Kino: PÖFF 2016 (1) "Minu ingel" ja "Hing paelaga kaelas"

Tervitus!

PÖFF on kohal!

Nagu eelmised aastad, võtsin ka see aasta oma PÖFFi filmivaliku põhikriteeriumiks nende positiivse mõju mulle. Ehk siis välistasin masendavad, heidutavad, karmilt realistlikud ja kurvad filmid. Valik kitsenes seejärel tunduvalt. Eelistasin linateoseid, mis kategoriseerusid märksõnade alla: soe positiivsus, huumor, armastus. Olgugi siis kasvõi ülikurb, aga ajaloolisi filme ma ka valikust eemaldada ei saanud. Ja siit tulevad mu esimesed ülevaated!

Peakiri: Minu ingel

Originaalpealkiri: Mon Ange

Režissöör: Harry Cleven

Riik: Belgia

Kestus: 1h 18 min

Programm: Foorum

Millal nähtud: 11.11.2016

Minu hinnang: 3/5

Ajakava: L 19.11 kell 20.30 Apollo Kino Mustamäe 

pilt piletilevi.ee kodulehelt

PÖFFi avapauguks sattus mulle unelev ja muinasjutuline lugu armastusest, mis pidi ületama ebatavalise, kuid sügavalt lõhestava takistuse. Nimelt oli poiss nähtamatu. Algselt ei omanud see detail mingit tähtsust, sest tüdrukust kallim oli pime, kuid pärast viimase silmanägemise taastamist, ei olnud olukord enam ignoreeritav. Eelnevalt kompenseerisid mõlemad endis olevaid puudujääke läbi üksteise ning seeläbi moodustasid koos terviku. Kui tüdruk aga juba üksinda terviku moodustas, siis poisi tühimikku niivõrd hõlpsasti enam täita ei olnud võimalik. Järgnevaks loo keskseks dilemmaks paigutuski küsimus: kas kuristik on paarile koosolemiseks ületamatu või suudavad sügavad tunded vaatamata sellele võidutseda?

Lugu oli filmitud nagu õrnade maagiliste elementidega unenägu. Nähtamatu poisi elu jälgitakse alates tema sünnist, millele järgneb idülliline lapsepõlv psühhiaatrihaiglas koos vaimselt haavatud emaga. Viimane on ainuke, kes poisi eksistentsist teab. Kui algselt kaldusin arvama, et laps on ema ettekujutuse vili, siis tema olemasolu kinnitas kokkupuude pimeda tüdruku Madeleineiga. Lapsed muutusid lahutamatuteks ning kõik hetked said veetsid koos. Nende laisklevaid, maalilisi ning tundeküllaseid hetki toodi vaatajani esimeses isikus. Publikule näidati kõike läbi nähtamatu poisi silmade. Tekkis tunne, et olingi see pealtnäha olematu isik. Kaamera liikus ebakorrapäraselt ning fokuseeris tihtipeale väga lähedale -- eriti kauni Madeleine näkku. Filmi lõpuks olin sina-peal tüdruku iga helkiva punase juuksekarva ning tedretähniga. Üleminek noorest tüdrukust ilusaks täiskasvanud naiseks oli sujuv ning tegu oli tõesti nagu sama isikuga vanemas kestas. Kahes näitlejannas oli ka midagi delikaatset ja salapärast, mis aitas tegelasele lisada magnetilisust, sest tuima tükki pea kogu loo jooksul ainuüksi jõllitada oleks äärmiselt nüristav. 

Minu jaoks täisfilmi mõõtu lugu ei küündinud. Tegu oli pigem visuaalselt helge ja veetleva ning toonilt emotsionaalse ja armsa romantilise lühilooga. Seda oli rahustav ja meeldiv vaadata, kuid üldjoontes jäi puudu sügavusest ning põhjendustest, et näiteks miks oli poiss nähtamatu. Ma saan suurepäraselt aru, et need on minu isiklikud pinnud, kuid kuigi ma hindan kõrgelt muinasjutulisi lugusid, olen ma ka kahe jalga kindlalt maas. Ehk siis oleksin oodanud paari realistlikumat elementi või mõnda taustaseletust. Samuti võib film olla ka veidi igav ja veniv, kuna selle tempo on stabiilne ning pigem loid, kui pidevalt vaatajat kaasav ja ergastav. Põhikonflikt kerkib alles lõpus. Teisalt aga, on tegu esteetiliselt igati rahuldava ja isikupärase ampsuga. Lisaks sellele paneb nähtu juurdlema ka selle üle, kas nägemismeel peaks olema tähtsaim, või võiks enam voli anda ka haistmisele, kompamisele ja kuulmisele.

--------------------------------------------------------

Peakiri: Hing paelaga kaelas

Originaalpealkiri: Pisheng shang de hun

Režissöör: Zhang Yang

Riik: Hiina

Kestus: 2h 22 min

Programm: Foorum

Millal nähtud: 12.11.2016

Minu hinnang: 2.5/5

Ajakava: K 23.11 kell 20.30 Apollo Kino Solaris / P 27.11 kell 18.45 Apollo Kino Mustamäe

pilt piletilevi.ee koduelehelt

Läksin antud filmi vaatama ootusega kogeda klassikalist laadi eepilist Hiina suuremat kui elu vaatemängu. Ma küll sain midagi selletaolist, kuid samas oli nähtu ka üpris omanäoline ning segadusse viiv. Põhiliseks komistuskiviks jäi tõsiasi, et lugu oli liialt sügav ning filosoofiline. Mind panevad lihtsalt sellised eriti deep spirituaalsed ja elu mõtte ümber keerlevad filmid tihtipeale kukalt kratsima. Linateos ise aga keerleb ümber Tabei, kes on oma kuritegeliku elu selja taha jätnud tänu müstilistele usumeestele, kes ta surnust tagasi tõid. Taas ellu äratamise põhjusena sai mehele antud ülesanne viia pühakivi sinna kuhu see on vaja viia. Loomulikult, ei tea mees kuhu ta peab õige suunduma. Reisi eesmärk on salapärane ning arusaamatu. Oma rännakutel kohtub Tabei südika ja üksiku neiust lambakarjusega, tumma orvust poisiga ning teiste tegelastega, kelle teede ristumispõhjused Tabeiga ei ole esmapilgul alati selgelt väljajoonistatud.

Lugu nõudis kahest ja poolest tunnist lõviosa, et end käima tõmmata ning minul sellesse sisse elada. Samuti võttis aega arusaamine, et mis žanriga on siis ikkagi tegu ning kuidas on omavahel seotud erinevad tegelased ja nende rajad. Esmalt, jäeti mulje, et rullub lahti ajalooline süžee. Äkitselt aga liikusid kaadris tänapäevased autod ning eelnev arvamus ajalisest perioodist sai ümber lükatud. Siis kumasid läbi üleloomulikud detailid ning arvasin, et rõhk võib langeda fantaasiafilmile. Need aga ülekaalu ei saavutanud. Järgmisena tundus, et tegu on pigem tüüpilise kättemaksuteemal põhineva vesternilaadse looga. Viimane arusaam jäi ka enim vett pidama, kuid lõpp suutis seda seisu oma ootamatu puändiga veidi paigast nihutada. Samas, ei peagi ükskõik mis lugu mulle alati koheselt toimuva puust ette ja punaseks tegema, kuid mul läks omajagu aega, et sotti saada, mis ja miks siiski toimub. Ka tempo oli minu jaoks liialt laisklev ning kulus hulgaliselt aega, et pinget märgatavalt kõrgustesse kruvida. Olen aga ilmselgelt tüüpiline Euroopa kannatamatu, kes ei suuda Aasia zen ning tasa ja targu mõtlemisega kuidagi sammu pidada.

Nagu mainitud, leidus filmis mitmeid paralleelselt toimivaid süžeeliine, milledest mõned nobedamalt ning konkreetsemalt omavahel lõpp sihiga lõimusid, kuid oli ka neid, mis loivasid ning nii ilmselged ei näinud. Need erinevad osad suubusid aga vaevatult ja meisterlikult viimaks ühte ning seosed ja tulemid oli mõistetavad. Teisalt aga, jättis seis vahetult enne tiitreid mind taaskord segadusse. Olin veendunud, et suutsin loole käe peale panna, kuid lõpus löödi mu enesekindlus upperkuuti ja olin taas nõutu. 

Mis mind aga pahviks lõi ning kuhjaga kiidusõnu välja teenis olid looduskaadrid, võrratud võttepaigad, hingematvalt kaunid ja eksootilised vaated Tiibeti metsikule mägismaastikule, kus üks hetk leidus minikõrbesid, siis aga lopsakaid rohealasid. Film suutis loo taustamaailma hiilguse vaimustavalt süžeesse sisse punuda ning tõelist silmailu pakkuda. Visuaalsed maiuspalad aitasid omajagu kompenseerida mu nördimust sisuga seoses.