Neljapäev, 29. september 2016

Teater: "Nagu teile meeldib" - National Theatre LIVE

Tervitus!

Järjekordne ülevaade London National Theatre otseülekandest.

Pealkiri: Nagu teile meeldib
Originaalpealkiri: As You Like It
Teater: National Theatre LIVE Coca-Cola Plazas
Kestus: 3h 00 min
Millal nähtud: 25.02.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Käesolevat Shakespeare'i komöödiat nägin laval esimest korda ja mitmel põhjusel oli ootusärevus märkimisväärne. Esiteks, "Hamlet," "Romeo ja Julia" ning mitmed teised selle geniaalse mehe näidendid sisaldavad kuulsaid ja laialtlevinud fraase või monolooge, mina aga ootasin õhinaga ühte enda jaoks silmapaistvamat, mõtlemapanevat ja läbinägelikumat, mida saab kuulda just antud näidendi käigus:

"All the world's a stage,
And all the men and women merely players:
They have their exits and their entrances;
And one man in his time plays many parts,
His acts being seven ages. At first, the infant,
Mewling and puking in the nurse’s arms. 
Then the whining schoolboy, with his satchel 
And shining morning face, creeping like snail
Unwillingly to school. And then the lover,
Sighing like furnace, with a woeful ballad
Made to his mistress’ eyebrow. Then a soldier,
Full of strange oaths and bearded like the pard,
Jealous in honor, sudden and quick in quarrel,
..."

Teiseks, tüki südikat, iseseisvat ja arukat kangelannat Rosalind'i peetakse üheks armastatuimaks naistegelaseks kogu Shakespeare'i loomingus. Ja pärast temaga laval tuttavaks saamist, oli ääretult lihtne aru saada miks. Naine suutis vaevatult olla mitme pea jagu üle kõigist teistest enda ümber, nii armastuse teemadel, nutikuses, inimeste mõistmises, kindlameelsuses, kartmatuses, sõnaosavuses ja, veel enamgi, seda kõike olemata üleolev, nipsakas või muudmoodi ebameeldiv. Tema, teistega võrreldes, kõrgemal pjedestaalil olekut kinnitas ainuüksi naise kõrvutamine teatud kõrvaltegelastega. Näiteks, lossi narr Touchstone, jättis naisega kõrvutades mulje kui veel labasemast tolvanist, kui muidu, ning vastupidiselt, tõstis taoliste tegelaste olemasolu Rosalind'i aktsiaid. Tegu oli asjaliku ja imetlusväärse neiuga, kelle kord rohkem kord vähem, aktiivsel kaasabil, leidsid end näidendi lõpus õnnelikult seotuna neli armastajapaari.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Mis mind enim aga üllatas oli tõsiasi, et näidendit lugedes ei mõistnud ma kui siiralt vaimukas ja killurohke tükk tegelikult on. Või siis suutis lavastus selle huumorikihi eriti kirkalt esile tuua. Vahetpidamata oli millegi üle itsitada või naerdes kaasa noogutada. Hiilgavalt naljakaid, kuid igati arukat ning mahlast teksti tuli väsimatu volüümiga ette. Kasvõi hooletult, järelmõttena heidetud fraasid, võisid mind kihistama panna. Näiteks: "Kas sa ei tea, et ma olen naine? Kõike mida mõtlen, pean ma ütlema," "Kas ta nimi on Rosalind? Mulle ei meeldi see nimi" - "Sinu rahulolu ei olnud tema ristimisel kellelgi eesmärgiks." Kõik eelnev ja rohkemgi veel, oli oma kontekstis tõesti pihtas põhjas. Oma osa oli ka teatud tegelastel, kes koomilist keskkonda aitasid luua ja üleval hoida. Näiteks, üks metsas eksiilis olev ülik, Jaques, oli küll pahur, teiste kallal nokkiv, melanhoolne ja küüniline, kuid need pirnid mis ta maha pani, koostöös sarkasmi ja brutaalse aususega, olid hiilgavaks vastukaaluks ülejäänud tegelaste kergemeelsusele. Mees oli otsekui hunnik õnnestust -- iroonilist ja kuiva huumorit täis õnnetust.

Üks tuntumaid aspekte näidendist on ka Rosalind'i ja Orlando lembeliin, kus naine on end maskeerunud meheks ning teeb Orlandoga kokkuleppe, et viimane saab tema peal Rosalind'iga suhtlemist harjutada. Mees võtab asja väga tõsiselt, teadmata, et harjutades räägibki ta tegelikult oma kalli Rosalind'iga. Idee, et ennast avada ja tundeid deklareerida on hulganisti vaevatum, kui seda teha vahendaja läbi võõrale ja mitte ihade objektile otse, on tükis eriti selgelt välja toodud ning paneb baasi paari suhtele. Mulle väga imponeeris nende peaaegu, et isegi eemaletõukav ja väikse vaenulikkuse noodiga armulugu, eriti naise maskeeringu ajal, mis võimaldas paari romanssi intensiivsust ja elektrit. Rosalie Craig oli kiiduväärt punapäine särtsakas Rosalind ning Joe Bannister ergas ja sümpaatne Orlando.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Kuigi mõlemad olid ilmselgelt üksteisest sügavalt sissevõetud, oli nende lähenemine tunnetele ja armsamale kategooriliselt erinev. Mees oli iseäranis nohiklik ja kutsuvaimustuse kalduvustega. Ta oli aktiivne, agar ja püherdas oma ülevoolavates tunnetes, saates korda ka palju piinlikku -- koomilist, kuid siiski veidi piinlikku. Näiteks, kirjutas ta luuletusi Rosalind'ist, milled roheliste post-itite peale kritseldatuna, pani iga puu peale metsas nii, et terve lava oli kaetud neoonse märkmepaberiga. Oleks siis vaid tegu olnud väärt poeesiga, kuid kahjuks olid Orlando püüdlused leida riimuvaid sõnu "Rosalind'ile" üpris naljakad -- nad ei kippunud eriti riimuma, kohe üldse mitte. Vastukaaluks poisilikule kangelasele, oli kangelanna Rosalind aga kõike muud kui malbe näitsik. Loomulikult vähemat ma ühelt hinnatumalt Shakespeare'i naispeategelaselt ei oodanudki, kuid antud näidendi versioonis, nagu eelnevalt mainitud, ei olnud naine ainult peajagu üle teistest tegelastest, vaid ka Orlandost. See torkis mind aga veidi. Ükskõik mis situatsioon talle ette heideti, suutis Rosalind olla tasakaalukas, asjalik, omas vähemalt väliselt enda ja toimuva üle kontrolli ning üleüldse tundus olevat kui ainuke täiskasvanu trobikonna laste keskel. Orlando ja tema kiindumus oli üliarmas, ning nad moodustasid kena paari, kelle vahel eksisteeris küllaldaselt keemiat, kuid mehe ja Rosalind'i vahel oli selgelt tunda liialt eri tasemetel positsioneerimist. Nende tunded olid samal astmel, kuid isiksustena nad seda antud tõlgenduses ei olnud. Kuristik oli seekord liialt lai.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Igasugu muud tegelastevahelised suhted olid tükis ka üpris värvikad. Esiteks, loos oli peale põhipaari veel kolm, kes üle kivide ja kändude õnneliku lõpu leidsid. Neist lõbusaim oli kahtlemata karjused Silvius ja tema Phoebe. Mees oli naisest nii vaimustunud, et iga hetk, kus ta ähkis, puhkis ja silkas kallima järgi, kes teda absoluutselt ei tahtnud, ajas mind pihku itsitama ("Oh, Phoebe," "Armas Phoebe," "Kallis Phoebe," "Ära põlga mind ära, kallis Phoebe!" jne). Karakterit kehastanud Ken Nwosu oskas suurepäraselt mehe äpulikku ängi naise järele nutmises edasi tuua. Meelelahutuslikus võtmes teisele kohale jäid narr Touchstone ja tema maatüdrukust ihaldusobjekt Audrey. Armusuhete väliselt oli mulle väga meeltmööda Rosalind'i ja tema nõbu Celia murdumatu ja imetlusväärne sõprusside. Tüdrukud olid kihvtid ja omamoodi võitmatu team koos. Mingist aspektist vaadatuna tunnen, et nende vahel oli isegi rohkem keemiat kui ühegi teise kahe tegelase vahel kogu tükis. Nad olid esitletud kui tüdrukulikud tüdrukud, sellised lahedad totsid, kes planeerisid oma põgenemist kui suurt vahvat seiklust ja kes kandsid ülinunnut kiisudega pidžaamat (siinkohal vaatan Celiale otsa). Need väiksed detailid lisasid tegelastele iseloomu ja panid mind neile kaasa elama. Patsy Ferran, Celiana, oli aga sama armas kui tema riietus.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Tüki üldine toon on kergesti seeditav ja päikeseline ning keskkond, milleks on peamiselt võluv Prantsusmaa mets, peaks seda meeleolu peegeldama oma rohelisuse ja looduslikuga. Kuigi loos leidub ka sügavamaid teemasid, on tegu siiski tipptaseme romantilise komöödiaga maalähedases võtmes. Aga kuigi lavakujundus suutis mind oma originaalsusega rabada ja meeldejäävaks teha, oli see suuresti ka liialt tänapäevane ja kontorilik, mis ei tahtnud üldse haakuda näidendi olemusega. Näiteks, hämmastas mind äärmiselt leidlik ja kihvt metsa keskkonna loomine läbi selle, kui algses kontorimiljöös olnud lauad ja toolid tõmmati ühe võimsa stseeni vältel nööridega lae alla. Ja voila! Äkitselt sai bürooruumist metsik, salapärane ja udune laas. Lae all rippuvatel toolidel istusid ja kiikusid ka n-ö linnud, kes vastava keskkonna oma häälitsustega lõid. Lõpptulemus oli ülilahe ja igati efektne, kuigi veidi iseloomulikum õudusloole, kui romantilisele komöödiale. Teisalt, algas tükk aga 90ndate kõnekeskuselikus kontoris, kus üks hetk Orlando oli kui Tuhkatriinust kontorikoristaja, siis äkki toimus maadlusmatš, selle kõige klišeelikumas olekus (Orlando versus suur ja lai killer), isegi vastase nägu sai lakutud, siis oli Rosalind nagu sekretär... ja üleüldse ei saanud ma aru, mida see bürookeskkond ikkagi mulle öelda tahtis. Samas aga meeldisid mulle üliväga ikkagi metsa ümbruse värvikad ning andekad detailid. Näiteks, olid näitlejad üks hetk ise need lambad, keda tegelased karjatasid, neljakäpukil mööda põrandat määgimas ja, eelpool mainitud, rohelised märkmepaberid, kandmas armuvaludes noormehe luulet, olid kihvti lahendusega esitletud. Ka näidendis esinenud muusikalised vahepalad olid kiiduväärt, sest grupp mehi esitasid meeldivate meloodiatega vanaaegseid laule äärmiselt köitvalt.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar