Teater: "Suveöö unenägu"

Tervitus!

Suveetenduse ülevaade!

Pealkiri: Suveöö unenägu
Teater: Linnateater
Lavastaja: Jaanus Rohumaa
Näitlejad: Maiken Schmidt, Kaspar Velberg, Hele Kõrve, Liis Lass, Mikk Jürjens, Kristjan Üksküla, Margus Tabor, Henrik Kalmet, Indrek Ojari, Andero Ermel, Kalju Orro, Märt Pius, Argo Aadli, Andres Raag, Elisabet Reinsalu, Emili Rohumaa, Anna Roberta Lahesoo, Elise Pottmann, Inessa Glazõrina ja Serafima Kolodkina
Kestus: 3h 00 min
Esietendus: 11.06.2016
Millal nähtud: 02.07.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Armastus on ebaloogiline, ebaaus, ebausaldusväärne ning ebamaine. Seda ja enamat helde, kuid heitliku armastuse kohta, proovib meile selgeks teha üks vimkasid ning vigureid täis suveöö, püüdes enda keerisesse sinna ekselnud pahaaimamatud karvased ja sulelised. Kuigi üks armastatumaid ja populaarseimaid Shakespeare’i komöödiatest, ei küündi see siiski minu silmis oma valitud sõsarate tasemele. Samas aga valetaksin nagu suu suitseb, kui väidaksin, et märganud Linnateatri kavatsust see oma suvelavastuste repertuaari üles korjata, ei olnud ma õhinast õhku tõusmas kui õhupall. Seljatades ka kolgata tee ehk piletihankimise katsumuse, sai kergendatult hingates külastust ootama jääda.

Ootamatult avastasin kohale jõudes, et lavaaugu asemel oli püstitatud suur must telk. See pakkus mulle mõnes mõttes kindlustunnet, kuna teadsin, et olin kaitstud tujuka ilma eest, kuid teisalt, morjendas mind tõsiasi, et pidin kuskil varjulises putkas istuma. Viimast just näidendi sisust lähtudes, kuna tegu on minu silmis vabasse õhku otsekui loodud, ja võimalusel ka samm edasi, rohetavasse loodusesse ideaalselt paigutatava tükiga. Teatri valik oli igati praktiline, lähtudes viimase aja ettearvamatutest ilmaoludest ja mõneti ka konkreetse lavastuse versiooni kujunduse eripäradest, kuid suvelavastus on ju ikkagi suvelavastus ja selle koht on lageda taeva all. Sadades sealt siis pähe kasvõi kasse või koeri, mina suhkrust ei ole.

Tükki olen oma peas alati jaganud kolmeks ning seda katvaks vihmavarjuosaks. Neljapealine armastajate pundar, käsitöölistest näitlejahakatiste lootusetu, kuid ülinaljaks näidendi jant, eeslipeaga Bottomi seiklused haldjakuninganna Titania käte vahel, koos naise ja tema mehe Oberoni kismaga, ning neid kõiki otsekui katusena ühendav Theseuse ja Hippolyta pulmaettevalmistused. Tegu on erigruppide ühepajatoiduga, väga maitsva ühepajatoiduga, kus esindatud on nii ülikud, haldjad, kui ka lihttöölised ning oma osa on huumoril, draamal ning sutsul traagikal. Antud versioonis aga tundus mulle, et näitlejapoiste komöödialiin mängis üle armastajate romantikaliini. Need kaks poolt, komöödia ja romantika, kuigi sisaldavad endis ka proportsioonis killukest teist, vastandusid aga selgelt ning pakkusid midagi nii ühe kui teise eelistajale.

pilt linnateater.ee kodulehelt

Alustame kahest armastajapaarist, kellede puhul seekord panin tähele, et jutuks tuli üks hetk ka lugu loos, mis põhimõtteliselt lubas mõtteid mõlgutada selle üle, et mis oleks võinud nelja nooruki süžees valesti minna. Seda eriti Hermia ja Lysanderi vahel – tragöödia oli vaid paari saamu võrra eemal ning silmapilgutusega oleks komöödiast saanud voolida tragöödia. Tunda oli Romeo ja Julialikke elemente. Tegelikult hõlmas tükk hulgaliselt tõsiseid ja süngeid teemasid, kuid kõike sai esitletud koomilises võtmes õnneliku lõpuga. Kuna alati leidub minus kaasaelajat keerulistele, kuid lõbusatele armulugudele, siis romantik minus peab seda liini tükis südamelähedasemaks teistest.

Mulle on alati sümpatiseerinud stalkerilike kalduvustega meeleheitlik, kuid südikas Helena. Tema kiindumus Demetriusse ja valmisolek leppida kõigega mida mees ta poole ka ei heidaks ning soov olla mehe kutsu (tema sõnad, mitte minu) on küll tugevat kõõrdpilku väärt, kuid tema järjekindlust ja julgust on raske mitte imetleda. Ma suudan talle alati vaevatult kaasa elada ning kaasa naerda, sest olgem ausad, ta on ju omamoodi ka naljaks, käies ringi õlad längus ja suu mossis. Viimast kahte rõhutati antud etenduses aga eriti silmapaistvalt, mis lisas koomilisust, kuid mõjus veidi liialdavalt. Teisalt tunnen tema vastu alati ka tsipake haletsust, sest lõppkokkuvõttes ei võida ta Demetriuse armastust oma olemuse pärast, vaid põhjusel, et Oberonil hakkas temast kahju ning mängu tuli võlulill. Ta väärib enamat. Helena ja tema rivaalist sõbranna, Hermia, keda kehastasid vastavalt Liis Lass ja Maiken Schmidt, olid noored, särtsakad ja armsad näitsikud. Nende tipphetkedena tuleb esile tuua Hermia hüsteeriat teemal naise lühike kasv (mis on igas versioonis koomiline) ning Helena uskmatust ja solvumist, kui mitte ühegi austaja asemel oli tal äkitselt neid lausa kaks (mis on samuti igas versioonis koomiline).

pilt linnateater.ee kodulehelt

Moosipoistest rääkides, ehk siis Helena ja Hermia paarilised Demetrius ja Lysander, on armastajapaaride looliinis minu silmis alati naistele pigem alla jäänud, olles enam kõrvalosatäitjad naiste kastumuste rajal leida tee õnnele oma armsama kaisus. Enam värvi pälvib neist alati Lysander, kellele tükk ka rohkem võimalusi pakub oma iseloomu demonstreerida. Midagi Mikk Jürjensi hääles ja olekus loob sellise pehme, toetava ja gentlemanlikult poisiliku kuvandi ning, kuigi ta ei olnud tavapärane Lysander, meeldis mulle tema seekordne mahe, kuid mehelik kuvand väga. Demetrius on minu jaoks oma hoolimatu ja playboyliku suhtumisega Helenasse alati lisaks ka eelnevale veidi kahedimensiooniline tundunud. Talle on väga keeruline tüki kontekstis sügavust võimaldada ning ka seekord jäi ta suuresti kenaks iluasjakeseks Helena kõrvale. Mitte, et see mind niiväga häirinud oleks, Demetriuse roll lihtsalt on olla bad boyst silmailu.

Nüüd aga liigume teatritrupi seiklustesse, mida Shakespeare’i huumorit kõrgelt hindav pool minus enda lemmikuks peab. Kaks poolt näidendis, koomika ja romantika, kisuvad mind alati lõhki, et kumb siis mu poolehoidu enam võidab – võimatu on aga lõplikku otsust langetada, kuid käesolevas tükis kaldus mu poolehoid selgelt naljameeste kasuks. Aga siis nüüd ikkagi heatahtlikest tobukestest, kes oma valitsejale tema pulmapidustusteks, on otsustanud välja pakkuda ühe meelelahutuse variandina lavastuse tragöödiast „Pyramus ja Thisbe.“ Loomulikult, osutub valituks just see õnnetu tohuvabaohu ning tulemuseks on naerupisaraid täis publiku silmad, kõveras kõhud ja meeleolu saalis missugune. Mitte just iga päev ei tule sõnateatris ette publiku aplausi keset etendust. Siinkohal aga suutsid poisid, eesotsas Indrek Ojariga, kehastades Pyramust mänginud Bottomit, kes oma armsamat halenaljakalt taga nuttis, valju plaksutuse välja teenida. Piiludes näitlejat kõrvalt, oli selgelt näha, et ka temal oli keeruline naeru tagasi hoida. Kuigi on suhteliselt ilmvõimatu, et poiste seiklusi ükskõik millises versioonis ei suudeta koomikast nõretavana esile tuua, meeldis mulle praegune kodumaine versioon üliväga. Oli ka selgelt näha, et näitlejad tundsid sellest trillist ja trallist samasugust lõbu nagu pealtvaatajad. Frustreerunud ja vaevatud Henrik Kalmet oma "ninnuga," Argo Aadli ebaõudne lõvi, Märt Piusi omapärane lõkerdamine koos vahva kuu kostüümiga, Andero Ermel naiseriietes ja Kalju Orro elava seinana -- kõik panustasid sajaga, et teatritrupi looliinist teha tüki tipphetked ja trumbata üle teised süžeed. Hea tuju, julgen väita, et sai garanteeritud kõigile, kes selleks avatud ja eelarvamusteta meelestatud olid.

pilt linnateater.ee kodulehelt

Kolmandas tükis loost figureerisid haldjad, eesotsas nende kuninga Oberoni ja kuningannaga Titaniaga. Ka komöödialiini põhi tegija, Botton, mängis siinkohal suurt rolli. Antud osa on mind aga alati leigeks jätnud ning ma ei ela just intensiivselt seal toimuvale kaasa. Bottomi ja Titania veidi vastikult koomiline romanss on küll omajagu humoorikas, nagu ka vaenutsemine naise ja Oberoni vahel ühe poisi pärast, kuid ei paku mulle pinget. Pean ka tunnistama, et siiani pole üksi versioon näidendist suutnud mind nende kahe näitlejavalikul ja esitlemisel oimetuks lüüa, mida minu silmis haldjavalitsejad peaksid olema võimelised tegema. Ka praegune valik oli igati adekvaatne, kuid ei pakkunud seda pahviks tegevat loodusglamuuri ja maagilist salapära. Seekord oldi aga seda osa loost uute detailidega vürtsitatud, mis iseenesest täitsa toimis ning lisas muidu igavavõitu toimuvale tsipakegi värvi. Näiteks, oli publikul võimalik videoprojekteerituna näha kollase ajakirjanduse mallis fotosid haldjapaari armusuhetest Hippolyta ja Theseusega. Viimaste puhul pean mainima, et seekord püüti ka neile kahele veidike värvi peale pritsida ning koloriitsemat tausta võimaldada. Paari võitlusstseenid oli üpris pinevad ja laheda koreograafiaga, otsekui Matrixi filmist.

Haldjate maagilises maailmas mängib suurt rolli ka Oberoni teener, Puck, kes enamused muude looliinide tegevused ellu kutsub. Näiteks on ju tema see, kes kogemata võlulille vale mehe peal kasutab, tehes nii, et mitte Demetrius ei armus Helenasse, nagu Oberon palus, vaid Lysander saab olema Helenast sissevõetud. See, loomulikult, tekitab neliku suhetes kaose. Samuti lööb just tema samal viisil lõõmama armulõkke eesli ja haldjate kuninganna vahel, vastutades eelvevalt ka Bottomi moondumise eest eesliks. Ta äratab enamused süžeed ellu ja seda kas tahtlikult või täitsa tahtmatult oma möödapanekutega. Puck ei ole minu silmis kunagi pahatahtlik, vaid pigem hooletu või siis liialt krutskeid täis. Keegi, kes ei kohku tagasi millestki, et oma trikke täide viia ja siis kaugel nende lahti rullumist jälgida. Just nagu kass, kes lükkab nahaalselt tassi laualt maha ja siis vaatab keskendunult ning põnevusega, kuidas see põrandale kildudeks kukub.

pilt linnateater.ee kodulehelt

Nagu mainitud, Pucki ja Bottomi liinid mingi hetk ristuvad ning huvitav on alati vastandada mõlema karakteri panust näidendisse huumori alal. Bottom on ülevoolav, varjamatult enesekindel oma tegija positsioonis, kuid samas mitte just kõige kirkam kriit. Tema koomilisus baseerub puhtalt sellel, et tegelikult irvitatakse tema üle, mitte temaga kaasa. Ta aga ei mõista, et on täielik naerualune, mida tõestab ka tema stoiline rahu ja enesestmõistetavus kui Titania eesli vastu huvi hakkab välja näitama. Pucki huumor on pigem nutikam, kavalam ja sügavam. Ta toob koomilisuse esile teistes ja paneb tegelased üksteise üle naerma ning Puckiga koos.

Tüki kujundus ja keskkond olid mulle seekord suurimaks komistuskiviks. Ma ootasin sumedat suveööd, täis rohelust, maagiat ja sooja õhkkonda, kuid sain ma aga kunstilise ja külma ööklubi. Lahendused olid ju iseenesest leidlikud, kõnekad ja originaalsed, nagu nööripuntrad, mis alla laskudes moodustasid laval otsekui metsa või siis jõulude kuusevalgustuselaadsed kaelakaunistused haldjatel. Nutikad vahendid, ebatüüpiline visuaalne lähenemine ja uued mõtted tüki realiseerimiseks võivad ju täitsa asjalikud olla, kuid antud näidend, tunnen, et vajab esmajoones siiski looduslikumat keskkonda. Näiteks päris puid sümbolistlike nööride asemel, iseasi kui tehtav see muidugi oleks.

Kokkuvõttes: Mulle tükk tõesti meeldis, sain kõhutäie naerda ja nautida kena suveetenduse õhtut, kuid samas oleksin teatud aspektidelt teistsugust sihi- ja realiseerimissuunda oodanud.