Ja veel JAFFilt 2016!
Pealkiri: Naruto. Viimane film
Originaalpealkiri: The Last: Naruto the Movie
Kestus: 1h 52 min
Millal nähtud: 14.04.2016
Minu hinnang: 3/5
 |
| pilt wikipedia.com kodulehelt |
Kui avastasin, et neli Naruto filmi jõuab see aasta JAFFi raames ka suurele ekraanile, siis viisin ennast manga lõpuga kurssi ja otsustasin vaatama minna filmi, mis paigatub end pärast manga otsade kokkutõmbamist: “Naruto. Viimane film.” Pealkiri on aga iseenesest koomiline, sest pärast väidetavalt viimast, on ilmuda jõudnud juba järgmine ehk viimane viimane film, mille keskmes Naruto väänikust poeg – käbi ei kuku kännust kaugele: “Boruto.” Muide, neile, kes originaallooga üldse kursus ei ole, ühtegi Naruto sarja filmi ma agaralt ei soovita, sest kuigi kõik peaksid olema eraldiseisvad, jääb taustainfost puudu, mis on aga täisväärtusliku elamuse saamiseks hädavajalik. Samuti võib vähemalt käesolev film, kogu sarjast väga vale mulje jätta.
Esiteks, kui ma oleks iga kord, kui keegi ütles “Hinata,” saanud ühe euro, oleks ma miljonär. Okei, ma liialdan, kuid mul jäi siiralt mulje, et oma 50% dialoogist oli tegelaste “Hinata” lausumine. Tekib küsimus, et kas tegijatele niiväga imponeerib see nimi või siis ei olnud neil midagi asjalikumalt alternatiivset pakkuda, et dialoogi kvooti täis saada.
Hinata on aga üks armas, tragi ja tagasihoidlik tüdruk, kes juba lapsest saati Narutosse armunud ning, kes nüüd püüab poisile oma tundeid teatavaks teha, talle oma kätega kootud salli kinkides. Loomulikult on Naruto aga täielik tohlakas, kes ei ole võimeline nägema asju, mis otse tema silme ees (olgu see kasvõi paljas ja tantsiks tema ees paberkott peab) ning tänu ühe ujedusele ja teise tainapeale, on paari üksteise leidmine täis frustreerivaid momente ja seiku, mis panevad kahtlema nende terves mõistuses. Tegu peaks ju olema tarkade ja võimsate ninjadega! Samas aga võimaldab see sihipärane venitamine aga üllatavalt eheda tundearengu kulgemise Narutole, tõdemaks, et keegi, kes teda armastab ja kelle kiindumusele ta ka vastab, on aastaid olnud tema nina ees. Ohmu on ta ikka, aga palju armsam ohmu, kes kord enesele avastuse teinud, pühendab ennast 110% eemärgile.
Teiseks, ole ettevaatlik sellega mida soovid, sest see võib täide minna. Ehk siis, on Naruto manga puhas action, kus omavahelised sügavamad suhted piirduvad tavaliselt intensiivse sõprusega ning mõne punastamise ja ühepoolse kiindumusega siin ja seal. Romantikat sealt just otsida ei maksa ja ega peagi leiduma. See aga on viljakas kasvumaa shippimiste tekkimiseks ning paari pannakse kõik kõigiga – keegi ei ole immuunne – ja see omakorda laseb fanfictionil vohada (näiteks on ainuüksi fanfiction.com kodulehel 400 000 fännikirjandust selle sarja kohta). Olles aga manga lugeja, kes hindab ka teatud koguses suhtedraamat ehk lembelugusid, siis omasin alati hukule määratud lootust, et ka antud mangasse mõned selgemalt väljajoonistatud ja tähelepanu saavad romantikaliinid sisestatakse, kuid iseenesest mõistetavalt seda ei juhtunud. Ja nagu mainisin, see et Sakural juba esimesest peatükist alates alati Sasuke jaoks ila tilkus ja, et siin mõne tegelase vanemate kohtumislugu paari peatükiga vilksalt tutvustatakse, ei ole just see mida silmas pidasin.
Igatahes, mu soov läks täide ning antud film keskendus otsast lõpuni Naruto ja Hinata omavahelisele leidmisele ning see piinlikest momentidest, Hinata ängist, Naruto juhmusest nõretav “Hinata” nime festival pani mind mõtlema, et ei vaja ikka küll iga action manga süvitsi keskendumist kellegi lembeloole. Siiski, arvestades konteksti, oli paar armastusväärne koos ning nende emotsioonid jõudsid vaatajale siiraste ja selgetena. Samuti suudeti nende suhteareng tuua minuni meeldivalt loomuliku ning veenvana. Ka tõsiasi, et Hinata lõpuks oma Naruto kätte sai ning viimane omale kallima leidis, tekitas pärast 15 aastat suurt rahulolu ja oli kui kena kirss tordil.
Kolmandaks, pahalased olid seekord kuidagi lahjad, sest liialt ilmne oli nende roll vahendina viimaks kokku Naruto ja Hinata, tekitades draamat ning andes võimalust suurteks üksteise tunnete tunnustamise žestideks. Samuti jättis see osa filmist üpris sunnitud maitse, sest vaatamata olemast vahend, ei sulandatud ikkagi edukalt ülejäänud aspektidega üheks. Action oli asjalik, kuid seda oli äärmiselt vähe, sest fookus oli halamisel mitte köitval kätšil. Üheksasaba rebast oli aga väga lõbus taas tegutsemas näha ning ka Sasuke üks lühike, kuid mastaapne etteaste, olid päris muljetavaldav.
Originaalpealkiri: Koto no ha no niwa
Visuaalselt vaieldamatult meisterlik ja kõrgekvaliteetne “Sõnade aed” tekitas mus vastakaid tundeid. Ühelt poolt ei olnud seal leitav tundeküllane molutamine just meelelahutus minu maitsele, teisalt aga nägi anime ikka ääretult terav, autentne ja lummav välja, et peaaegu kaalus üle väsitava sisulise emotsioonipalangu. Anime kestis ka vaid 46 minutit, seega oli see minu jaoks piisav annus, et haarata nähtust kõik kiiduväärt ning mitte saada üledoosi järjekindlate lainetena ründavatest tunnete virr-varrist.
-------------------------------------------------
Pealkiri: Sõnade aed
Kestus: 0h 46 min
Millal nähtud: 14.04.2016
Minu hinnang: 3.5/5
 |
| pilt imdb.com kodulehelt |
Lugu: Kingsepaks saada sooviv Takao kohtub ühel vihmasel päeval Shinjuku pargis paviljonis salapärase naisega, kellesse loomulikult armub. Vaikimisi saab neil traditsiooniks kohtuda seal samas iga kord kui õues on vihmane ilm. Kes on aga naine ning mille eest ta pidevalt parki põgeneb? Kas Takao arenevad tunded saavad väljendust ning ka vastamist samaga?
Visuaalne pool: Detailne ja tõeliselt realistlikult kaunis vaatepilt saadab vaatajat kogu filmi vältel. Rohetav ja lopsakas aed oli viimse leheni ehedalt välja joonistatud ning leidus stseene, näiteks kõrgelt ülevalt vaates, mis suutsid hetkedeks ka ära pette, et tegu on päris rohealaga. Nähtu oli põhjalik, intensiivne, ergas, pilkuhoidev ja igati elus. Iga stseen oli viimseni viimistletud ja läbimõeldud. Kombineerides visuaalne ka filmi taustaks saatva klaverimänguga, loodi suurepärane vastavalt olukorrale sobiv atmosfäär kõigi aspektide koostöös, võimendades nähtavat mitmekordselt.
Sisuline pool: Film oli väga sügavmõtteline ja tundeküllane, seda kõike aga kompaktselt ja võimalikult napisõnaliselt. Emotsioone väljendasid pilgub, kehakeel ning käitumine, mis suutis võimalikult realistlikult edasi anda tegelaste mentaalset ning füüsilist seisundit. Peategelaste vahel arenev suhe oli pealtnäha väga ühekülgne, kuna nähti teineteist vaid vihmastel päevadel, vesteldi minimaalselt jne, kuid mõju mida mõlemad üksteisele avaldasid ning mis tundeid äratati sisemiselt, oli massiivne. Väljastpoolt vaadatuna, otsekui nagu midagi ei toimunud, kuid seesmiselt mõlemad pulbitsesid. Need koosistumised olid mitmekordselt mõjusamad kui klassikaline teraapia. Lisades siia visuaalse poole, oli pakett väga efektiivne ning mul pigistati isegi pisar välja, sest ängi üleskeeramine oli niivõrd muljetavaldav. Eriti osavalt toodi vaatajani üksinduse teema ning selle kui koorma, mida mõlemad tegelased jagava ja mis neid kokku viib, tähtsuse kahe tegelase arengu kontekstis.
Vaatamata nii visuaalse poole, kui sisulise poole oskuslikule esitamisele, ei imponeerinud nähtu mulle aga nii palju kui anime seda vääriks. Loo olemus oli lihtsalt liialt melanhoolne, lakooniline, uimerdav ja igavavõitu. Kuidas saab samaaegselt olla nii imeline ja esiletõusev, kui tüütu ja igav? Minu jaoks seda antud anime oli. Ma suutsin seda objektiivselt üpris kõrgelt hinnata, kuid see ei tähenda, et kõik nähtu mind siiralt köitis. Viimane suur emotsionaalne väljapurse aga liikus üldisest loo kulgemismustrist kõrvale ning see oli ka vast põhjus, miks see seik mulle enim mõjus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar