Neljapäev, 7. aprill 2016

Teater: "Kaart ja territoorium"

Tervitus!

Ja taas teatrist!

Pealkiri: Kaart ja territoorium
Teater: Draamateater
Kestus: 3h 00 min
Lavastaja: Juhan Ulfsak
Osades: Hendrik Toompere jr, Lembit Ulfsak, Pääru Oja, Jaan Rekkor, Ülle Kaljuste, Piret Krumm, Indrek Sammul, Elina Netšajeva (külalisena)
Esietendus: 29.11.2015
Millal nähtud: 12.12.2015
Minu hinnang: 2/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt
Mõnikord tuleb ette olukord, kus etenduse ülevaade on üpris paljutõotav ning köitev, kuid tükk ise aga jätab vaid kukalt kratsima ning eeldama, et ju siis oli nähtu liialt kõrge kaliibriga kunst, et mina, kui pesuehtne tavainimene, selle hindamiseks vajalikule tasemele küündiks. Või on kunstiinimeste salapärane, üpris iseäralik maailm koos sinnakuuluva mentaliteediga liialt võõrastav, leidmata sidet ning järjepidevat peibutuspunkti minu, kui non-artsy elustiiliga isikuga (okei, käisin see kuu maalimiskursustel, mis kinnitasid mu veendumust: kunstihing ma ei ole… annet pole ka).

Mis iganes põhjus ka ei ole, tundsin, et kogu etendus oli minu silmis otsekui kuubi surumine ringjasse auku ning tõdesin intensiivselt, et ma ei ole õiges kohas. Ka kogesin järjekindlat eelmaimust, et kahtlemata on laval toimuvate tegemiste, tegelaste, teksti ja detailide taga nii palju n-ö siseinfot, mida ma ei oska adudagi ja lahti mõtestada, sest ei tunne konteksti ning arvatavasti ei saanud nähtust sellepärast ka aru nii nagu see oli mõeldud. Ühesõnaga, tundsin end veidi rumalana ja kohmetuna, arutledes endamisi, et kas nähtu oli sügavam ja kunstiinimestele selgelt äratuntavaid, kuid mulle peidetud, üksikasju ja seosed täis või mitte. Ma lihtsalt ei teadnud mida otsida või kas oli üldse midagi otsida. Või nähtu lihtsalt ei köitnud mind piisavalt, et ma sellest enda jaoks rahuldavalt sotti oleks motiveeritud saama. Kõik meist on olnud olukorras kus kaks inimest räägivad ja naeravad, kuid sina oled kui viies ratas vankri all, sest tegu on sisenaljadega või siis sa-oleks-pidanud-seal-olema-et-sellest-aru-saada lugudega. Samuti arvan ma, et mingil määral teen sellest tulenevalt ka antud näidendi üle kaeblemisega talle ülekohut, kuid ma ei saa hambad irevil luisata, et jah, geniaalne oli. Mida ta teatud kontingendile kindlasti aga on.

Esimese vaatuse ajal rullus minu ees lahti tükk, millel puudus konkreetne klassikaline süžee. Tegelased ekslevad siin ja seal, vestlevad ühega ja teisega, suhtlevad põgusalt ja pikalt ning loobivad filosoofilisi ja sügava sisu tihedaid monolooge, dialooge ning lühirepliike siia ja sinna. Loomulikult toetas taolist ringiuitamist ja seosetust tõsiasi, et tegevus toimus kunstimessil, kus igasugu teed ristusid ja taas mindi kohe ka lahku. Ma pealiskaudselt sain aru, mis mu silme ees toimus, kuid reaalsuses jäi lava seekord mulle tohutult kaugeks, isegi kui istusin täitsa esimeses reas, otse keskel ehk ideaalsel vaatajapositsioonil. Mis muud, kui jälgisin aga järjekindlalt edasi minu ees lahti rulluvat paralleelmaailma.

Meeletu, kuid ootamatu, edu osaks saanud tagasihoidlik kunstnik Jed (Hendrik Toompere jr), keda kõik imetlesid, tundus olevat otsekui üks haakepunkt karvastele ja suleliste, kes laval ringi liikusid, kuid samas oli ka tema otsekui tupik. Ta küll jõudis esimese vaatuse ajal armuda kelmikasse, monotoonselt prantsuse laule laulvasse, nahkkleiti riietatud venelannasse (Elina Netšajeva) ning püüdis leida lahendust oma boileri probleemile messil ringi jõlkuva töömehe abiga (Indrek Sammul), kuid need tegevusliinid ei toonud mus just esile kaasaelamist, põnevust või isegi huvi. Jedi iselaadi üksikhundilikkuse kõrval oli aga hoopis torumees see, kes enim minuga sarnast keelt kõneles ning kes tundus olevat enamvähem samalt planeedilt kui mina. Üllatuslikult, tundsin ka omajagu arusaamist  noore naiskunstniku vastu Piret Krummi esituses, kelle frustratsioon luua kunsti mis loeb, oli selgelt tuntav ning pigistas mus välja isegi sümpaatiat. Naine avas ka etenduse, esinedes videos ekraanil, kus ta oma paljast ülakeha ning nägu hõõrub vastu otsekui kaamera ekraani. Pilkupüüdev, kuid minu jaoks pigem eemalepeletav ja segadusttekitav oma motivatsiooni poolest -- mitte ilmtingimata väärt looming.

Kunst kunstiinimesele ja kunst tavainimesele -- eraldatus nende kategooriate vahel minu silmis eksisteerib (oleneb suuresti muidugi ka kunsti liigist). Osad tegelased olid laval nii läbi imbunud oma nn loomingust või siis iseendast (vast on tihti ka nende kahe vahel võrdusmärk), et mul oli nende mõttemaailma ja käitumist keeruline mõista, ja ega ma eriti tahtnud ka, kuna meeldivaid karaktereid ei leidunud just lademetes. Koloriidsed, omapärased ning mõneti ootamatud olid nad aga kahtlemata küll. Näiteks, sai Pääru Oja noore näitlejana, kehastades muuseas ka autorit Michel Houellebecqi, hakkama ühe pilkunaelutava ning tohutult üllatava etteastega, mis tundus üdini autentne ning oli vaieldamatult tüki tipphetk. Ka tema ülejäänud esitlus oli efektne ning trööstitult siiras.

Teises vaatuses toimunud eriti räige ja šokeeriv mõrv (publiku silm mõrvapaika kahjuks ei kiika) pani aga rattad liikuma ning mul tekkis silmi säde, et nüüd läheb alles põnevaks ning näidend saab hoo sisse. Samas ei oleks ma tohtinud eeldada, et asi nii libedalt mulle meelepärasesse mustrisse valguks, sest koletu mõrv andis vaid ettekäände tegelastele veel pikemate ning sügavamate mõttemõlgutuste jagamiseks ning mõrvamüsteeriumist oli asi tegelikult kaugel. Ehk siis otsekui lihasööjana vegan restoranis, peibutati mind äkki ehtsa lihaga, kuid hambad sisse lüües, oli tegu kikerhernekottletiga (mida tegelikult söön meeleldi). Niivõrd erinev fookus ja toon esimese ja teise vaatuse vahel oli aga üksjagu huvitav ülemineku valik ning kahtlemata raputas mind taas erksaks. Siiski, ei soovinud kaks osa omavahel eriti haakuda ja seda kaugeltki mitte sujuvalt.

Juba mainitud näitlejatöö kõrval tuleb ära märkida ka iselaadi tehnilised lavalahendused, mis mulle üpris imponeerisid ning lisasid laval toimuvale iselaadi vaatenurki. Näiteks kaamera kasutamine lähivõteteks, mille filmitu jõudis suuremale ekraanile publikule jälgimiseks. Ka üleüldised dekoratsioonid, messiboksid, ka väljaspool messi keskkonda, leidsid asjaliku kasutuse ning muud värvi ja visuaalsed lahendused olid igati asjakohased ning toimuvat toetavad. Muusikalised vahepalad olid iseenesest veidi kentsakad, kuid siiski piisavalt meeleolukad ja kahtlemata meeldejäävad oma spetsiifiliselt emotsioonitu esitluse poolest.

Kokkuvõttes: Mul on siiralt kahju, kuid tegu ei olnud etendusega minu jaoks, kohe üldse mitte. Tükk ei koondanud oma eri aspekte kokku arusaadavaks ja otstarbekaks tervikuks. Üksikuid, isegi hiilgavaid, faktoreid tuli ette, kuid nad ei suutnud üle trumbata ülejäänud korratut, laialivalguvat ning liialt sügavmõttelist süžeed. Ma ei ole kunsti maailmaga sina-peal ning pärast nähtut intrigeerib see mind veel vähem. Omamoodi unikaalne ja silmi avardav kogemus ta mulle aga oli, seega täitsa tühjade kätega ma ei lahkunud. 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar