Tervitus!
Taas võtan ette mõned juba varem nähtud etendused.
Pealkiri: “Spartacus”
Teater: Birgitta Festival
Nähtud: 2014
Minu hinnang: 4.5/5
 |
| pilt Birgitta Festivali kodulehelt |
Vaat seda balletti olen juba ammu näha tahtnud, aga samas olles realist, siis teadsin, et Eestis suure tõenäosusega repertuaaridesse see küll ei jõuaks, sel lihtsal põhjusel, et meil sa naljalt nii palju vast meesbaleriine koos laval tantsimas ikka ei näe - neid ei ole loomulikult kuskilt sellises kogustes võtta. Publikul oli aga seekord rõõm päris suurel hulgal neid kaeda.
Balleti sisu mind nii väga ei rabanud, teada-tuntud lugu ju, kuid see ei olnud ka põhjus miks etendus niivõrd tasemel oli. Tegu ju ikkagi Vene ballettiga ja see juba ütleb kõik ning seab teatud standardid ja ootused. Need aga said enamasti ka täidetud. Meeldejäävamateks olid Egiptlasest tantsija soolo etteaste - voolav ja võrratult maolik liikumine ning gladiaatorite võitlusstseenid - jõulised ja agressiivsed, kuid siiski graatsilised.
Ühe miinusena pean aga välja tooma muusika kvaliteedi. Kohati oli imelik ja rikkus etenduse sujuvust ning loo tõsidust see, et muusika tuli kuskilt arvutist ja vahepeal keegi vist klikkis sekundi murdosa varem või oligi nii lindistatud, sest äkitselt nagu lõigati muusika ära. Õnneks ei olnud see väga märgatav ja enamused seda isegi tähele ei pannud.
Loomulikult annab minu silmis pluss punkte juurde tõsiasi, et tegu on ikkagi Birgitta Festivaliga ning asukoht, melu, publik, etenduste repertuaar, jne on aastast aastasse hiilgav.
Pealkiri: "Arabella"
Teater: Birgitta Festival
Nähtud: 2013
Minu hinnang: 2/5
 |
| pilt Ugala kodulehelt |
Oeh, vot see etendus läks minust päris mööda. Iseenesest mulle meeldivad ka laste etendused ning eriti tore ja äratundmisrõõmu on hulganisti kui mõni lapsepõlve raamat on teisel kujul taas publiku ette toodud. Millegipärast aga ei olnud etenduse sisu minu jaoks enam põnev, kaasahaarav ning nauditav. Ja siin ei ole tegelikult kedagi teist süüdista kui ainult minu muutuvat maitset, mõni asi lihtsalt kaotab vanusega selle midagi erilise, mis algselt mind selle poole tõmbas.
Olav Ehala, kes muusika sellele etendusele lõi, on minu jaoks geenius ("Nukitsamehe" laulud on lihtsalt võrratud ja mul ei ole seda täiskasvanuna imelik tunnistada), kuid siin laulud sulasid kokku üheks ja samaks ning rohkem segasid loo kulgu kui toetasid seda, aitasid illustreerida tegevusi ning lisasid värvi. Ükski ei olnud kahjuks meeldejääv.
Tanja Mihhailova oli muidugi pilgutõmbaja, särtsu täis ning vürtsikas.
Kahtlemata on tegu väga toreda lastemuusikaliga, lihtsalt mulle ei pakkunud see seekord mida ma oleks soovinud.
Pealkiri: “Mina hakkan peaministriks”
Teater: Vana Baskini Teater
Nähtud: 2013
Minu hinnang: 1.5/5
Sellelt etenduselt ootasin hulganisti nalja, naeru, koomilisi olukordi, vaimukat dialoogi, kuid kahjuks kukkus välja nii, et vist korra muigasin ja paar korda läksid suunurgad ka veidi ülespoole aga kahjuks jäi etendus väga magedaks. Asi polnudki nii väga näitlejates, esituses, lavakujunduses või ükskõik milles muus, tükk ise oli lihtsalt vaevu keskpärane - kõik teised tegid tubli ja kiiduväärt töö. Pettusin, sest ootasin lõbusat õhtut, õnneks oli seltskond tasemel.
Pealkiri: “Rosalinde”
Teater: Rahvusooper Estonia
Nähtud: 2014
Minu hinnang: 4.5/5
 |
| pilt Rahvusooper Estonia kodulehelt |
See muusika, see liuglev, õhuline, kaunis, lõõgastav, romantiline ning hingematvalt hurmav muusika! Suures saalis seda kuulda on ikka elamus omaette, eriti kui mitte ainult kõrvad ei naudi kuulatavat vaid ka silmad mõnulevad suurepärase etteaste juures.
Antud ballett oli tehtud Johann Straussi opereti "Nahkhiir" sisu ja muusikaga ning minu meelest oli tulemus võrratu. Balleti tegevuse ajastuks ja stiiliks olid 20ndad ning kostüümid, lavakujundus, soengud jne, peegeldasid seda suurepäraselt ning lõid sellise glamuurse ja romantilise pildi, mis mulle ääretult meeldis. Kohati tekkis mõte, et etenduses tegu ikka tõeline naistekaga, mis (ma loodan) ei jätaks ühtegi naist külmaks.
Kauni muusika ja tantsu taustal paistis silma ka huumor. Näiteks hoolitses Rosalinde toatüdruk mitme koomilise hetke eest. Nii palju kui ma ballette näinud olen, on huumor ikka midagi haruldast ning siin haakus see sisuga õnnestunult ning meeldis mulle see väga.
Kahjuks tegin ma aga kodutöö alles pärast etendust ning sellest tulenevalt jäi ballett natuke segaseks, sest taas ei ostnud ma ka kava. Opereti "Nahkhiir" sisu ma laias laastus tean, kuid detaile mitte, sellest ka teadmatuse tunne mõnest üksikasjast arusaamisel.
Peakiri: “Grease”
Teater: Vanemuine
Nähtud: 2013
Minu hinnang: 3.5/5
See oli mu esimene kord "Greasei" laval näha ning eeldasin naiivselt ja ignorantselt, et tegu on niikuinii filmi stseen stseenilt jäljendiga, kuigi tegelikul on film ise ju muusikali põhjal loodud. Minu üllatuslikuks õnneks erinevad mõlemad ikka piisavalt palju, et kumbagi on võimalik nautida ilma, et sa tunned, et vaatad ühte ja sama asja.
Olen filmi oma mitukümmend korda näinud ja mitte võibolla just sellepärast, et mulle jubedalt meeldib, vaid sellepärast, et tegu on lõbusa, tempoka ja värvika filmiga ning kellele siis ei meelde tubli ja hea tüdruk, kellest saab cool chick ja kes saab endale ihaldatud paha poisi.
Hästi kummaline oli kuulata söögi alla ja söögi peale kõlavaid laule eesti keeles. Arvan, et nad olid aga väga asjakohaselt, sobilikult ning õnnestunult tõlgitud. Väga meeldis! Samuti oli lava, seal toimuv ning kogu visuaal kaasatõmbav ning hoogne.
Miinusena, aga samas ka mõnes mõttes plussina, võib mainida, et peategelasi Danny ja Sandyit (Priit Strandberg ja Meribel Müürsepp) kehastanud näitlejatel ei olnud nii suurel hulgal star-powerit ning võimsat kohalolekut kui ootasin, eriti kui võrrelda filmiga, kuid hiljem mõeldes otsustasin, et sellised mitte mega ultra kuulsad näitlejad olid palju autentsemad, sümpaatsemad ning kergem oli neile kaasa elada.
Pealkiri: “Kõik on täis”
Teater: Draamateater
Nähtud: 2013
Minu hinnang: 3.5/5
 |
| pilt Draamateatri kodulehelt |
Ootasin taas ka sellest etendusest palju, sest ohtralt kiidusõnu oli mulle kõrvu jäänud ning just eriti, et tegu nii koomilise etendusega, kus naeru ei saa kohe pidamagi. Kahjuks aga nii välja ikka ei kukkunud. Kogu etendus oli loomulikult täis igast totraid olukordi aga otseselt naljakas see ei olnud, rohkem tragikoomiline ja kaasatunnet tekitav. Võib-olla oleksin etendust rohkem nautinud kui ei oleks olnud selliseid eelootusi ja põnevus üles krutitud. Samas oli minu jaoks originaalne ka tüki formaat, eks mujal maailmas ei ole see midagi uut aga minu silmad nägid taolist tüüpi küll esimest korda.
Vaatamata sellele, kas sai siis nalja või ei saanud, see kuidas üksainus näitleja suutis 1,5 tundi hoida järjepidevalt publiku tähelepanu välkkiirete ja meisterlike karakterivahetustega oli tõesti muljetavaldav ja andekas. Niivõrd oskuslikult ja veenvalt kogu seda energiat hetkekski kaotamata oli kord mu eest Naomi Campbelli assistent, siis ülbikust peakokk ja siis ja siis ja siis. Tähelepanu oli vaieldamatult suurepärasel näitlejaoskusel, mille eksponeerimiseks see etendus tundus kuidagi loodud olevat, kuigi tükk ise oma sisu poolest just eriti pinget mulle ei pakkunud. Näitleja oli see kes sellele elu sisse puhus, iseloomu kinkis ning võidukalt lõpuni vedas, ta oli nagu ühemehe bänd. Suurepärane sooritus!
Liis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar