Kolmapäev, 27. aprill 2016

Kino: "Džungliraamat" ja "Batman vs Superman: Õigluse koidik"

Tervitus!

Jälle kinost!

Pealkiri: Džungliraamat
Originaalpealkiri: The Jungle Book
Režissöör: Jon Favreau
Näitlejad: Neel Sethi, Ben Kingsley, Idris Elba, Christopher Walken, Bill Murray, Lupita Nyong'o, Scarlett Johansson, Giancarlo Esposito
Žanr: Seiklusfilm
Kestus: 1h 45 min
Kinodes alates: 15.04.2016
Nähtud: 16.04.2016
Minu hinnang: 4/5


pilt superkinod.ee kodulehelt

Originaalne Disney animatsioon “Džungliraamat” ei ole just minu lemmik, sest lugu oli liialt tükeldatud lähtudes sellest, kui mitmete tegelastega Mowgli kokku puutus. Minu jaoks puudus sidusus ning konkreetne ja kaasahaarav süžee. Uusversioon kohati lapib eelnevad augud, kuid tekitab ka omakorda uusi. Üks asi on aga selge, visuaalselt ületas film aga kõik mu ootused.


pilt superkinod.ee koduelehelt
Animatsioonis olid mulle pinnuks silmas terviklikkuse puudumine ehk siis tundus multikas otsekui kokkuvõte erinevatest lühilugudest, milledel paar läbivat teemat ja tegelast. Uues filmis oli aga seda üksteisest eraldatust rohkem silutud ning lugu kulges sujuvamalt. Ka siin põrkub Mowgli järjest igasugu metsaelukatega kokku, kuid need kohtumised jätsid enam mulje kui ühe terviku osana, mis kõik olid vajalikud lõppmängule jõudmiseks, mitte lisatuna niisama, et saaks veidi laulu, tralli ja loo värskena hoidmiseks erinevaid tegelasi tutvustada. Tsirkuselik õhkkond vahetati seekord ka palju tõsisema ja realistlikuma üldmulje vastu ning puudust ei tulnud järsematest ja julmematest seikadest, mis kõik aga kontekstiga suurepäraselt klappisid.

Ma eeldan, et enamustele meeldis ka kui antud filmis paaril korral viisijoru üles võeti, kasvõi nostalgia mõttes, kuuldes originaalmultika meloodiaid, kuid mulle jätsid need palad üpris sunnitud ja ümbritsevaga mittesobiva mulje. Animatsioonis on laulukesed toredad, kuid antud film ei olnud muusikal, seega mulle viiside lisamine peale ei läinud. Ka lõppu oli radikaalselt muudetud ning selline lahendus mõneti toimis ja imponeeris mulle, kuid teisalt kaotati selle ümber kujundamisega hulganisti sisulist sügavust, mida pakkus animatsiooni lõppseis. Teisalt, võimaldas uus versioon omamoodi mõtlemisainet uuest vaatevinklist vaadatuna.


pilt superkinod.ee kodulehelt
Visuaalselt oli tegu hiilgava produktiga. Alati võib veidi nokkida, kuid üldine pakett oli siiski tippklassiliselt kokkupandud ning jäin siiralt uskuma, et džungliloomad räägivad. Loomulikult oli nende ilmeid putitatud inimlikemaks, väljendamaks kahejalgsetele omasemaid emotsioone, ning oli selge, et loomad konkreetset moodi ennast iialgi ei väljendaks. Siiski olin veendunud, et vaatan tõsielusarja džunglist, kus publiku ette on tiritud päris elukad, kes siis käituvad peidetud kaamerate saatel nii nagu nad tegelikult on, kui inimesi lähedal ei ole. Kõige enam meeldis mulle must panter Bagheera kujundus ning kõige vähem Shere Kahn, kes jättis kõige rohkem kunstlikuma mulje.

Film kubises kuulsatest Hollywoodi näitlejatest, kelledest kedagi filmis endas näha ei olnud, vähemalt oma tavapärastes kestades. Loomadele hääle andjad olid üpris asjalikult selekteeritud, kuid leidus neid, kes tabasid kümnesse ja neid, kes olid lihtsalt rahuldavad oma sooritustes ja kesised oma kehastava looma olemusega haakumises. Spektri edukamalt poolelt tooksin välja Ben Kingsley Bagheerana ja Christopher Walkeni King Louie'na. Minu jaoks sihist veidi mööda pannutena mainin Scarlett Johanssonit Kaana ja Bill Murrayt Baloona.


pilt superkinod.ee kodulehelt
Ainukeste inimsoo esindajatena astusid filmis üles Mowgli, vilksamisi tema isa ning mõned külamehed kaugelt vaadatuna ehk siis oli peategelast kehastanud Neel Sethi ainuke lihast ja luust näitleja kaamera ees. Seega, arvestades seda, et tegu oli tema ekraanidebüüdiga ja näitlema pidi ta rohelisel ekraanil koos eriefektidega hiljem lisatavate olematute loomadega, siis sai ta üllatavalt kiiduväärselt ja loomulikuna näivana hakkama. Rääkida mitte kellegagi, reageerida mitte kellegile, puudutada mitte kedagi, jne – tegu ei ole just lihtsa ettevõtmisega niivõrd kogemuseta noorele näitlejahakatisele. Esimese ürituse kohta igati hüva ponnistus.



----------------------------------------------------

Pealkiri: Batman vs Superman: Õigluse koidik
Originaalpealkiri: Batman vs Superman: Dawn of Justice
Režissöör: Jack Snyder
Näitlejad: Ben Affleck, Henry Cavill, Gal Gadot, Amy Adams, Jesse Eisenberg, Jeremy Irons
Žanr: Action, fantaasia
Kestus: 2h 31 min
Kinodes alates: 25.03.2016
Nähtud: 24.03.2016
Minu hinnang: 3/5


pilt imdb.com kodulehelt
Ebapopulaarse arvamuse hoiatus!

Ma ei ole jõudnud veel kribada ülevaadet, sellest eriti intensiivse porirahe alla jäänud, uuest superkangelaste filmist DC koomiksimaailmas, kuid panen siinkohal lõpuks ikkagi kirja mõned mõttemõlgutused.

Ütlen kohe, et mina selle õnnetusehunniku vastu nii hävitavalt kriitiline ei ole, kuigi tundub, et terve maailm on selle maha kandnud. Jah, oli mitmeid aspekte, kaasa arvatud alustalasid, mis ilmselgelt logisesid, kuid üpris värskendav oli näha uuemat koomiksifilmi, mis ei järgi Marveli mustrit ja tooni. Ka arvan ma, et osa kirumisest on kahtlemata seotud sellega, et Marvel on koomiksilinateoste turu viimaste aastate jooksul nii üleujutanud, et kohe kui teistsugust sorti superkangelaste žanrilisa vaatajateni jõuab, ollakse Marveli poolt veidi ajupestud ning ei suudeta teistsugust visiooni aktsepteerida. Näiteks, leidub ka Marveli maailma filmides samu puuduseid, mida ka käesolevas filmis ette tuli, kuid vahe on selles, et ühes pigistatakse silm rohkem kinni, aga teises tuuakse vead eriti aktiivselt esile. Kas tõesti oli "Tasujad: Ultroni ajastu" kordades asjalikum ja sisuliselt kvaliteetsem film kui "Batman vs Superman: Õigluse koidik?" Ma siiralt kahtlen selles: süžee kaootilisus, auklik loogika, sissetopitud kentsakad stseenid ja looliinid, kurikaelale pandud suurte ootuste hävimine, tulevaste filmide uute tegelaste ja teemade sunnitud tutvustused, jne. Mõlemad filmid on samavõrdselt patustanud, kuid ainult viimane pilluti kividega kutuks.

Kahjuks ei saa aga üle ega ümber tõsiasjast, et pettumus oli see film kahjuks küll, eriti arvestades taevani kerkinud ootusi. Lisaks eelmainitud vajaka jäämistele oli süžee laialivalguv, kohati keeruline oli toimuvat jälgida ning tegelastega ei tekkinud erilist kontakti, sest vaatamata nende hingepiinade aktiivsele õhutamisele, jäid nad kahedimensioonilisteks. Sellest tulenevalt mõjus ka veidrana Batmani põhjus Supermani äkitselt enam mitte tümitada (Martha?!). Ka põhikonfliktid punnitati otsekui suure ägamise peale välja ning need ei jätnud endast loomulikku muljet. Näiteks, häiris mind Batmani massiivse viha piisava põhjendamise puudumine. Põhjus loomulikult oli, kuid see ei kukkunud välja usutavalt. Vastandumised Batmani ja Supermani ning Lex Luhtori vahel olid ka kuidagi poolküpsed. Samuti ärritas mind, eriti lõpupoole, lähtudes ühest spetsiifilisest olukorrast, Batmani ja Supermani suutmatus teha midagi ennekuulmatut: omavahel rääkida ja tõtt tunnistada. Kogu jama oleks jäänud olemata, kui nad oleks kasvõi veidigi kommunikeerunud lausetega, mis ei sisaldaks üldist sõnumit: "Ma hävitan su, sest olen macho mees ja emotsionaalselt piinatud tänu oma lapsepõlvetraumadele." Pidevalt haarati õlekõrtest ja lokkas läbimõtlematus!

Miks ei rutta ma aga filmi maha tegema? Lihtne, seal leidus ka hulgaliselt nauditavaid aspekte. Mulle meeldis filmi tume ja rõhuv toon, mis oli niivõrd värskendav vaheldus pidevalt trallitavale Marvelile. Ka süžee oli kaasahaarav ning tekitas hasarti, et kumb siis ikkagi jääb peale, Superman või Batman. Nendevahelist viimast kätši nimetan ma aga eepiliseks -- vot niivõrd võimas oli see. Kõik tegelased, suurest hulgast, kes sisusse kaasatud, said särada just piisavas koguses, ilma üle võtmata kellegi teise tähtsust või ilma alahindamata üksteise rolle. Kartsin, et mõned lemmikud nagu Lois Lane ja Alfred jäävad oma kaaslaste varju ning on otsekui sümboolsetena süžeesse kaasatud, kuid need hirmud olid alusetud. Filmis leidus ka stseene, mis olid tohutult meeldesööbivad ning imeliselt esitletud: Superman päästmas inimesi üleujutuses, Superman üldse tegemas oma heategusid, ükskõik milliseid, pissi ehk mahla stseen, esimene kohtumine Batmani ja Supermani vahel, kus pinget sai lõigata noaga ja Batman ütles: "Do you bleed?" Wow! Samuti oli väga vinge Wonder Womani suurejooneline ühinemine võitlusega ning tema lakkamatu ja energiline kurikaelale tuupitegemine.

Näitlejatega jäin ka üpris rahule. Henry Cavill ongi Superman, nagu ta minu silmis olema peaks, just selline läikivalt puhas, kuid veidi igav tõelise kangelase kehastus. Loomulikult puhkab ka silm teda vaadates. Ben Affleck, kelle Batmani kehastamise uudis pälvis kõvasti negatiivset vastukaja, sai igati adekvaatselt hakkama. Jesse Eisenberg Lex Luthorina oli veidi kahtlane valik, kuid omamoodi mõjus ka tema okeilt, olles selline nohiklik hüsteeriline hullumeelne. Gal Gadot, kuigi veidike kleenuke, oli igati imetlusväärne Wonder Woman ja tõeline tagumiku kuumaks kütja kogu ettevõtmises. Silmad tehtid ette ka meestele. Enim aga üllatas mind positiivselt Jeremy Irons Alfredina -- täitsa kümnesse näitlejavalik!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar