Sellistes kogustes sarkasmi oli ikkagi ju raske endas hoida. Vaatamata Stanley küünilisusele, üleolevale hoiakule ja liialt realistlikele vaadetele oli ta ikkagi sümpaatne ja ei olnud keeruline talle kaasa elada. Vähemalt suutis ta oma vigasid mõista ja ei häbenenud neid tunnistada.

Rohkem kui pool filmi ma ei olnud kindel kas kahe peategelase vahel ikka on romantika algeid või mitte ja esimene osa filmist ma isegi eelistasin, et seda ei tekis - mõnikord võib ka soe ja lähedane sõprussuhe olla täiesti aktsepteeritav ning meeldiv vaadata, alati ei pea romantilised tunded õide puhkema. Samas pean ka tunnistama, et Stanley ja Sophie ei suutnud oma tundeid mulle sada protsenti ära müüa, sest ma ei saanud mööda vaadata ilmselgest pikast vanusevahest ning puht füüsiliselt, maneeridelt ja mõtete poolest oli üks ikka noorik ja teine palju vanem täiskasvanu. Samas ma ei saa ka väita, et keemiat nende vahel ei olnud, kuid siiski oli paar visuaalselt kuidagi harjumatu ja kohmakas. Kentsakas mõte: kui ma poleks tausta teadnud, oleksin puht füüsiliselt neid isaks ja tütreks pidanud... Kui see viimane mõte põlema panna ja sügavale maha matta, siis oli siiski tegu armsa paariga!

Vaatamata sellele, et džäss muusika ei ole just minu jaoks loodud, siis selle ajastu riietusstiil meeldis mulle tohutult, kleidid olid šikid ja lendlevad, peapaelad pilkupüüdvad ja säravad ning kingad üliarmsad ümarate ninadega ning kinnituspaeltega pealt. Kogu filmi visuaalist rääkides saab mainida, et see jättis väga hubase, sooja ja positiivse tunde. Film näis päikeseline, oli soojades toonides, kaunite villadega, lõbusate pidudega ning mu silm puhkas.

Näitlemisest rääkides ei oska ma just eriti midagi erakordset esile tuua, sest rollid ei nõudnud minu arvates just eriti jõupingutusi ning meisterlikkust. Samas aga võivad lihtsad rollid just oma kerguses kõige keerulisemad olla, seega kuna kõik läks libedalt ning film meeldis, ju siis saadi suurepäraselt hakkama.

Kokkuvõttes: Väga meeldiv üllatus oli ning soovitan kõigile, kes tahavad kerget, humoorikat ja klassikalise filmiromantika maitsega meelelahutust.

Lemmik stseen: Üks ebaharilik ettepanek...

Lemmik tsitaat: "Ma olen seda mootorit juba mitu korda lahti võtnud ja kokku pannud aga ikka on mul need kaks juppi üle!"

Liis

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar