Laupäev, 26. november 2016

Kino: PÖFF 2016 (4) "Polina" ja "Jaht metslastele"

Tervitus!

Ja veel PÖFFilt!

Pealkiri: Jaht metslastele
Originaalpealkiri: Hunt for the Wilderpeople
Režissöör: Taika Waititi
Riik: Uus-Meremaa
Programm: Panoraam; JF Noorteprogramm
Kestus: 1h 41 min
Millal nähtud: 19.11.2016
Minu hinnang: 3.5/5

Ajakava: L 26.11 kell 20.00 Elektriteater, Tartu

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Antud filmist ja seda järgnevast suurest menust kuulsin juba mõnda aeg tagasi. Hea meel oli suur, kui avastasin selle PÖFFi kavast. Seanss sai peatselt väljamüüdud ning ilmselgelt saatis lugu edu ka siin. Pärast kino jõudsin aga järeldusele, et haip võib kohati ikkagi päris kahjustavalt mõjuda. Ma ei ole kindel, kas suhtuksin nähtusse samamoodi ka siis kui ei oleks nii palju kiitust filmi kohta kuulnud. Arvatavasti oleksin leebemalt meelestatud. Ühesõnaga, jah, lugu oli vaimukas, südamlik ja just õiges koguses veider ning omanäoline, teisalt aga oli loo kondikava nii iganenud ja luitunud, et mul tekkis déjà vu. Nimelt olen taolisi filme julgelt miljon korda näinud: Probleemne, enda ja ühiskonnaga pahuksis, poisiklutt saadetakse asumisele ja ennast parandama keset ei midagit. Seal leiab ta aktsepteerimist, tuge ja eluaegset sõprust kõige ebatõenäolisemast suunast. Samas aga, kui valem toimib, mida ta suudab, siis miks mitte seda korduvalt rakendada!

Loo vaieldamatu staar oli pontsakas ja muhe Ricky Baker (Julian Dennison). Tema oli see, kes andis loole hinge ja selle midagi erilist, mis eraldas kasvõi tsipagi nähtu kõikidest teistest samamaitselistest üllitistest. Poisi vastutahtmist kaaslane Hec (Sam Neill) oli pahur ja eraklik vanamees, kellesarnaseid on nähtud küll ja küll. Ei midagi märkimisväärset siin. Õnneks oli keemia kahe tegelase vahel piisavalt olemas, sest selle puudus oleks kaardimajana filmi kokku kukutanud. Alustalaks lool oli ju ikkagi mõlema arenev kiindumus ning kamraadlus, mis kasvas välja tõdemusest, et nad olid kaks isikut keda põhimõtteliselt kellelegi vaja ei olnud. Ülejäänud tegelased ja, mingil määral ka peategelased, olid liialt karikatuurid kindlate narratiivsete eesmärkidega. Nad olid konkreetsete funktsioonidega vahendid Ricky ja Heci seiklustes. Eriti koloriidne näide siinkohal oli lastekaitse spetsialist, kes oli just nii võltsilt hooliv, õel ja tehnilisustes kinni kui kõige üleliialdatum variant hullemast ametiesindajast. “No child left behind” oli tema moto, mis ideaalselt illustreeris naise järjekindlust ja põhimõttelisust. Tegu oli kahtlemata väga koomilise tegelasega, samas aga ka enim reaalsuse ja taluvuse piire ületavaga.

Süžee toetus suuresti ka huumorile, et ennast esiletõusvaks teha. Film algas geniaalselt. Kõik detailid moodustasid kokku pilkunaelutavalt vahva mosaiigi, millega järgnevatel osadel oli raske samale tasemele küündida. Sünnipäevalaulu improvisatsioon Rickyle minisüntesaatoril, Ricky esmane põgenemine, mis viis ta ühe öö jooksul lausa 10 minuti kaugusele uuest kodust – hiilgavaid seiku oli kulbiga. Kui poiss ja vanamees aga kokku kleebiti, tekkisid klišeed ja juba varemnähtud mustrid huumoris. Ricky pidevad kommentaarid ja tema fastsinatsioon gängsterieluga pakkusid aga jätkuvalt koomikat.

Kokkuvõttes oli aga tegu mõnusa ja oma erisuguse stiiliga filmiga, mis sisaldas küll sõgedaid, tüütult ebaoriginaalseid ja raskesti neelatavaid momente, kuid üldiselt parandas tuju ning pani meeled heldima. Loomulikult võttis ta südameasjaks ka publikult naerutada ja selles osas saadi linnuke kirja küll.



----------------------------------------------

Pealkiri: Polina
Originaalpealkiri: Polina, danser sa vie
Režissöör: Angelin Preljocaj, Valérie Müller
Riik: Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa
Programm: Panoraam
Kestus: 1h 52 min
Millal nähtud: 23.11.2016
Minu hinnang: 3/5

Ajakava: P 27.11 kell 15.00 Apollo Kino Solaris

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Ma tunnistan, et antud filmi meelitasid mind vaatama eelkõige kaks kallimat Polina elus, keda kehastasid Niels Schneider (“Adonis” filmist “Südamelöögid”) ja Jérémie Bélingard (päriselus tuntud baleriin). Üks blond, sarmikas ja poisilik, teine tumedapäiline, salapärane ja mehelik. Mõlemad aga väga oodatud silmailu mulle. Lisaks sellele, lubas filmi žanr hulgaliselt graatsilisi, võrratuid ja inspireerivaid tantsunumbreid, mis pakkusid kenadele meestele lisaks abstraktsemat silmailu. Jah, olen pealiskaudne, kuid mõnikord ei taha ma midagi sügavamat, kui vaid tunda end kinotoolis õdusalt ja imetleda nähtavat. Loomulikult, oli aga antud lool pakkuda enamat kui pelgalt pinnapealset, ning tegu oli omas žanris kindlasti sisuka ja mõtlemapaneva süžeega. Peale selle, oli filmis ka üpris õnnestunud ja konteksti toetav muusikavalik.

Polina on noor ja andekas baleriin, kes sillutanud tee tippu ehk ta võitles välja koha Moskva Bolshoi teatri trupis. Tärganud tunded prantslasest tantsukaaslase vastu ning ebaturvaline olukord pere ümber, paneb tüdruku aga suunduma Prantsusmaale, kus loodab end klassikalise tantsu asemel leida hoopis modernse tantsu läbi. Komistusi tuleb ette aga mitmeid, kuniks neiu suudab endaga üheks saada ja oma tantsuga näidata seda, kes ta tegelikult on. Muide, film põhineb samanimelisel Prantsuse graafilisel romaanil.

Polinat mängib Anastasia Shevtsova, kes on ka päris elus baleriin ning kes valiti välja sadade soovijate hulgast. Tegijatele oli väga tähtis, et peamised tegelased oleksid esmalt tantsijad ja siis näitlejad, et saavutada võimalikult autentset õhkkonda, kuna tants on filmi fookus. Keskseks konfliktiks loos oli aga Polina sisemine võitlus enese kontrolliga ja vabaks laskmisega. Neiu oli, nagu paljud tegelased ka mainisid, suurepärane tantsija – suurepärane tehniline tantsija. Ta hoidis enda emotsioone vaos, ei suutnud olla piisavalt avatud ning oli väga mehaaniline.Ta ei tantsinud hingega. Tants ja eriti modernne tants vajab aga tundeid ja rikkalikku eneseväljendust. Tsiteerin Polina treenerit: “I see a beautiful dancer, but I don’t see Polina.” Just see suutmatus olla tema ise viib neiu Prantsusmaalt Belgiasse, kus ta avastab improvisatsiooni tantsu ning leiab ka partneri, kellega lõpuks end ahelaist vabastav vaimustav etteaste teha. Ja see tõesti oli hingematvalt kaunis, tipptasemel ja lummav. Polina tantsija identiteet oli teinud täisringi ning astunud isegi sammu kaugemale -- ta ei olnud enam sammude ja liigutuste sooritaja vaid lõi neid ka ise.

Tulenevalt Polina emotsioonitust ja kammitsetud väliskestast, vaatamata sellele kui kirglik ja pulbitsev ta seespidiselt võis olla, võttis film üle temaga samasuguse joone. Ehk siis oli süžee enamus ajast suhteliselt vaos hoitud ja isegi tuim. Särtsu oli vähe ning nähtaval puudus vaatajat raputav, või kasvõi liigutav, energia. On arusaadav, et see peegeldas Polina sisemist seisukorda, kuid ma oleksin oodanud tantsuteemaliselt filmilt enam elavust. Ka lootsin, et mu silmarõõmudele loovutatakse enam eetriaega, kuid on iseenesest mõistetav, et süžee keerles muude teemade ümber. Need kes eelistavad filmides kohata palju dialoogi ning üks ühele emotsioone ja suhtlemist, ei oleks vast antud loost ka väga vaimustuses, sest süžee põhineb tunnetuslikel faktoritel: visuaalne, emotsionaalne ning muusikaline.

Nüüd aga seik kinokogemusest, mis mind häbist lausa maa alla vajuma sundis. Seansil oli kohal ka režissöörid, kes pärast filmi oma 20 minutit vaatajate küsimustele vastasid ning enda teost lähemalt tutvustasid. Paar minutit pärast filmi lõpp aga tõusis tubli pool saali püsti ja sammus minema. Režissöörid tulid saali läbi inimeste, kes lihtsalt massiliselt minema jalutasid. Pärast toolide paigutamist ekraani ette ja vestluse algamist, jätkus trend ja kaootiliselt voolasid vaatajad saalist välja. Lõpuks jäi kohtade täituvus hõredaks ning mul oli nii piinlik, nii piinlik, et enamus külastajaid, kas siis ei nautinud filmi, kiirustasid kuskile või ei omanud piisavalt viisakust, et veidike veel istuda ja kübegi austust režissööride vastu üles näidata ja neid ära kuulata. See oli lihtsalt ääretult piinlik ja kahetsusväärne. Õnneks olid režissöörid suhteliselt positiivselt meelestatud või hea enesekontrolliga või ka võib selline olukord olla tavapärane, et nad ei andnud mõista, et oleks taolist massirännet märganudki. Samuti, oli publikus piisavalt neid, kes asjalikke küsimusi esitasid ning vestlus oleks veel edasigi läinud.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar