Pühapäev, 20. november 2016

Teater: "Web Demon"

Tervitus!

Seekord teatrist!

Pealkiri: Web Demon
Lavastaja: Margo Teder
Näitlejad: Elina Reinold, Liis Pokinen, Tanel Saar ja Ago Soots
Teater: VAT Teater
Kestus: 1h 35 min
Esietendus: 27.01.2016
Millal nähtud: 03.03.2016
Minu hinnang: 3/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt
Vanuselisel sihtgrupitamisel ei lase mina ennast heidutada. Kui tükk suudab mus huvi äratada ning näib paari tunni ja eurode loovutamist väärt, siis võib mind isegi mudilaste etenduselt leida. Seekord aga sattusin noortelavastusele ja olin vist ainuke üle 20-aastane, kes ei olnud õpetaja ja kes ei tulnud tükki vaatama suurema osa oma klassiga.

Tükk algas otsekui stseeniga õudusfilmist, mis mulle tõesti ka kananaha ihule tõi ning, mis oli oma tontliku õhkkonna ja salapärase olemisega intrigeeriv ja efektne avapauk. Lause peale, kus figureeris sõna “limpsimise,” läheb mul siiani kõhust õõnsaks. Selle tähelepanu naelutava stseeni tulemusena aga kaob 14-aastane tüdruk -- Kerli. Teos kahtlustavaks on kurikuulus Web Demon. Siinkohal sai proloog ka läbi ning algas tegelik süžee, mille eesmärgiks oli leida üles haihtunud tüdruk. Ülesanne langes veebidetektiivile, Mr Crabile (Krabi), kes ühendas jõud interneti turvalisuse eest väljas oleva Spideriga (Ämblikuga), ning koos kaevutakse digimaailma põhjatutesse soppidesse, et müsteerium lahendada. Teekond viis neid ka üliohtlikku, saladuslikku ja petlikku peidetud veebi ehk dark webi, kus paari otsimismisiooniga päevavalgele tulevad tõsiasjad olid vaatajale ootamatud, kuid ka vaimukad, mõtlema panevad või isegi veidralt loogilised.

Igasugu detektiivilood mulle tegelikult imponeerivad, sest on väga põnev kaasa mõelda ning vihjeid kokku pannes nuputada, mis, kes, kus ja miks. Klassikaline, kuid samas igati modernse paketika krimisüžee, oli tükis päris asjalik ning toimunut sai nagu sibulat kiht kihilt lahti koorida. Crab võimaldas oma kunagiste must-valge filmide detektiivi vaibiga nähtavale sügavust ning kontrast mehe ja ümbritseva üli high-tech maailma vahel andis toimuvale värvikamat feelingut. Mulle meeldis Crab’i otsekohesus, sihikindlus ning kulm pidevalt kortsus olek. Mehel oli missioon, mis teda kannustas ning midagi ei lükanud teda sellelt teelt kõrvale. Seda kõike tõi tegelases suurepäraselt esile Crabi osatäitja Tanel Saar. Koos Elina Reinoldiga, kes kehastas Spiderit, moodustatakse tegus partnerlussuhe ning mitte ükski internetiaken ei jää läbi kolamata. Siinkohal pean mainima, et tavapäraseid füüsilisi uksi kasutati kui internetiaknaid, --veebisaite või –keskkondi, ning tegu oli äärmiselt elementaarse, kuid taibuka visuaalse lahendusega.

Tükis osalenud karakterid olid kõik erisorti inimkesta surutud tegijad internetimaailmast. Lisaks peategelastele, kohtuti ka netikohviku vaese robotliku teenindaja või moderaatoriga, kes pidevalt vastu päid ja jalgu sai, püüdes olla viisakas ja korrektne. Samuti kargas areenile troll või siis niisama naga, mis oli üks etenduse tipphetki nii üllatusmomendi, huumori kui ka realistliku faktori poolest. Nimelt ei tea me kunagi, kes on konkreetse internetipersooni taga ning endast võlts isiksuse loomine on ülilihtne ja pigem juba standard. Arvutite maailmas võid sa olla vinge tegija, kuid reaalelus ollakse hoopis… Ühe konkreetse tegelase saladus jääb aga etenduse külastajatele avastamiseks. Naersin ma aga selle üle nii, et kõht krampis. Mainimata ei saa jätta ka Kerlit vedavat vaala, kelle etteaste oli otsekui tipptaseme stand-up komöödia show. Kõige eelneva juures tuleb esile tuua Ago Sootsi, kes kõik need kõrvaltegelased enda kanda võttis ning igat ühte neist meeldejäävalt esitas. Ta oli nagu ühemehebänd, küll ta beatboxis, pidas monoloogi, tegi muusikat, mängis õudseid tegelasi, koomilisi tegelasi ja üldse oli mitu tegelast ühes ja seda kõik märkimisväärselt väljapaistvalt ning isikupäraselt.

Näidendis oli mitmeid detaile, mis esile tõusid ja meeldejäävalt publiku ette toodi. Huumori eest hoolitses dark webi eksimise stseen koos dialoogiga, kus üks ja seesama kartulikoorimist sisaldav seik toimus mitu korda järjest – mingi hetk siis ka tavakiirusest tunduvalt kärmemini. Samuti oli põnev nuputada, et mis eesmärk neil kentsakatel tavakõnest erinevatel lausetel ikkagi oli, mida nii Kerli oma videopäevikusse ja ka mõned teised tegelased nagu mantrat muudkui korrutasid. Minu imestuseks oli tegu tuntud inglisekeelsete laulude sõnadega eesti keele kuues. On ilmselge, et laulusõnad kõlavad tavakontekstis harjumatult, kuid kui neid veel tõlkida ka, siis oli asi eriti imelik. Tegu oli muideks, väga tuntud tänapäeva lugudega ja raputan endale ikka kulbiga tuhka pähe, et kuidas mul nii kaua aega läks, et seda fakti tabada. Kuna lugu paigutub ikkagi internetimaailma, siis ei saa kasutamata jätta võimalust krabada tükike ka arvutimängudest. Seega, märuli eest hoolitses vinge kung-fuliku koreograafiaga action stseen. Kohmakas ja koomiline, kuid lõbus ja ümbritsevaga igati klappiv.

Süžeesse kaasati ootamatult ka internetiarmumise teema ning ohud, mis sellega kaasnevad. Siinkohal ei mõeldud ainuüksi enim kajapinda leidvat pervertide või füüsiliselt ohtlike isikute otsa sattumist, vaid ka ohte enda emotsioonide tagajärjest tulenevalt, nii enesele kui teisele poolele. Pettumine, liiga kõrged ootused ja ühepoolsed tunded suudavad samahästi suuri pahandusi põhjustada, kui halbade kavatsustega reaalsed inimesed.

Kuigi tükk suutis mind mitmete aspektidega positiivselt üllatada, nutikaid lahendusi pakkuda ning kahtlemata olla hariv teismelistele, leidus päris mitu olulist detaili, mis mu head meelt tagasi tõmbasid. Ma ei loe ennast rongist maha jäänuks või võhikuks digimaailmas, kuid ma ei saanud etenduse kõigile internetimaailma vihjetele pihta. Huvitav, kas sellepärast, et ma ei ole konkreetne sihtgrupp või minu tegevused arvutis on seotud muude fookustega kui tänapäeva noorukitel? Või ma lihtsalt ei suuda spetsiifilistes osades nendega sammu pidada? Mind häiris ka tegelaste poolt suuresti inglise keele kasutamine. On igati loogiline, et see keel on internetis A ja O, seda eriti kui tahad kaugemale ja sügavamale ujuda. Samas aga võivad need, kelledel keel niiväga suus ei ole, tükis paljuski ilma jääda või lihtsalt segaduses olla. Ma tunnen ennast inglise keelega äärmiselt koduselt, kuid olles esimeses reas, oli ka mul kohati keeruline tekstist aru saada ning pidin pingutama. Ma ei saanud kõnest sajaprotsendiliselt alati sotti. 

Suurimaks puuduseks näidendis pean aga selle veidi kaootilist ja tükeldatud ülesehitust. Kord kaotas süžee auru ja muutus tuimaks, siis aga liikus sajaga edasi, kui mõni ootamatult lahe tegelane, stseen või dialoog mu pilgu taaskord ainiti lavale naelutas. Selline üles-alla kulgemine oli aga väsitav ning ei teinud tükile teeneid. Konarlik sujumine ei võimaldanud ka alati koheselt ja arusaadavalt haarata, et mis nüüd siis toimub.

Kokkuvõttes: Igati soliidne noortetükk -- hariv ja mõtlema panev. Samas aga oli sisu kohati nagu üle kivide ja kändude.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar