Kino: PÖFF 2016 (2) "Tantsija" ja "Pidage vastu, lapsed!"

Tervitus!

Siin järgmised ülevaated PÖFFilt!

Pealkiri: Tantsija

Originaalpealkiri: Dancer

Režissöör: Steven Cantor

Programm: DOC@PÖFF

Riik: Suurbritannia, Venemaa, Ukraina, Ameerika Ühendriigid

Kestus: 1h 25 min

Millal nähtud: 12.11.2016

Minu hinnang: 3/5

Ajakava: T 22.11 kell 18.00 Apollo Kino Mustamäe

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Kui aus olla, siis ei ole ma näinud seda kuulsat ja paljukiidetud tantsuvideot “Take Me to Church” pala taustal, mis on ka antud dokumentaali kulminatsioon ning mitmedki vaatajad saali meelitas. Vaatamata sellele, otsustasin kino külastada, sest ma siiralt naudin balletti, kuigi telgitagused on võõrad, ning kui nähtava keskmes on niivõrd suurel hulgal distsipliini, annet ja tahet vajava tantsustiili viljeleja, kes on tuntud kui mässaja ja paha poiss, siis intrigeeris mind nende kahe vastanduva poole ühinemine ühes isikus. Asi nähtud, jäi peas kumama aga mõte: kuidas on võimalik taolisest mitmetahulisest, kaasakiskuvast ja potentsiaalirohkest teemast teha veidi igavavõitu dokumentaal.

Mulle ühest küljest meeldis, et film fokuseeris intensiivselt Sergei Polunini taustale ja lapsepõlvele. Vaataja sai piisavalt tervikliku pildi, et aru saada kust ta tuli, miks niimoodi läks ja kuidas tema pere mõjutas mehe tulevast karjääri ja üldisi eluvalikuid. Kõik oli omavahel seotud ning selgelt esile toodud. Märkimisväärselt leidus ka koduvideosid mehe nooruseast, kus ta entusiasmiga sära silmis tantsis või veetis aega vanematega. Kohati oli kurb tõdeda, et see krapsakas ja elurõõmus poisike muutus täiskasvanu eas endaga pahuksis olevaks ja kurnatud meheks. Teisalt aga hakkasin mingi hetk tajuma, et dokumentaali tegelikuks keskseks isikuks oli hoopis Sergei ema. Viimane oli algataja, niiditõmbaja ja kord kaudne, kord otsene vastutaja kõigis poja otsustes või nendeni ajendamises. Ema roll oli tohutu ning kuigi ta suutis ennast omajagu malbena esitada, oli kahtlemata tegu võimuka ja ambitsioonika naisega. Siit tekkis ka minu põhikonflikt ja diskusiooniaine dokumentaali vaadates. Nimelt, poisike Sergei ise niiväga sõnaõigust ei omanud, kuid kumb oleks olnud pere poolt talle isetum ning lapse rahulolu keskpunktiks paigutav valik: kas tema andest maksimumi pigistamine ning survestamine aina kõrgemale ja kaugemale, vaatamata ohvritest, mida pere ja poeg ise pidid selle unistuse nimel lauale panema, näiteks ei näinud isa poega üheksa aastat, kuna töötas välismaal, et poisi õpinguteks raha teenida. Või siis variant, et Sergei oleks balletikarjäärist mööda läinud ning jäänud tavaliseks vaeseks töötajaks väikses Ukraina linnas, mis oleks talle aga pakkunud ümbritseva pere ja ära oleks jäänud pidev enda keha tümitamine ja meeletu pinge, mida balletimaailma tipus olemine tahes tahmata kaasa toob. Samas, kes garanteerib, et üks valik ei oleks olnud hullem kui teine. Mingi hetk andis mees ka mõista, et ema pidev pushimine rikkus mõnes mõttes ta lapsepõlve ja ka järgneva elu. 

Sergei tantsimine ja seda illustreerivad stseenid olid loomulikult võrratud. Mehe karismat ja oskusi on võimatu ignoreerida. Tema, eriti järsult kaldus ülesmäge tõus, komistused ning uued pea tõstmised, olid arusaadavalt ning loogiliselt esile toodud. Filmi oli väga lihtne jälgida, mis jättis ka enam võimalusi nautida imelisi tantsudemonstratsioone. Ma oleksin aga oodanud rohkem kaadreid balleti pahupoolest ning lähivaateid Sergei enda möödapanekutest. Üks stseen, kus mehe jalad olid pärast etendust verevalumites ning ta oli põhjani kurnatud, oli äärmiselt kõnekas ja mõjus. Rohkem selliseid põhjas oleku momente ja pilguheite madalseisudele oleksid nähtavale tunduvalt kaalu lisanud. Põhimõtteliselt, on Sergei tuntud kui balletimaailma üliandekas, kuid üleannetu paha poiss. Seda pigem aga öeldi, kuid ei näidatud piisavalt. Rõhk oli sellel, miks ta oli nagu oli, kuid ma oleks soovinud detailsemalt näha, mida ta siis konkreetselt tegi – mis olid sümptomid. Need paar artikli väljavõtet ei rahuldanud seda huvi.

-----------------------------------------------------------

Pealkiri: Pidage vastu, lapsed!

Originaalpealkiri: Lokah Laqi

Režissöör: Laha Mebow

Programm: Foorum

Riik: Taiwan

Kestus: 1h 30 min

Millal nähtud: 16.11.2016

Minu hinnang: 2.5/5

Ajakava: P 20.11 kell 14.30 Kino Artis / L 26.11 kell 15.30 Apollo Kino Mustamäe

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Antud film meelitas mind kinno oma lapselikult helge ja lõbusa pakendiga, mis peidab endas ka realistlikult kurblikke noote. Tulemus oli aga tükeldatud ja kaootiline vaade kolme Taiwani eraldatud maaküla hõimurahva lapse igapäevategemistesse, milles puudus esilekerkiv keskjoon ning katsutav eesmärk. Tegu oli loomulikult mõtlemapaneva ja südamliku looga, kuid mulle jäi arusaamatuks, kuidas nähtu omasarnaste kõrval niivõrd märkimisväärselt esile on tõusnud, et õigustada mitmeid auhindu ning kandidaadina esitamist konkreetse riigi poolt parima võõrkeelse filmi Oscari nominentide hulka. Eemaldades süžeest hõimurahvaste eluolu elemendi, oleks lugu olnud sarnane liialt paljude teiste lastekesksete, kuid tõsisemate taustateemadega, filmidele.

Tegelased oli enamjaolt väga sümpaatsed ning neile oli vaevatu pöidlaid hoida ja nende käekäigust hoolida. Isegi ühe poisi alkohoolikust isa vastu oli keeruline viha tunda. Filmi toon soodustas publiku poolt päikeselist ja lootusrikast lähenemist. Samas aga pärssis just seesama faktor mul taustal hõljuvaid tõsisemaid teemasid südamesse võtmast. Probleemid eksisteerisid, seda ei saa eitada, kuid need ei tõusnud piisavalt esile, neile läheneti üle nurga ning pinnale jäid pealtnäha vaid poisid ja nende seiklused. Ka laste lähedased isikud, nagu töökas ja üksi lapselapsi kasvatav vanaema, ingelliku lauluhäälega ratastoolis õpetaja ning vanem vend, kes igati püüab panustada oma pere ülalhoidmisele, olid imetlusväärsed tegelased, kes rohkemal või vähemal määral, elu hammasrataste vahele jäänud. Samamoodi aga, ei mõjunud nende hädad mulle nii muserdavalt nagu oleks pidanud, sest filmi helge ja lapselik õhkkond ei võimaldanud inetumat sügavust. Ka loo lõpp jättis soovida, sest vaatajale jäeti mulje nagu oleks toimuv otsast ära lõigatud ning selle tulemusena oli finaal liialt järsk. Puudus kulminatsioon ning sellest maha tulemine asjaliku epiloogi näol. Minu jaoks ei pakkunud lõppseis rahuldavat resolutsiooni. 

Siiski, oli tegu igati sooja ja meeldiva pilguheitega rohelise ja maalilise Taiwani mäeküla ja sealse rahva tegemistesse. Toredate, siiraste ning tegusate poisikeste tegemistele on alati lõbus kaasa elada. Neis oli ka parajas annuses ulakust ja julgust, mis on alati boonuseks. Ma olen ka tegelikult ääretult rahul, et linateose tooni valik läbis positiivsema prisma, mis ka kontekstiga klappis, sest üdini muserdavad ja lootusevaesed filmid lihtsalt frustreerivad mind.