Seekord taas kinost!
Pealkiri: Florence Foster Jenkins
Originaalpealkiri: Florence Foster Jenkins
Režissöör: Stephen Frears
Näitlejad: Meryl Streep, Hugh Grant, Simon Helberg, Rebecca Ferguson
Žanr: Draama, komöödia, biograafia
Kestus: 1h 50 min
Kinodes alates: 02.09.2016
Nähtud: 03.09.2016
Minu hinnang: 3.5/5
Ma ei ole ilmtingimata suur eluloofilmide austaja, enamasti põhjusel, et nad kipuvad kiskuma liialt tõsiseks ja masendavaks. Lisades žanri aga esileküündiva huumorinoodi, võib mind taolise komöödia ja draama kombinatsiooniga kinno aga meelitada küll.
pilt superkinod.ee kodulehelt |
Ma ei ole ilmtingimata suur eluloofilmide austaja, enamasti põhjusel, et nad kipuvad kiskuma liialt tõsiseks ja masendavaks. Lisades žanri aga esileküündiva huumorinoodi, võib mind taolise komöödia ja draama kombinatsiooniga kinno aga meelitada küll.
Rikkurist kõrgseltskonnadaam, kelle kireks on muusika, kes jumaldab laulmist ja, kes on veendunud, et on viimases ka andekas, on ju igati adekvaatne, kuid igavavõitu idee kaasahaaravaks süžeeks. Rikkurist kõrgseltskonnadaam, kes elab muusika ja laulmise nimel, kuid kes tegelikkuses suudab heal päeval igale teisele noodile pihta saada, kriiskab nii, et klaasid klirisevad ja on lootusetu korrektses hääldamises ja sõnade arusaadavalt väljendamises, tõotas aga juba päris lõbusat ja meeleolukat kahte tundi kinos.
Üldiselt oli loo dramaatiline ja huumorirohke pool parajas tasakaalus, kuid ma oleksin eelistanud paar kraadi kangemat huumorit. Viimase puhul oli tegu pigem tagasihoidlikuma ja maitsekama koomikaga, mis üldise filmi tooniga kenasti klappis. Kahjuks aga võimsaid naerupahvaka momente üles ei kerkinud. Suuresti pakkus vaimukusi peategelase klaverisaatja Cosmé McMoon Simon Helbergi esituses. Vaieldamatult oli temas tegu ka karakteriga, kes ootamatult, kuid vaevatult röövis isegi Florence'i rambivalgust. Malbe ja pehme olekuga mehe kehakeel, maneerid ja pilgud olid äärmiselt silmapaistvad, ehedad ja kõnekad. Keeruline on unustada tema ülevoolavat, kuid samas vaoshoitud õnnejoovastust, kui suutis nabida ihaldatud töökoha. Hiljem aga tema hämmastust, kui naist esimest korda laulmas kuulis ja kõik teda kiitsid. Need punnis segaduses silmad, mõtlemas, et kas mina ainukesena olen oma kõrvad puhtaks pesnud ja kuidas on võimalik, et keegi teine ei mõista, et naine on lausa halekoomiliselt vilets laulja. Minu silmis ületas Simon Helberg isegi Meryl Streepi kiiduväärt etteaste. Tegu on tõesti paljulubava näitlejaleiuga.
Minu poolehoidu oli peategelasel Florence'il äärmiselt keeruline võita. Elust kauge varakas pärijanna ja tema luulud ei pannud mind kohe üldse naisele kaasa elama ning mulle mõjus ta algselt isegi tüütuna. Koheselt aga kui selgus naise raske minevik ja võitlused oma muusikaarmastuse eest ning haiguse vastu, vaatasin ma teda teise ilmega ja nagu naksti olid mu pöidlad tema nimel püsti. Stseen, kus ta avaldas uuele arstile detailid ja tagajärjed oma esimesest abielust, oli südantlõhestav. Samuti oli härdakstegev Florence'i abikaasa pühendumus ja vankumatu lojaalsus naise unistuste, heaolu ja õnne nimel. Jah, tal võisid olla omad ambitsioonid ja oma elu abikaasa kõrval, kuid mehe armastuses, iseasi kas see oli platooniline, ei kahelnud ma hetkeski. Hugh Granti olen harjunud eelkõige nägema õhulistes romantilistes komöödiates põhilise tuulepeast moosipoisina, kuid näitlejal ei olnud siinkohal mitte mingeid tõrkeid olemaks dramaatiline ja emotsionaalselt sügav ning mitmekülgne. Filmi staar oli loomulikult Meryl Streep, kuid tema andekus tundus seekord, et sai talle mõnes mõttes saatuslikuks. On kerge võtta iseenesest mõistetavalt, et ta hiilgab igas rollis ja seega suutsid kõrvalosatäitjad, eesotsas Simon Helbergiga, mu pilgu ja imetluse endale krabada. Meryl oli vaimustav, kuid teised mängisid ta uudsuse ja omapärasusega üle.
Kuigi tegu oli igati hästi kokkupandud filmiga, intrigeeriva ja südamliku looga ning meeldejäävate tegelastega, kriipis mind ja takistas nähtut kõrgemalt hinnata tõsiasi, et film oli liialt nagu tüüpilise mustriga, hollywoodilik, väärtfilmi sugemetega eluloodraama. Kohati oli nähtu liialt ebausutav, puhas ja ilustav. Vaatamata sellele, nautisin ma Florence'i ekstsentrilist elulugu ja imetlesin tema järjekindlust ning heasüdamlikkust. Tegu oli inspireeriva meelelahutusega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar