Pühapäev, 11. detsember 2016

Kino: "Kui koletis kutsub"

Tervitus!

Kiire ülevaade kinost!

Pealkiri: Kui koletis kutsub
Originaalpealkiri: A Monster Calls
Režissöör: J.A. Bayona
Näitlejad: Lewis MacDougall, Felicity Jones, Sigourney Weaver, Toby Kebbell
Žanr: Fantaasia, draama
Kestus: 1h 48 min
Kinodes alates: 25.11.2016
Nähtud: 02.11.2016
Minu hinnang: 4/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Ma nutsin juba esimeste stseenide käigus ja suutsin edukalt kraanid lahti hoida kuni lõpuni. Mingi hetk hakkas mul lausa pea valutama ning meigil olid hiljem pisara voolujooned. Lugu lihtsalt ei andnud mulle võimalust ennast koguda ja emotsionaalset paksu nahka kasvatada. Ta ainult tümitas mind, pauk paugu järel. Arvestades käsitletavaid teemasid, ei tohiks mu reaktsioon mind absoluutselt üllatada, kuid pean tõdema, et minu jaoks oli tegu äärmiselt raskesti seeditava filmiga, mille mõju mulle oli sügav. See loomulikult ei tähenda, et tegu ei olnud väärt, nauditava ja isegi vaimustava linateosega. Pigem just viitaski minu järjepidev töinamine loo võimele vaatajat puudutada ning temast vähemalt või rohkemal määral reaktsioone välja tirida. Olgu need tundepuhangud siis ärritus või pisarad.

Loo keskmes oli 12-aastane poiss, Conor O’Malley, kes pidi nii noore ea kohta vastu astuma mitmetele ülepeakäivatele probleemidele ning maadlema nendest tulevate halvavate emotsioonidega. Poisi ema võitles vähiga, isal oli üle ookeani uus pere, vanaema oli kammitsetud ja kalk, koolis terroriseerisid teda klassikaaslased – poisil puudus igasugune tugi end ümbritseva vana elu hävingu ja pingetega toime tulekuks. Ta sai tegelikult omapäi isegi imetlusväärselt hakkama ning oli kaitsekihi tekitanud välise tuimuse ja sissepoole elamise näol. Viimase tagajärg on alatihti aga ootamatu plahvatus. Just selle tulemusena ärkabki Conori jaoks ellu suur juurikalik puukoletis, kes kolme pealtnäha asjasse puutumatu loo vestmisega, püüab abistada poisil kõige, väljaspool tema mõttemaailma, aset leidvaga toime tulla. 

pilt superkinod.ee kodulehelt
Tunnete virr-varr, mida Conor seespidiselt läbi elas, purskas koletise õhutamisel valla ning poisi viha, kurbus, lootusetus, väsimus, abitus ja pettumused said välja elatud. Üks eriti võimas stseen oli, kus poiss hävitas terve toa, kuid arvas, et tegi seda vaid oma kujutustemaailmas. Mulle meeldis ka tõde, mida koletis püüdis kuni lõpuni poisist välja pigistada. Tegu oli üllatusliku ja ebaklišeeliku tunnistusega, mis ideaalselt sobitus ja toetas loo õhkkonda ja sõnumit. Ka klappis siia meisterlikult viimane stseen, kus karjuvad emotsioonid kontrolli all, ning täies vaikuses mitme minuti vältel, lehitseb Conor ema pildiraamatut ja avastab koos vaatajatega, et eelnev ei olnudki nii üks ühele kui arvatud. Tegu oli sümboolse ja samas hingerahu täis punktiga seljatatud tormile. 

Tegu ei ole kindlasti aga lastele mõeldud filmiga ning seda arusaama toetasid ka filmi tumedad toonid, päikesetus ning üldine rõhuv olek. Selles kontekstis olid Conori ja koletise tundepursked, eriti raevutsemiste ja lõhkumiste näol, aga iseäranis väljapaistvad. Seega, pealtnäha oli film nagu Conor, kes hoidis sisemisi pulbitsusi varmalt enda sees. Tema kontroll nende üle oli aga õrn ning see kiht pragunes järk järgult, kuni viimase klimaatilise stseenini, kus poiss pidi silmitsi seisma oma sügavaimate hirmude ja saladustega, mis talle samas ka viimaks vabaduse andsid. Seda kõike peegeldas ka loo tempo, õhkkond, visuaalsed lahendused ning näitlejatöö. Viimasest toon esile noort Lewis MacDougallit, kelle näol vaheldus nii palju ilmeid ja tundeid ning, kes tõesti oli kui hunnik õnnetust ja keegi, keda oleksin tahtnud vaid kogu filmi vältel kallistada. Iga stseen kus Felicity Jones üles astus ajas mind vaid enam ulguma, kuid Sigourney Weaver rahustas mind taas maha, sest tema etteaste oli teistest tunduvalt nadim ning ta ei klappinud hästi ümbritsevaga. 

pilt superkinod.ee kodulehelt
Kuigi filmil oli spetsiifiline lugu toetav väljanägemine, tõusid just oma värvikuse ja vastupidisusega ülejäänule, esile kolm lugu, mida illustreeriti liikuvate, otsekui vesivärvidega maalitud piltidega. Need voolavad, muinasjutulised ja koloriidsed vahepalad lisasid muidu monotoonsesse välimusse sära ja elu. Maalimine omas süžees üldse tähtsat positsiooni ning ka pildid koletisest kasutasid samalaadset vesivärvilikku tehnikat. Väga meeldis mulle ka ja liigutas stseen, kus ema seletab Conorile kuidas joonistada ja kuidas just silmad toovad esile joonistatu olemuse.

Kokkuvõttes: Mulle see üliemotsionaalne ning lugu sadistidelt masohhistidele tõesti meeldis! Vahel oli nähtu aga liiga trööstitu ja traagiline, et ma janunesin helgemate hetkede järgi, kasvõi sekundiks. Neid jagati aga äärmiselt kidaralt. Samas, sain vähemalt aasta eest nutud nutetud.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar