Paar väikest ülevaadet kinorindelt!
Pealkiri: Teismelised ninjakilpkonnad: Varjust välja
Originaalpealkiri: Teenage Mutant Ninja Turtles: Out of the Shadows
Režissöör: Dave Green
Näitlejad: Megan Fox, Stephen Amell, Laura Linney, Will Arnett, Tyler Perry
Näitlejad: Megan Fox, Stephen Amell, Laura Linney, Will Arnett, Tyler Perry
Žanr: Action, komöödia, seiklus
Kestus: 1h 52 min
Kinodes alates: 03.06.2016
Kinodes alates: 03.06.2016
Nähtud: 18.06.2016
Minu hinnang: 3.5/5
No vot, see katse juba sarnanes mu lapsepõlve multikale tunduvalt rohkem kui esimene mängufilm, mis kandis küll ninjakilpkonnade nime, kuid mille peategelane oli seksikas huuleprunditaja Magan Fox. Olin esimeses osas pettunud, sest kilpkonnad olid oma loos otsekui kõrvalosatäitjateks ja ei saanud piisavalt rambivalgust ega tutvustust. Alati on aga tore tõdeda, kui oma vigadest on õpitud ning seda teine osa antud aspektilt ka tõestas. Meganike kekutas ikka omajagu ringi, kuid tähelepanu pälvisid seekord esmajärjekorras ikkagi rohelised kahepaiksed.
Katses number kaks meeldiski mulle enim vaatajate võimalus kilpkonnadega tutvust teha ja seda üpris sügavalt. Vendade omavaheline koostöö ja side oligi ju ka üks loo sidepunktidest. Poiste iseloomud toodi esile ja selles valguses ujusid pinnale eriti nende erisused. Põnev oli näha Leonardo liidri ja venna rolli konflikti, Raphaeli kärsitust ja mõtlematust, jne. Nad ei olnud enam üks roheline mass nagu esimeses osas, vaid nüüdseks võis pealkiri tõesti nende nime kanda.
Uus film sisaldas ka rohkem huumorit, tualetihuumorit suuresti, kuid nalja sai tunduvalt rohkem. Michelangelo võttis seekord laheda tola rolli väga tõsiselt ja naerutas/ärritas oma kaaslasi ja publikult. Film oli ka palju hoogsam ja tegusam ei eelmine. Käiku lasti ka originaalist tuntud kõrvaltegelased Casey Jones, heade poolel, ning opakad kurjamid Bebop ja Rocksteady. Kõik kolm said igati adekvaatselt hakkama. Koperdamiskohaks sai aga tahtmine toppida liiga palju materjali kahetunnilisse loosse. Eriti torkivalt oli seda punnitamist tunda Shredderi, Baxter Stockmani, ninasarviku ja metssea mutantide kõrval veel ühe pahalase lisamine (tulnukas Krang). Siinkohal tundsin, et mulle oli ette visatud liiga palju head asja ning maitse möksiti ära. Seda kõike kompenseeris osalt nostalgia, kuid see faktor ei pruugi toimida neile, kes originaalmultikat ei tunne.
------------------------------------------------------
Pealkiri: Üheksa elu
Minu hinnang: 2/5
Ma olen väga tundlik igasugu loomafilmide suhtes ja ei talu väiksematki inetut pilku mõne karvapalli suunas. Sellest tulenevalt ei ole ma ka agar vaatama filme, kus mõni neist on peaosas. Kuna antud loos on tegu komöödiaga ning kiisu sees on tegelikult vana, rikas ja vastik mees, siis seekord ei olnud mul niiväga vastupunnivaid emotsioone. Tirisin isegi kaks sõbrannat kaasa, kuigi nad eriti entusiastlikud ei olnud.
Kui aus olla, siis ei oodanud ma filmist mitte kui midagi peale nunnu kassi ulakuste, ja ega neid ootusi ületatud ka. Lõppkokkuvõttes jäi puudu kõigest: huumorist, emotsioonidest, karakterite arengu sügavusest, süžee asjalikkusest, näitlemisest jne. Samas aga esines neid ikkagi piisavas koguses, et omajagu mõnest rõõmu tunda. Vaieldamatult alati on pehme, karvase ja üleannetu kiisukese tegemiste jälgimine äärmiselt tervitatav ning annab sellise vitamiinilaksu, mida ei võimalda ühe annusega isegi kauss puuvilju. Miks muidu siis rahvas miljonites pidevalt kassivideosid Youtube'is jõllitab. Need klipid ja, teatud kraadini ka see film, on teraapilised ja stressi maandavad. Ma arvan, et kui käesolevast filmist üldse midagi saada, siis just ühe pika kassivideona seda tulekski võtta. See ei andnud kuidagi ühe täisväärtusliku perefilmi staatust välja, nähtav oli lihtsalt igalt poolt vaadatuna poolele teele punnitus, kuid ma ei saa aga eitada, et Mr Fuzzypantsi tegevused ei oleks mul väikest heatujudoosi andnud. Olen ka veendunud, et lastele võib nähtu väga peale minna, kuid emad ja isad vast liialt vaimustusse ei satu, juhul kui nad just 90ndate lastefilmide fiilinguga linateoseid ei naudi.
------------------------------------------------------
Pealkiri: Absolutely Fabulous: Täitsa hullud
 |
| pilt imdb.com koduelehlt |
Katses number kaks meeldiski mulle enim vaatajate võimalus kilpkonnadega tutvust teha ja seda üpris sügavalt. Vendade omavaheline koostöö ja side oligi ju ka üks loo sidepunktidest. Poiste iseloomud toodi esile ja selles valguses ujusid pinnale eriti nende erisused. Põnev oli näha Leonardo liidri ja venna rolli konflikti, Raphaeli kärsitust ja mõtlematust, jne. Nad ei olnud enam üks roheline mass nagu esimeses osas, vaid nüüdseks võis pealkiri tõesti nende nime kanda.
Uus film sisaldas ka rohkem huumorit, tualetihuumorit suuresti, kuid nalja sai tunduvalt rohkem. Michelangelo võttis seekord laheda tola rolli väga tõsiselt ja naerutas/ärritas oma kaaslasi ja publikult. Film oli ka palju hoogsam ja tegusam ei eelmine. Käiku lasti ka originaalist tuntud kõrvaltegelased Casey Jones, heade poolel, ning opakad kurjamid Bebop ja Rocksteady. Kõik kolm said igati adekvaatselt hakkama. Koperdamiskohaks sai aga tahtmine toppida liiga palju materjali kahetunnilisse loosse. Eriti torkivalt oli seda punnitamist tunda Shredderi, Baxter Stockmani, ninasarviku ja metssea mutantide kõrval veel ühe pahalase lisamine (tulnukas Krang). Siinkohal tundsin, et mulle oli ette visatud liiga palju head asja ning maitse möksiti ära. Seda kõike kompenseeris osalt nostalgia, kuid see faktor ei pruugi toimida neile, kes originaalmultikat ei tunne.
------------------------------------------------------
Pealkiri: Üheksa elu
Originaalpealkiri: Nine Lives
Režissöör: Barry Sonnenfeld
Näitlejad: Kevin Spacey, Jennifer Garner, Christopher Walken, Robbie Amell
Näitlejad: Kevin Spacey, Jennifer Garner, Christopher Walken, Robbie Amell
Žanr: Komöödia
Kestus: 1h 27 min
Kinodes alates: 05.08.2016
Kinodes alates: 05.08.2016
Nähtud: 13.08.2016
 |
| pilt imdb.com kodulehelt |
Kui aus olla, siis ei oodanud ma filmist mitte kui midagi peale nunnu kassi ulakuste, ja ega neid ootusi ületatud ka. Lõppkokkuvõttes jäi puudu kõigest: huumorist, emotsioonidest, karakterite arengu sügavusest, süžee asjalikkusest, näitlemisest jne. Samas aga esines neid ikkagi piisavas koguses, et omajagu mõnest rõõmu tunda. Vaieldamatult alati on pehme, karvase ja üleannetu kiisukese tegemiste jälgimine äärmiselt tervitatav ning annab sellise vitamiinilaksu, mida ei võimalda ühe annusega isegi kauss puuvilju. Miks muidu siis rahvas miljonites pidevalt kassivideosid Youtube'is jõllitab. Need klipid ja, teatud kraadini ka see film, on teraapilised ja stressi maandavad. Ma arvan, et kui käesolevast filmist üldse midagi saada, siis just ühe pika kassivideona seda tulekski võtta. See ei andnud kuidagi ühe täisväärtusliku perefilmi staatust välja, nähtav oli lihtsalt igalt poolt vaadatuna poolele teele punnitus, kuid ma ei saa aga eitada, et Mr Fuzzypantsi tegevused ei oleks mul väikest heatujudoosi andnud. Olen ka veendunud, et lastele võib nähtu väga peale minna, kuid emad ja isad vast liialt vaimustusse ei satu, juhul kui nad just 90ndate lastefilmide fiilinguga linateoseid ei naudi.
------------------------------------------------------
Pealkiri: Absolutely Fabulous: Täitsa hullud
Originaalpealkiri: Absolutely Fabulous: The Movie
Minu hinnang: 2.5/5
Olen põgusalt kokku puutunud sarjaga, millel antud film põhineb, kuid ei ole kaugeltki ekspert kommenteerima, kas see on samal tasemel seriaaliga või kuidas selle kvaliteet paigutub viimasega seoses. Ehk kavatsen sellest kribada süžeele suunatult kontvõõra staatusega.
Loo keskmes on kaks parim enne tähtaega ületanud mimmi, kes on siiani enda arvates tippliigas nii nooruses, ilus, seksikuses, tarkuses, karjääris ja teiste poolt imetletud ning ihaldatud olemises. Reaalsus on üpris piinlik ning kaks naist suudavad oma marki pea iga liigutuse ja lausega usinalt maha teha. Ise nad muidugi ei adu, et nad kõike muud kui ülilahedad chickid on. Film pilab ja pilkab väsimatult sellise mentaliteediga isikuid. Kogu moe-, PR-, ilusate, kuulsate ja rikaste maailm saab kõvasti vatti. Loomulikult on tavainimesel lahe naerda selliste tegelinskite üle, samas aga on teisalt ka veidi nukker tõdeda, et taolisi inimesi eksisteerib lademetes, kelle elu keerlebki vaid ilus, kuulus ja rikas olemise ümber ning kes on kui teflon pannid ehk siis igasugu kriitika, kaasa arvatud konstruktiivne, põrkub neilt vaevatult tagasi ja kinni ei jää midagi. Igal oinal aga mihklipäev ning just sellega peavadki beibed seekord rinda pistma.
Kuni selle hetkeni kui meie kangelannad oma idiootsete plaanidega eriti idiootsele ja raskesti usutavale tasandile koperdasid ehk siis reaalne abielu, oli filmi huumorikiht päris priske ja vaimukas. Suur osa neist olid ka suhteliselt totakad killud, kuid loo kontekstis need ikkagi toimisid edukalt. Naerda sai eelkõige kahe peategelase üle, mitte nendega koos ning see viitab sellele, et huumor ei ole just kõrgtasemeline, kuid taaskord, siinkohal oli ta igati paslik ja hoolitses mitme intensiivse itsitusmomendi eest. Nagu mainitud, kukkus film keskpaiku ära ja muutus naljaõngitsemiseks ükskõik mis vahenditega ning liialt ebatõenäoliseks, ületades taluvuse piiri. Aur sai otsa ja viimane pool kaotas suure osa vürtsikusest ning muutus tüütuks ja laisaks.
Tegelastest leidus mitmeid, kes olid komistuskivid ning neid, kes hiilgasid. Loomulikult olid peategelased Jennifer Saunders (Edina) ja Joanna Lumley (Patsy) võrratud. Eriti viimane, kes on 70-aastane, kuid näeb ääretult naksakas ja kaunis välja. Edina assistent Bubble oli aga veider ja tundus, et on ära eksinud mõnest lastefilmist või õudukast. Edina tütar pakkus oma tagasihoidlikkuse ja ratsionaalsusega suurepärast tasakaalu oma ülevoolavale emale. Edina tütretütart aga topiti koguaeg igale poole, kuid reaalselt mina temas mingit funktsiooni ei näinud. Loomulikult leidus ka hulgaliselt igasugu kuulsuste lühietteasteid. Enamused neist, kaasa arvatud ka süžees tähtsat rolli omanud Kate Moss, jäid aga kuidagi lahjadeks ja ei paistnud niivõrd intensiivselt silma, kui oleks võinud. Samas aga on raske Edina ja Patsy kõrval särada ja neid üle trumbata. Kõik tuhmuvad nende värvikuse ja hiigelegode kõrval. Aaa jah, Mark Gatissi ja Graham Nortoni ootamatud cameod suutsid mind naeratama panna aga küll.
Režissöör: Mandie Fletcher
Näitlejad: Jennifer Saunders, Joanna Lumley
Näitlejad: Jennifer Saunders, Joanna Lumley
Žanr: Komöödia
Kestus: 1h 31 min
Kinodes alates: 26.08.2016
Kinodes alates: 26.08.2016
Nähtud: 27.08.2016
 |
| pilt imdb.com kodulehelt |
Loo keskmes on kaks parim enne tähtaega ületanud mimmi, kes on siiani enda arvates tippliigas nii nooruses, ilus, seksikuses, tarkuses, karjääris ja teiste poolt imetletud ning ihaldatud olemises. Reaalsus on üpris piinlik ning kaks naist suudavad oma marki pea iga liigutuse ja lausega usinalt maha teha. Ise nad muidugi ei adu, et nad kõike muud kui ülilahedad chickid on. Film pilab ja pilkab väsimatult sellise mentaliteediga isikuid. Kogu moe-, PR-, ilusate, kuulsate ja rikaste maailm saab kõvasti vatti. Loomulikult on tavainimesel lahe naerda selliste tegelinskite üle, samas aga on teisalt ka veidi nukker tõdeda, et taolisi inimesi eksisteerib lademetes, kelle elu keerlebki vaid ilus, kuulus ja rikas olemise ümber ning kes on kui teflon pannid ehk siis igasugu kriitika, kaasa arvatud konstruktiivne, põrkub neilt vaevatult tagasi ja kinni ei jää midagi. Igal oinal aga mihklipäev ning just sellega peavadki beibed seekord rinda pistma.
Kuni selle hetkeni kui meie kangelannad oma idiootsete plaanidega eriti idiootsele ja raskesti usutavale tasandile koperdasid ehk siis reaalne abielu, oli filmi huumorikiht päris priske ja vaimukas. Suur osa neist olid ka suhteliselt totakad killud, kuid loo kontekstis need ikkagi toimisid edukalt. Naerda sai eelkõige kahe peategelase üle, mitte nendega koos ning see viitab sellele, et huumor ei ole just kõrgtasemeline, kuid taaskord, siinkohal oli ta igati paslik ja hoolitses mitme intensiivse itsitusmomendi eest. Nagu mainitud, kukkus film keskpaiku ära ja muutus naljaõngitsemiseks ükskõik mis vahenditega ning liialt ebatõenäoliseks, ületades taluvuse piiri. Aur sai otsa ja viimane pool kaotas suure osa vürtsikusest ning muutus tüütuks ja laisaks.
Tegelastest leidus mitmeid, kes olid komistuskivid ning neid, kes hiilgasid. Loomulikult olid peategelased Jennifer Saunders (Edina) ja Joanna Lumley (Patsy) võrratud. Eriti viimane, kes on 70-aastane, kuid näeb ääretult naksakas ja kaunis välja. Edina assistent Bubble oli aga veider ja tundus, et on ära eksinud mõnest lastefilmist või õudukast. Edina tütar pakkus oma tagasihoidlikkuse ja ratsionaalsusega suurepärast tasakaalu oma ülevoolavale emale. Edina tütretütart aga topiti koguaeg igale poole, kuid reaalselt mina temas mingit funktsiooni ei näinud. Loomulikult leidus ka hulgaliselt igasugu kuulsuste lühietteasteid. Enamused neist, kaasa arvatud ka süžees tähtsat rolli omanud Kate Moss, jäid aga kuidagi lahjadeks ja ei paistnud niivõrd intensiivselt silma, kui oleks võinud. Samas aga on raske Edina ja Patsy kõrval särada ja neid üle trumbata. Kõik tuhmuvad nende värvikuse ja hiigelegode kõrval. Aaa jah, Mark Gatissi ja Graham Nortoni ootamatud cameod suutsid mind naeratama panna aga küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar