Tervitus!
Ja üks kord veel!
Ja üks kord veel!
Pealkiri: Nüüd sa näed mind 2
Originaalpealkiri: Now You See Me 2
Režissöör: Jon M. Chu
Näitlejad: Jesse Eisenberg, Woody Harrelson, Dave Franco, Mark Ruffalo, Lizzy Caplan
Näitlejad: Jesse Eisenberg, Woody Harrelson, Dave Franco, Mark Ruffalo, Lizzy Caplan
Žanr: Action
Kestus: 2h 09 min
Kinodes alates: 17.06.2016
Nähtud: 20.07.2016
Minu hinnang: 2/5
Järjekordne teine peatükk filmile, mida keegi niiväga ei oodanud, kuid mis tundus loogiline, võttes arvesse esimese osa pöörast, kuid üllatuslikku edu. Peab ka tunnistama, et esimene oli tõesti värske ja särtsakas ning õnnestunud püüe veidi energiat puhuda äravajunud trikimeeste maailma. Jäneseid kaabudest tõmmata ei ole enam pop, kuid kõrgema kaliibriga trikid, nagu raha jäljetu haihtumine pangast suvaliste inimeste kontodele ja naise mulli sees üles hõljumine, panevad küll õhinalt toimuvat jälgima ja silmi punnitama. Trikkide taseme tõstmisega kergitati ka üldiselt minu silmis norgus võlukunsti mainet. Hoopis teine teema on loomulikult nende realistlikkus, kuid omades kasvõi kübeke usutavust, piisas sellest, et nähtul endale muljet avaldada lasta. Muidugi on vaja ka suurel hulgal sinisilmsust ja lapselikkust; küünikud, loogikajahtijad ja detailides pingsalt kinni olijad arvatavasti neist filmidest rõõmu ei tunne. Liialt palju aga toetus nähtav siiski heausklikkusele ja isegi sõrmeotsaga fantaasiamaalimas olemisele. Kui esimeses filmis oli vaevatum silm puudustele kinni pigistada ning idee oli iseenesest üpris vinge, siis teises filmis vedas alt lahja süžee ning üle võlli minemine just trikkidega.
Suurim komistuskivi oli liigne keskendumine mustkunstile ja selle demonstreerimine. Need eputamisstseenid võtsid üle kogu filmi, lükates tagaplaanile tegelased, sisu, loogika ja stabiilse loo kulgemise. Trikke ei tehtud vastavalt tegelaste ja süžee vajadusele, vaid viimased paigutati vastavalt trikkide vajadustele. Mind ei häirinud aga tegelikult niiväga silmamoondamised ise -- ükskõik kui ebausutavad -- pigem sai saatuslikuks liigne poosetamine, nende venitamine ja tihtipeale ka ebavajalikkus. Ideaalne näide sellest on mängukaardi üksteisega salaja käest kätte vigurdavalt jagamine. Mulle jääb arusaamatuks mida see tegevus nii märkimisväärselt panustas, et sellele minuteid ja minuteid oli vaja pühendada. Samuti pitsitas tõsiasi, et kuigi juba esimeses osas oli detaile, mis pea võimatutena tundusid, olin antud filmi nähes veendunud, et tegelased peavad olema pesueht võlurid. Jah, eks kõike saab kuidagi seletada, kuid nähtav ei peaks paistma nii ilmvõimatu. Selline suund kaotas loost sarmi ning lisas tugeva kihi võltsust.
Filmi väärtust kahandas ka esimese osa tulemuse ja eesmärgi põhimõtteliselt nullimine, mis oli uisapäisa otsekui võõrkehana teise filmi juurde poogitud, mitte arvestades eelnevat ja sellega haakumise loomulikkust. Sellest tulenevalt oli järje puänt nagu hundi puhumine kolme põrsakese kivimaja suunas. Ilmselgelt ei olnud algselt eeldatud, et suur edu sunnib teise osa ka valmis väntama. Sealtpeale aga tekkis nihe pusletükkide liitumisel.
Mis mulle aga meeldis? Vaatamata puudustele on pealiskaudselt vaadatuna tegu hoogsa, meeleoluka, lõbusa ja aju puhkama panema energiapalliga. Visuaalselt on film suuteline vaatajat oma säravuses, värvikuses ja tempokuses pahviks lööma ning kindlasti on kogu tralli suurel ekraanil äärmiselt vahva jälgida. Kordan ka seda, et filmisarja kontseptsioon on ju ülimalt potentsiaalikas, intensiivne ja lahe. Selline lustakas aura, kuigi kordades väiksem kui eelmises, oli ka järjes olemas. Samuti toimus tegelastes esimese osaga võrreldes märgatav edasiminek ehk siis arenenud olid suhted ja karakterid ise, teine asi on loomulikult kas heas või halvas suunas.
Näitlejad, kellede hulgas tõelisi gigante, said kokkuvõttes kenasti hakkama, kuigi tähelepanuväärseid momente ei esinenud. Jesse Eisenberg oli seekord veidi kuivetu, kuid Dave Franco oli taas meeldivalt krapsakas ning Lizzy Caplan lisas uue tegelasena natuke särtsu. Eriliselt silmapaistev oli vaid Daniel Radcliffe, kes oma ekstsentrilisuses oli vaimukas ja sobis filmi olemusega, kuid samas tundus ka pentsik ja ma ei suutnud teda tõsiselt võtta. Mitte üks teps.
 |
| pilt superkinod.ee kodulehelt |
Järjekordne teine peatükk filmile, mida keegi niiväga ei oodanud, kuid mis tundus loogiline, võttes arvesse esimese osa pöörast, kuid üllatuslikku edu. Peab ka tunnistama, et esimene oli tõesti värske ja särtsakas ning õnnestunud püüe veidi energiat puhuda äravajunud trikimeeste maailma. Jäneseid kaabudest tõmmata ei ole enam pop, kuid kõrgema kaliibriga trikid, nagu raha jäljetu haihtumine pangast suvaliste inimeste kontodele ja naise mulli sees üles hõljumine, panevad küll õhinalt toimuvat jälgima ja silmi punnitama. Trikkide taseme tõstmisega kergitati ka üldiselt minu silmis norgus võlukunsti mainet. Hoopis teine teema on loomulikult nende realistlikkus, kuid omades kasvõi kübeke usutavust, piisas sellest, et nähtul endale muljet avaldada lasta. Muidugi on vaja ka suurel hulgal sinisilmsust ja lapselikkust; küünikud, loogikajahtijad ja detailides pingsalt kinni olijad arvatavasti neist filmidest rõõmu ei tunne. Liialt palju aga toetus nähtav siiski heausklikkusele ja isegi sõrmeotsaga fantaasiamaalimas olemisele. Kui esimeses filmis oli vaevatum silm puudustele kinni pigistada ning idee oli iseenesest üpris vinge, siis teises filmis vedas alt lahja süžee ning üle võlli minemine just trikkidega.
Suurim komistuskivi oli liigne keskendumine mustkunstile ja selle demonstreerimine. Need eputamisstseenid võtsid üle kogu filmi, lükates tagaplaanile tegelased, sisu, loogika ja stabiilse loo kulgemise. Trikke ei tehtud vastavalt tegelaste ja süžee vajadusele, vaid viimased paigutati vastavalt trikkide vajadustele. Mind ei häirinud aga tegelikult niiväga silmamoondamised ise -- ükskõik kui ebausutavad -- pigem sai saatuslikuks liigne poosetamine, nende venitamine ja tihtipeale ka ebavajalikkus. Ideaalne näide sellest on mängukaardi üksteisega salaja käest kätte vigurdavalt jagamine. Mulle jääb arusaamatuks mida see tegevus nii märkimisväärselt panustas, et sellele minuteid ja minuteid oli vaja pühendada. Samuti pitsitas tõsiasi, et kuigi juba esimeses osas oli detaile, mis pea võimatutena tundusid, olin antud filmi nähes veendunud, et tegelased peavad olema pesueht võlurid. Jah, eks kõike saab kuidagi seletada, kuid nähtav ei peaks paistma nii ilmvõimatu. Selline suund kaotas loost sarmi ning lisas tugeva kihi võltsust.
Filmi väärtust kahandas ka esimese osa tulemuse ja eesmärgi põhimõtteliselt nullimine, mis oli uisapäisa otsekui võõrkehana teise filmi juurde poogitud, mitte arvestades eelnevat ja sellega haakumise loomulikkust. Sellest tulenevalt oli järje puänt nagu hundi puhumine kolme põrsakese kivimaja suunas. Ilmselgelt ei olnud algselt eeldatud, et suur edu sunnib teise osa ka valmis väntama. Sealtpeale aga tekkis nihe pusletükkide liitumisel.
Mis mulle aga meeldis? Vaatamata puudustele on pealiskaudselt vaadatuna tegu hoogsa, meeleoluka, lõbusa ja aju puhkama panema energiapalliga. Visuaalselt on film suuteline vaatajat oma säravuses, värvikuses ja tempokuses pahviks lööma ning kindlasti on kogu tralli suurel ekraanil äärmiselt vahva jälgida. Kordan ka seda, et filmisarja kontseptsioon on ju ülimalt potentsiaalikas, intensiivne ja lahe. Selline lustakas aura, kuigi kordades väiksem kui eelmises, oli ka järjes olemas. Samuti toimus tegelastes esimese osaga võrreldes märgatav edasiminek ehk siis arenenud olid suhted ja karakterid ise, teine asi on loomulikult kas heas või halvas suunas.
Näitlejad, kellede hulgas tõelisi gigante, said kokkuvõttes kenasti hakkama, kuigi tähelepanuväärseid momente ei esinenud. Jesse Eisenberg oli seekord veidi kuivetu, kuid Dave Franco oli taas meeldivalt krapsakas ning Lizzy Caplan lisas uue tegelasena natuke särtsu. Eriliselt silmapaistev oli vaid Daniel Radcliffe, kes oma ekstsentrilisuses oli vaimukas ja sobis filmi olemusega, kuid samas tundus ka pentsik ja ma ei suutnud teda tõsiselt võtta. Mitte üks teps.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar