Taaskord miniülevaated kinost!
Pealkiri: Louis Draxi üheksas elu
Originaalpealkiri: The 9th Life of Louis Drax
Režissöör: Alexandre Aja
Näitlejad: Aiden Longworth, Jamie Dornan, Sarah Gadon, Aaron Paul, Oliver Platt
Žanr: Thriller, draama
Kestus: 1h 48 min
Kinodes alates: 23.09.2016
Nähtud: 24.09.2016
Minu hinnang: 3/5
Taaskord ekraniseering raamatust, mida ma lugenud ei ole, kuid mille süžee tundus piisavalt intrigeeriv, et vähemalt antud versioonile loost võimalus anda. Tulemus oli veider, kuid pilkunaelutav kombinatsioon ilusast ja inetust, tuimast ja põnevast, lapsikust ja tõsisest, pealiskaudsest ja sügavast, reaalsest ja fantaasiast ning romantikast, õudukast, põnevikust, kriminullist ja lastefilmist. Mul oli aga tunne, et nähtu ei teadnud ise ka mida ta täpselt soovib edasi anda ja millena end esitleda. Oli hetki, kus need kentsakad kombinatsioonid olid tasakaalus ja toimisid, kuid teine kord jälle oli mu ees pudru ja kapsad. Filmi unelev, müstiline ja õrnalt kurja kuulutav toon mulle meeldis, kuid siis jälle oli nähtav liialt ajuvaba, et seda ülearu tõsiselt võtta. Viimane tegi nähtule pidevalt karuteenet. Tegu on aga väga unikaalse filmiga nii süžee kui lähenemise kohalt. Omajagu oli ka emotsioone, mis vähemalt minul küll silma märjaks kiskusid.
 |
| pilt imdb.com kodulehelt |
Kolm head asja: 1) Aiden Longworth, väikse poisi Louis Draxina, oli filmi tipphetk. Ta oli nunnu, naiivne, nipsakas, tujukas, targem ja läbinägelikum kui kõik täiskasvanud tema ümber ja üks väga kummaline, kuid armastusväärne, iseloomust pungil poisiklutt, kes ideaalselt oma õlgadel kogu filmi kandis. Ma siiralt nautisin ka tema n-ö vaenutsevat kamraadilikku suhet oma psühholoogiga (Oliver Platt) ja nendevahelisi vestluseid. Keeruline oli ka ennast mitte liigutada lasta poisi tugevast sidest oma isaga (Aaron Paul). 2) Tegelased filmis olid kõik omamoodi erilised ja meeldejäävad, kas siis mitmetasandilised, südamesse pugevad, lihtsalt sümpaatsed, omadega puntras või kõhedust tekitavate kalduvustega. Loos ei olnudki tegelikult ühte 100% peategelast, vaid kõik said võimaluse rambivalguses seista. 3) Viimane vaatus filmist oli mind tooli naelutavalt kaasakiskuv ja tundeküllaselt liigutav.
Kolm halba asja: 1) Filmi tempo ja toon olid äärmiselt ebastabiilsed ning mind tõesti häiris see auklikul teel ukerdamine. 180 kraadi muutused oli varmad tulema ja ootamatud, ning üks hetk oli lugu piinavalt põnev, siis aga haigutama ajavalt veniv. Sama oli ka tooni ja žanrimuutustega. 2) Kombinatsioon realistlikest- ja fantaasiaelementidest andis loole värvi, kuid kohati ei olnud need üleminekud sujuvad ja mõlemad osad ei tahtnud kohe üldse klappida. 3) Puänt, mis mulle tegelikult peale läks, oli väga ilmselge. Mulle püüti kogu film puru silma ajada, kuid igasugu soga silmas ei ole just meeldiv ning selle asemel, et mind nutikalt valele teele meelitada, ärritas mind lihtsa lahenduse peitmiseks õhku visatud tülikas puru.
--------------------------------------------------------
Pealkiri: Kuningas Kristiina
Originaalpealkiri: The Girl King
Režissöör: Mika Kaurismäki
Näitlejad: Malin Buska, Sarah Gadon
Žanr: Ajalooline, draama
Kestus: 1h 43 min
Kinodes alates: 26.08.2016
Nähtud: 17.09.2016
Minu hinnang: 2.5/5
Ma olen ilmselget vähemuses, aga ma olen hämmeldunud kui kesine film tehti nõnda väärikast, värvikast ja silmapaistvast ajaloolisest suurkujust. Ma ei ole niiväga sina-peal Rootsi kuninganna Kristiina elulooga, kuid kulmu kergitama ja nähtus kahtlema panid mind mitmed filmifaktid. Materjal oli tipptaseme potentsiaaliga ja põhjatu, võimaldades pilku sellise imetlusväärse ja inspireeriva naise ellu, kuid suund mille kasuks otsustati pani mind omajagu ahastama. Lihtsuses aga peitub võlu ning linateos nägi vaatamata kõigele välja asjalik, usutav, lihtsakoeline ja igatpidi kiiduväärt.
Üks halb asi: Kogu rõhk filmis ning, sellest tulenevalt tundus ka, et peategelase elus, oli tema esmalt, uudishimu ja kiindumus, peatselt sügavad armutunded, kaunisse krahvinna Ebba Sparresse. Kuninganna Kristiina on tuntud kui eesrindlik, julge, intelligentne, hakkamist täis, oma ajast ees naine, kes ei peljanud muutusi, tahtis oma riigile ja rahvale head, keda ei huvitanud teiste arvamus, kes rühkis oma teed ja järgis seda mida õigeks pidas, kes vaatas mööda soostampidest, kelle kirg oli kultuur, haridus, filosoofia jne. Kas tõesti ei võidud keskenduda tema saavutustele, poliitilistele võitlustele, tema rahu ja hariduse kultiveerimisele,... põhimõtteliselt kõigele peale selle, et teda kujutada kui stalkerilike kalduvustega vinguva ja ihaleva naisena, kes ajab taga kena näolappi? Romantika on tore ja teretulnud -- õigetes kogustes --, kuid vähemalt minule maaliti tänu sellele osale liialt fokuseerimisega, pilt Kristiinast kui kutsuarmutunnete küüsis olevast segaduses teismelisest, mitte imetlusväärsest valitsejannast. Kahjuks jäi Ebba Sparre karakter ka vaid ühedimensiooniliseks ihadeobjektiks.
Üks hea asi: Kristiinat mänginud Malin Buska oli omaette vaatamisväärsus. Mulle tõesti meeldis tema hoiak, maneerid, kõne, pilgud, väljanägemine -- visuaalselt, ja enamgi veel, oli ta imeline Kristiina. Temas oli suhtumist ja autoriteeti, mis andis talle veidi meheliku välimuse ja aura, kuid siiski oli ta omapäraste näojoonte väga kaunis naine. Inglise keeles ei ütleks tema kohta beautiful, vaid pigem handsome. Tasakaal naiseliku ja meheliku vahel oli kenasti balansis, kuid ma ei unustanud kordagi, et tegu on ilusa naisega. Ka tema näitlemine oli märkimisväärne ja üleüldse täitis ta oma rolli nagu rusikas silmaauku.
 |
| pilt imdb.com kodulehelt |
Üks halb asi: Kogu rõhk filmis ning, sellest tulenevalt tundus ka, et peategelase elus, oli tema esmalt, uudishimu ja kiindumus, peatselt sügavad armutunded, kaunisse krahvinna Ebba Sparresse. Kuninganna Kristiina on tuntud kui eesrindlik, julge, intelligentne, hakkamist täis, oma ajast ees naine, kes ei peljanud muutusi, tahtis oma riigile ja rahvale head, keda ei huvitanud teiste arvamus, kes rühkis oma teed ja järgis seda mida õigeks pidas, kes vaatas mööda soostampidest, kelle kirg oli kultuur, haridus, filosoofia jne. Kas tõesti ei võidud keskenduda tema saavutustele, poliitilistele võitlustele, tema rahu ja hariduse kultiveerimisele,... põhimõtteliselt kõigele peale selle, et teda kujutada kui stalkerilike kalduvustega vinguva ja ihaleva naisena, kes ajab taga kena näolappi? Romantika on tore ja teretulnud -- õigetes kogustes --, kuid vähemalt minule maaliti tänu sellele osale liialt fokuseerimisega, pilt Kristiinast kui kutsuarmutunnete küüsis olevast segaduses teismelisest, mitte imetlusväärsest valitsejannast. Kahjuks jäi Ebba Sparre karakter ka vaid ühedimensiooniliseks ihadeobjektiks.
Üks hea asi: Kristiinat mänginud Malin Buska oli omaette vaatamisväärsus. Mulle tõesti meeldis tema hoiak, maneerid, kõne, pilgud, väljanägemine -- visuaalselt, ja enamgi veel, oli ta imeline Kristiina. Temas oli suhtumist ja autoriteeti, mis andis talle veidi meheliku välimuse ja aura, kuid siiski oli ta omapäraste näojoonte väga kaunis naine. Inglise keeles ei ütleks tema kohta beautiful, vaid pigem handsome. Tasakaal naiseliku ja meheliku vahel oli kenasti balansis, kuid ma ei unustanud kordagi, et tegu on ilusa naisega. Ka tema näitlemine oli märkimisväärne ja üleüldse täitis ta oma rolli nagu rusikas silmaauku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar