Vahelduseks ka PÖFFi väliseid filme!
Pealkiri: Täiuslikud võõrad
Originaalpealkiri: Perfetti sconosciuti
Režissöör: Paolo Genovese
Žanr: Draama, komöödia
Kestus: 1h 37 min
Kinodes alates: 07.10.2016
Nähtud: 10.10.2016
Minu hinnang: 4/5
Vot see film üllatas mind salakavala ja vaikus enne torni algusega, mis äkiliselt tõi esile plahvatuse ja kukkumine kuristikku oli kõrgelt. Süütu, lõbus ja heade kavatsustega algseis vastandus kategooriliselt drastilise lõpuga, kus tegelaste elud olid varemeis. Kõige taga oli süütu mäng, mis toetus usaldusele, avatusele ja sellele, et kogunenud sõprade seltskonnal ei ole omavahel saladusi, veel vähem siis konkreetsete suhtepaaride vahel. Otse loomulikult oli tegelikult kuuepealise grupi pea iga isiku kapis vähemalt üks luukere, mõnel lausa mitu šokeerivat, räpast või sõpruskonna dünaamikat kardinaalselt muutvat saladust. Kui palju pahandust võib üks nutitelefon korda saata, selgus olukorras, kus õhtusöögil panid kõik enda seadmed lauale ja ükskõik mis sõnum või kõne sinna tuli, pidi kõvasti ette lugema või siis valjuhääldi peal kõnelema.
Loo esialgne helgem ja humoorikam toon võimaldas mitmeid koomilisi ja isegi heldima panevaid stseene. Peatselt aga muutus olukord tragikoomiliseks ja sealtpeale juba traagiliseks. Tegu oli intensiivse emotsionaalse laenguga filmiga, mis üks hetk oli niivõrd tundeküllane, et ka vaatajana olin ahastuses ja tundsin nähtavast immitsevat pettumust, solvumist, viha, reetmist ja lootusetust. Vastandina esimesele, oli teine vaatus loost ääretult pingeline, tempokas ja laastav nii tegelastele kui publikule. Lisaks sai kaasa mõelda ka selle üle, kui hävituslik võib nutitelefon olla valedes kätes ja kui palju me endast ikkagi sinna mõtlematult infot jätame. Samuti sai taas kord teadvustatud kui vähe inimesed ikka üksteist tegelikult tunnevad, isegi need kes arvavad teineteist teadvat läbi ja lõhki. Muidugi paistis, et sellised saladused ja sellistes kogustes ühe laua taga näisid veidi ekstreemsed, kuid samas oli kõik ikkagi täitsa reaalne ja tehtav. Täitsa tõenäoline on, et iga vaataja suhtlusringkonnas on keegi, kes taolisi saladusi varjab.
Kokkuvõttes: Suurepärane tänapäeva itehnika ja mobiililembelise maailma varjupoolt illustreeriv emotsionaalselt köitev draama, mis oleks võinud küll viimaste stseenidega julgem olla ja selle sirgeks joondumise ära jätta.
-------------------------------------------------
 |
| pilt imdb.com kodulehelt |
Loo esialgne helgem ja humoorikam toon võimaldas mitmeid koomilisi ja isegi heldima panevaid stseene. Peatselt aga muutus olukord tragikoomiliseks ja sealtpeale juba traagiliseks. Tegu oli intensiivse emotsionaalse laenguga filmiga, mis üks hetk oli niivõrd tundeküllane, et ka vaatajana olin ahastuses ja tundsin nähtavast immitsevat pettumust, solvumist, viha, reetmist ja lootusetust. Vastandina esimesele, oli teine vaatus loost ääretult pingeline, tempokas ja laastav nii tegelastele kui publikule. Lisaks sai kaasa mõelda ka selle üle, kui hävituslik võib nutitelefon olla valedes kätes ja kui palju me endast ikkagi sinna mõtlematult infot jätame. Samuti sai taas kord teadvustatud kui vähe inimesed ikka üksteist tegelikult tunnevad, isegi need kes arvavad teineteist teadvat läbi ja lõhki. Muidugi paistis, et sellised saladused ja sellistes kogustes ühe laua taga näisid veidi ekstreemsed, kuid samas oli kõik ikkagi täitsa reaalne ja tehtav. Täitsa tõenäoline on, et iga vaataja suhtlusringkonnas on keegi, kes taolisi saladusi varjab.
Kokkuvõttes: Suurepärane tänapäeva itehnika ja mobiililembelise maailma varjupoolt illustreeriv emotsionaalselt köitev draama, mis oleks võinud küll viimaste stseenidega julgem olla ja selle sirgeks joondumise ära jätta.
-------------------------------------------------
Pealkiri: Doktor Strange
Originaalpealkiri: Doctor Strange
Režissöör: Scott Derrickson
Näitlejad: Benedict Cumberbatch, Rachel McAdams, Tilda Swinton, Chiwetel Ejiofor, Mads Mikkelsen, Benedict Wong
Žanr: Seiklus, action, fantaasia
Kestus: 1h 55 min
Kinodes alates: 28.10.2016
Nähtud: 29.10.2016
Minu hinnang: 3.5/5
Järjekordne Marveli üllitis on taaskord sama puuga löödud nagu viimased mitu mitu eelmist. Süžee järgib juba tuntud rada ning midagi värsket siia mustrisse lisatud ei ole. Teisalt peab aga tõdema, et uue superkangelase tutvustamiseks oli aeg küps, et veidigi teistsugust maitsenurka sarja lisada. Nagu Wong ütles, Tasujad kaitsevad maailma füüsiliste ohtude eest, Doktor Strange ja tema gäng tegutseb aga müstiliste kurjuste vastu. Just seda midagi salapärasemat, maagilisemat ja hoopis teisel tasandil, nii õhustiku kui võimaluste poolest, sellesse frantsiisi hädasti vaja oligi.
Benedict Cumberbatch suutis Marveli uusfilmi kangelase kingad igati kiiduväärselt täita ning ta klappis karakteriga päris usutavalt. Samas aga ei näe ma niiväga olukorda, kus sarjas peategelasega mööda pannakse. Kogu produktsioon töötab nimelt saja kümnega, et tervik toimiks ning kompenseerib solidaarselt kõikide kildude möödapanemisi. Siiski, vaatamata soliidsele lõpp-produktile, tundsin ma Marveli väsimust ning süžee oli kuidagi luitunud ja liialt turvaline -- valusalt turvaline kõigis oma valikutes. Näited: järjekordne poolküps ja alakasutatud kurikael, järjekordne tore, sirgjooneline ja igav naissõber/silmarõõm, järjekordne tee eneseleidmiseni pärast tragöödiat või tugevat tagasilööki, järjekordne naljakas sidekick tegelane, järjekordselt keegi ei andnud otsi (need kes andsid toodi ka loomulikult tagasi), ja raske on Strange’i mitte tsipa võrrelda näiteks Tony Starkiga, jne jne. Teisalt, miks lõhkuda valemit mis toimib.
Visuaalselt oli aga tegu kogu sarjas ühega esiletõusvate hulgast. Päris sõnatuks tegevad efektid ja nähtav ei olnud, kuid loitsud ja reaalsuse muutmised nägid ikka päris kihvtid välja. Paaris kohas tuli ette tõelisi ohoooo-momente. Eriti efektiivsed olid sissejuhatavad algusstseenid, kuid ka niisama kätšid maagia ja energia muundamistega olid lahedad jälgida. Tänu teistsugusele lähenemisele visuaalsel poolel, oli ka filmi kliima tuntavalt erinev teiste Marveli lugudega võrreldes. Äärmiselt põnev oleks näha Strange’i ja tema maailma ühes kaadris eelnevate, pigem kahe jalaga maas ning reaalsemate, superkangelaste kõrval.
 |
| pilt imdb.com kodulehelt |
Benedict Cumberbatch suutis Marveli uusfilmi kangelase kingad igati kiiduväärselt täita ning ta klappis karakteriga päris usutavalt. Samas aga ei näe ma niiväga olukorda, kus sarjas peategelasega mööda pannakse. Kogu produktsioon töötab nimelt saja kümnega, et tervik toimiks ning kompenseerib solidaarselt kõikide kildude möödapanemisi. Siiski, vaatamata soliidsele lõpp-produktile, tundsin ma Marveli väsimust ning süžee oli kuidagi luitunud ja liialt turvaline -- valusalt turvaline kõigis oma valikutes. Näited: järjekordne poolküps ja alakasutatud kurikael, järjekordne tore, sirgjooneline ja igav naissõber/silmarõõm, järjekordne tee eneseleidmiseni pärast tragöödiat või tugevat tagasilööki, järjekordne naljakas sidekick tegelane, järjekordselt keegi ei andnud otsi (need kes andsid toodi ka loomulikult tagasi), ja raske on Strange’i mitte tsipa võrrelda näiteks Tony Starkiga, jne jne. Teisalt, miks lõhkuda valemit mis toimib.
Visuaalselt oli aga tegu kogu sarjas ühega esiletõusvate hulgast. Päris sõnatuks tegevad efektid ja nähtav ei olnud, kuid loitsud ja reaalsuse muutmised nägid ikka päris kihvtid välja. Paaris kohas tuli ette tõelisi ohoooo-momente. Eriti efektiivsed olid sissejuhatavad algusstseenid, kuid ka niisama kätšid maagia ja energia muundamistega olid lahedad jälgida. Tänu teistsugusele lähenemisele visuaalsel poolel, oli ka filmi kliima tuntavalt erinev teiste Marveli lugudega võrreldes. Äärmiselt põnev oleks näha Strange’i ja tema maailma ühes kaadris eelnevate, pigem kahe jalaga maas ning reaalsemate, superkangelaste kõrval.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar