Teater: "Krabat"

Tervitus!

Ja nüüd teatrist!

Pealkiri: Krabat

Teater: Linnateater

Kestus: 3h 15 min

Lavastaja: Diana Leesalu

Osades: Andrus Vaarik, Märt Pius, Mikk Jürjens, Alo Kõrve, Tõnn Lamp, Indrek Ojari, Priit Pius, Mart Toome, Andero Ermel, Veiko Tubin, Henrik Kalmet, Kristjan Üksküla, Kaspar Velberg, Argo Aadli, Maiken Schmidt jt

Esietendus: 31.01.2015

Millal nähtud: 14.05.2016

Minu hinnang: 3.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Ma ei ole lugenud raamatut, millel antud etendus põhineb, või isegi filmi näinud, kuid üllatavalt on välja tulnud, et paljudele tuttavatele on see üks lemmikumaid raamatuid või siis tuntakse sümpaatiat selle vastu. Ja kuigi kokkuvõttes mulle tükk üpris imponeeris, ei mõista ma vaimustust selle loo suunas. Süžee süžeeks, tehniliselt ja visuaalselt aga oldi kahtlemata küünditud kaugele ning ambitsioonid tasusid ära. Ehk siis saavutas tükk igati adekvaatse tasakaalu minu silmis veidi kesise sisu osas ning lahedate lavalahenduste poolelt, kus viimane maandas eelneva puudusi.

Igasugu muinasjutulaadsed vaatemängud võidavad alati juba eos mu poolehoiu, iseasi kas nad suudavad seda ka hoida. Eriti teretulnud on aga muinasjutud veidi täiskasvanulikumale sihtgrupile, mida minu arvates "Krabat" igati on. Lähtudes klassikalistest muinaslugude läbivatest teemadest, on etenduses keskpunktis veskipoiste omavaheline sõprus ja suhted, teisel kohal aga lunastus, must maagia ja patustamine. Kuigi viimane tundub olevat prominentsem, oli pigem poiste omavaheline side see, mis tegelikult kõigele aluse pani ja minu silmis enam tähendust pälvis. Kuigi kohati jäi arusaamatuks, miks mõned pääsemise lootusesse, Krabati ja talle eelnevate eesrindlikumate poiste julgel tegutsemisel, niivõrd vaenulikult suhtusid. Siinkohal kumasid läbi ka religioossed faktorid, eriti seoses maagia assotsieerumisega kurjuse ning patustamisega. Kuigi, üks ühele lähenedes, ei tundunud võlukunst loos niiväga pahatahtlik olevat midagi. Pigem oli mõte selles, et halvad asjad võivad olla maskeerutud heade taha ning selle headuse saamiseks peab aga ohverdama end halva asja nimel. 

Esmalt tooksin välja faktorid, mis minu arvates jäid nõrgaks või ei toiminud piisavalt edukalt. Mainitud sai tegelaste omavahelise suhtlemise tähtsus, kuid paljudele karakteritele üks haaval lähenedes selgus, et enamus neist moodustas ühe halli massi. Kogu Linnateatri meessoost näitlejaskond sai siin tükis vast tööle rakendatud, kuid paljud neist jäid tahaplaanile ja olid alakasutatud. Jah, on arussaadav, et igale ühele ei pidanudki osaks saama roll rambivalguses, kuid mulle tundus see raiskamisena, sest paljudel poistel puudus funktsoon, välja arvatud siis olla poiss number 4, 5, 6, 7 jne. Sama probleemiga oli veidi kimbatuses ka peaosaline. Võib-olla illustreerib seda raamat selgemalt, kuid oleksin eeldanud, et Krabat on oma kaaslastest kuidagi erilisem. Jäetud muljega ei paistnud ta küll tähelepanuväärselt teiste kõrvalt silma. Ka lahjavõitu pinge Krabati ja Meistri vahel oleks vajanud veidi turgutamist, tegu ju siiski kangelase ja tema vastase, halastamatu kurjamiga, kellede vahel peaks iga kokkupuutel plahvatused toimuma.

Teiseks kriipivaks faktoriks oli süžee, mis oli küll päris asjalik, kuid kippus venima, sisaldas hulgaliselt korduvaid elemente ja muutus vahelduva eduga monotoonseks. Seda kõike aitas menukalt leevendada teostus, efektid, lava ja näitlemine, mille tulemusel muutus tükk lahedaks ja tase tõusis tunduvalt. Minu jaoks puudus ka piisavalt särtsakust. Kuigi mulle siiralt meeldis näidendi salapärane toon, oli sellest tulenev põnevuse element veidi loid. Ka oli kogu tüki jooksul selgelt tunda õhkus olevat ohunooti ja halvaendelist aurat, mis oli suurepärane ja kattis ühtlaselt kogu etendust. Ideaalis aga oleks keskkond pakatanud pingest ja kannatamatult oleks oodata suurt pauku, üldjoones oli see kandev elektrijoon aga suhteliselt madalatasemeliste voltide löögivõimega.

Püüdes nüüd sisu suhtes veidi positiivselt meelestatud olla, pean tunnistama, et selline Harry Potterilik lähenemine mulle tegelikult sümpatiseeris (jah, ma tegelikult tean, et Harry Potter tuli hiljem, aga keeruline on selle mõju just mulle endale mitte tunnistada). Omamoodi oli ju ka antud loos tegu võlurite kooliga. Laval ei vibutatud küll võlukeppi, kuid nähtav maagia võrdus tükis pigem praktilise mustkunstiga, kui suvaliste fraaside hüüdmisega ja sellest asjade juhtumisega lavataguse personali käe läbi. Oli hetki kus näidend muutus lustakaks trikisaateks, mida viisid läbi näitlejad isiklikult. Kohati keskenduti pikemalt mõnele silmamoondusele ning nende jälgimine oli kõike muud kui tüütu ja venitamise maitsega. Leidus klassikalisi vigureid nagu vedeliku valamist kuhugi ja selle haihtumist või ka põnevamaid katsetusi nagu käelaba 360 kraadi ringikeeramist. Üldiselt aga olid lavalahendused vaieldamatult etenduse põhileivanumber. Nad lisasid kordades särtsu ja andsid vaatajaskonnale vahetevahel elektrisurakat, et nähtu liialt üksluiseks ei muutuks. 

Ette tuli funktsionaalseid ja läbimõeldud lahendusi, nagu ruumikasutus. Põrandalt oli võimalik välja tõmmata laud, ühe seina taga olid poiste koikud üksteise peal võrkkiikede moodi kinnitatuna, teise lükandustega eraldatud ala taga leidus, antud tüki vajadustest lähtudes, täitsa autentne ja kihvt vaade veski sisemusse. Viimases keerlesid ja pöörlesid aktiivselt ka igasugu suurustes veskirattad, millede ümber sagisid usinad veskitöölised. Etendus oli ruumiline ja kasutas lava äärmiselt efektselt ja asjalikult. Ette tuli ka eesrindlikke ja dünaamilisi lahendusi, nagu videokasutus. Seintele sai projekteeritud Krabati aktiivsed ja müstilised unenäod, näitlejate rongaks või nähtamatuks muutumine, konkreetsele toimuvale toeks keskkonda loovad liikuvad taustad ja palju muud veidi "maagiat" vajavat. Lõbus vahepala oli ka erikiirustel pubikaklus ning lapelikult lahe oli näha põlevat raamatut. Lavaline ja eriefektide vaatemäng oli kahtlemata muljetavaldav ja samas ka väga praktiline.

Meeldejääv oli ka tüki halbaennustav madalatooniline muusika, mis sobis ideaalselt loo õhkkonnaga ja oli omajagu peas kummitamist soosiv. Mul on see siiani kõrvus. Kiitus ka selle eest, sest enamused näidendite muusikalised lahendused kaovad mõtetest kohe pärast pala lõppu. Näitlejatest aga jäid enim silma Kaspar Velberg paha poisi Lyschkona, Maiken Schmidt -- ainsa naisena laval -- malbe, ingelliku laulja ning Krabatile vabaduse ulataja rollis ning Indrek Ojari tobukese, kuid tõelise musta lamba, Jurona. Ka Märt Pius, peategelase Krabatina, on õlapatsutuse ära teeninud, kuigi karakter ise jäi minu jaoks veidi tavapäraseks. Üldiselt oli trupp aga nagu hästi õlitatud masin, kus märksõnadeks oli koostöö, kompaktsus ja kamraadlus, aga kus mõned kahjuks liialt taustatantsijateks jäid.