Esmaspäev, 21. november 2016

Kino: PÖFF 2016 (3) "Kood M" ja "Braavo, tõeline virtuoos!"

Tervitus!

Ja veel PÖFFilt!

Pealkiri: Braavo, tõeline virtuoos!
Originaalpealkiri: Bravo, Virtuoso!
Režissöör: Levon Minasian
Riik: Prantsusmaa, Armeenia, Belgia
Programm: Foorum
Kestus: 1h 32 min
Millal nähtud: 17.11.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Pean tunnistama, et selle filmi müüs mulle maha PÖFFi kodulehel olev Maria Reinupi poolt lisatud kirjeldus. No kuidas mind siis ei motiveeri fraas nagu “hirvesilmadega Kreeka jumaluse moodi paeluvalt nägus klarnetist“? Motiveeris küll ja seda kohe hulganisti. Loomulikult, lubas ka ülejäänu veidralt omanäolist, kuid kaasakiskuvat meelelahutust. Kombinatsioon mustast huumorist, romantikast ning käputäiest thrillerist tundus eriti lootustandev. Noor jumalus oli aga siiski põhiline ligitõmbefaktor. Etteruttavalt, võin mainida, et viimane pettumust ei valmistanud. 

Alik (ehk härra hurmur) oli veidi naiivne, kohmakas ja heatahtlik orb, keda oli kasvatanud tema vanaisa. Mehe elu keerles ümber viimase ja orkestri, mida nad koos juhtisid ning kus Alik sulnilt klarnetit tinistas. Olukord muutus aga korraga täbaraks, kui selgus, et orkestri rahavarud oli sulist raamatupidaja tühjaks teinud. Ükski üdini korrumpeerunud ja maffialik legaalne organisatsioon ei soovinud muusikuid toetada. Sulgedes ukse, avatakse aga aken, ja täitsa juhuslikult sattuski Aliku kätte telefon, mis juhatas ta ümbrikuni, kus sees relv ja raha. Ja nagu naksti sai mehest kogemata palgamõrvar Virtuoos. Lisades siia ekstreemse ja emotsionaalselt piinatud kaunitar Lara, oligi peategelase harmoonilisest ja muusikalembelisest elust saanud üks tohuvabaohu.

Kuigi Alik oli suurema osa ajast nõutu, ülepea kaela jama sees või siis lihtsalt tegi pidevalt alandlikku ja segaduses kutsu nägu, meeldis mulle, et temast ei pursanud hollywoodilikult välja alateadvuses eksisteerinud märulikangelane. Ta oli just niisama saamatu ja hämmingus kui ühelt sirgjooneliselt klassikalise muusika viljelejast taolises olukorras oodata võiks. Samuti, ei avastanud ta endas varjul olevat verejanulist mõrtsukat ja ei hakanud vaenlasi halastamatult tümitama, vaid järgis omale iseloomulikke tõekspidamisi. Isegi kelmikas iludus, kes mehele nagu esimene teismeealik armastus paistis olevat, ei suutnud temas metslast välja meelitada. Pigem juhtus vastupidine, ning Alik mõjus Larale stabilisaatorina. Alik oli üks pai poiss, kes pani teiste huvid ja heaolu enda omadest ettepoole ja oli igati valmis teesklema külmaverelist killerit ainult, et orkester saaks oma väljateenitud grandioosse momendi. Just see hooliv ja soe suhtumine mulle tema juures sümpatiseeriski. Okei, ta oli väga kena väljanägemisega ka, kuid iseloom on põhiline! Vist…

Film andis, arvata võib, et veidi ülepingutatud vaate armeenlaste igapäeva, kus lokkas altkäemaks, vennapojapoliitika, korruptsioon ning igasugune suhtlemine kõrgemate tasanditega oli kui eksimine maffiafilmi. Täisöönud autoritaarseid Vito Corleonesid leidus igas kaadris. Nad olid ka efektiivseks kontrastiks edasipüüdlikule ja südikale nooremale generatsioonile, keda Alik esindas. Olukord nägi kohati päris mannetu ja räämas välja, nii inimeste eluolu kui keskkonna poolest, kuid lõppnoot lool jäi üpris lootusrikkaks. Seda helgemat fooni aitas toetada ka huumor, mis küll mustemat värvi, suutis minulgi muige näole manada ning pragusid masendavasse filmiversiooni Armeenia taustast lüüa. Näiteks, olid koomilisteks stseenideks orkestri etendused maakohtades lehmade keskel tühjadele saalidele, kus vahepeal keset kontserti Alik lihtsalt lambist lavalt tülpinult ära käis, ning seik, kus oma kallimat kaitsta püüdvana, mees siiani iluasjakesena hoitud relva välja otsustas tõmmata, kuid kahjuks, kobakäpp nagu ta oli, kukkus see ja kadus püksisäärde. Loos leidus ka mitmeid kentsakuse ja totakuse poole kalduvaid detaile, mis pärssisid nähtava realistlikkust. Oli aga selgelt näha, et film ei võtnud ennast liialt tõsiselt ning suutis väga hästi aduda, et on omamoodi paroodia nii endast, esitatavast Armeenia kultuurist ja eluolust ning teistest samalaadsetest mustadest komöödiatest.

Miinusena peab mainima, et kuigi süžee ja teostus olid tasemel ning stabiilselt "hea" kategoorias, ei tõustud kordagi "suurepärase" tasandile. Midagi eriti silmapaistvat, eriti meeldejäävat, eriti nutikat ette ei tulnud. Ka oli balanss žanrite vahel mõneti tasakaalust väljas ning sümbioos huumori, põneviku, romansi ja krimi vahel ei olnud ideaalne. Ükski neist konkreetselt ei säranud ning seega jäi segaseks, millena täpselt film ennast ise ette kujutas.


--------------------------------------------------------

Pealkiri: Kood M
Originaalpealkiri: Code M
Režissöör: Dennis Bots
Riik: Holland
Programm: Just Film
Kestus: 1h 37 min
Millal nähtud: 19.11.2016
Minu hinnang: 3/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Lapselikult entusiastlikud ja endast siiralt rõõmu tundvad mudilaste seiklusfilmid, vaatamata miljonile ebatõenäosele detailile ja lihtsustusele, sobivad mulle kinokülastuseks samahästi kui sisutihedad ning perfektselt kvaliteetsed üllitised. Tundsin antud loo vastu vist isegi rohkem õhinat kui mitmete kõrgklassi PÖFFi valikute suhtes, ning nautisin lugu enam kui sihtgrupiks sobituvad saalikaaslased. No ja mis siis, et süžee oli nagu lugemine ühest kümneni ilma üllatusteta, nähtava usutavus nõudis mult tõelist vankumatut järjekindlust, tegelased olid kahedimensioonilised papp-plakatid ja ega loo baas ise ka nii erakordne olnud. Tegelikult mind aga tõesti see ei morjendanud, sest lülitasin oma küünilise ja pragmaatilise osa mõistusest välja ja kujutasin ette, et olen taas kümne aastane, kes on põnevusest teleka ette naelutatud ja elab kaasa loole "Lammas all paremal nurgas". 

Isabel oli tragi ja hakkaja tüdruk, kelle vanaisa oli eluaeg otsinud legendaarse D'Artagnani mõõka, mis nende pere vaarvanaisale musketääri poolt sai kingitud. Loomulikult, ei olnud otsimisel erilist edu kuniks tüdruk selle südameasjaks võttis. Vahelduvalt tänapäevaste tegemistega, heideti jooksvalt pilke ka minevikku ning sündmuste jadale, mis mõõga tüdruku perre viis ning, mis sellega pärast ikkagi juhtus. Seiklustesse lendavasse kolmikusse kuulusid veel ka Isabeli nohikust tädipoeg ja kohalik südametemurdja, kes ka tüdruku punastama pani. Kolmekesi suutsid lapsed muidugi salapärase ülesande lahendada ning mõõga üles leida. Kirss tordil oli ka tüüpiline tähistamisstseen, koos koogi, musi ja leppimistega -- lõpp hea, kõik hea. 

Jah, lugu oli igati ettenähtav ja tsipa vaimuvaene, kuid ma hindasin, et see tõi tähelepanu ühele tähtsale faktile: legendaarne D'Artagnan ei olnud väljamõeldis, vaid põhines päris ajaloolisel figuuril. Muidugi, on tema ilukirjanduslik karakter meeletult tuntud, kuid tegu on siiski mehega, kelle loomisel saadi inspiratsiooni kellestki reaalsest. Samuti, lastefilmina meeldis antud lugu mulle väga, sest ta oli täpselt see mida eeldasin ja ka tahtsin -- kõige hea ja halvaga. Tegu oli armsa ja lõbusa põikega lapsepõlve seiklustesse filmimaailmas.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar