Kino: JAFF 2016 (1) "Hana ja Alice'i mõrvajuhtum" ja "Titaanide rünnak"

Tervitus!

Esimesed kogemused selle aasta JAFFilt!

Pealkiri: Hana ja Alice'i mõrvajuhtum

Originaalpealkiri: Hana to Arisu Satsujin Jiken

Kestus: 1h 40 min

Millal nähtud: 09.04.2016

Minu hinnang: 5/5

pilt wikipedia.com kodulehelt

Pealkirjas oli mõrvajuhtum ehk tõotas film põnevat äraarvamise müsteeriumit, plakatil oli kaks koolitüdrukut ehk lubati kellegi maha koksamist koolikontekstis ning sisukirjelduses oli mainitud kiustamist ehk siis võis eeldada ängistavaid tundeid ning Jaapani koolisüsteemi ja -keskkonna tumedamat poolt. Ootasin varjulistes toonides, nii emotsioonidelt, loo kulgemiselt kui visuaalselt, jutustust koolielu koledast poolest. Kuid vat sedavõrd meeldivat animeelamust ma küll oodata ei osanud! Samuti, pöörati ka kõik mu eelnevad prognoosid pahupidi, sest tegu ei olnud masendava pilguheitega koolilaste karmi olelusvõitlusesse Jaapanis, vaid minu ees avanes üks soojem, lustakam ning siiralt humoorikam anime täispikkfilm, mida vist eales näinud. 

Lugu on üpris värske õhkkonnaga, kuigi koolilood ei ole animes kaugeltki haruldased, sest suutis jätta endast vaba, loomuliku ning omanäolise mulje. Süžee oli kaasahaarav ja põnev. Kõik keerleb aga ümber Tetsuko (Alice), kes oma emaga, kes käitumiselt on rohkem teismeline kui ta tütar (stseenid kus Alice oma ema pärast piinlikkust tundis olid päris koomilised), kolib uude linna ning sellega kaasneb ka uus kool. Klassis pannakse tüdruk istuma aga kellegi Juudase kohale ning koheselt järgneb kaaslaste kius, sest Juudas, kelle väidetavalt tapsid tema neli naist, on sinna needuse peale pannud. Alice ei kavatse aga käed rüpes seda lollust taluda ning hakkab uurima nn legendi tagamaid.

Esiteks, Alice oli nii kihvt tots! Anime koolitüdrukud kipuvad üldiselt langema spetsiifilistesse klišeelikke kategooriatesse, millest ühed populaarsemaid on õrn lilleke ehk siis armas ja sõbralik, kuid naiivne, tuim ning üksluine näitsik või siis vastupidi, julge, kuid agressiivne, lärmakas ja mõtlematu chick. Alice kuulub omaette gruppi, sest ta suutis olla sümpaatne, avatud, mõistlik ja asjalik ning ka anda üks tou kui vaja, nii füüsiliselt kui verbaalselt. Eriti tore oli see, et tal puudus mainitud esimese kategooria pidev häbelik kokutamine ning teise pidev sõimusõnadevalang. Alice oli otsekohene, maitsekalt irooniline ja sarkastiline ning tal oli oma arvamus, mis garanteeris talle ka unikaalse iseloomu (mille puuduse all kannatavad suur hulk anime naiskaraktereid).

Hana tuleb mängu suhteliselt filmi keskel ning, kuigi me ei õppinud tundma teda nii lähedalt kui Alice’t, oli ka tema isemoodi tegelinski. Olles Jaapanis laialt levinud hikikomori (ühiskonnast vabatahtlikult eraldunud), oli tema esialgselt vastutahtmist Alice poolt peaaegu, et kogemata tirimist tagasi pärismaailma, üpris lõbus jälgida. Enim meelelahutust pakkusid aga kahe tüdruku omavahelised vestlused, tögamine ning kamraadilik keemia, mis vaevatult ja ehedalt üles kerkis. Alates esimesest “prantsatavast” kohtumisest kuni asjaolude sunnil ajaveetmiseni kaubiku all, oli nendevaheline side selgelt tunda ning selle arengut südantsoojendav jälgida.

Alice’i ja Hana seiklused Juudase otsingul oli täis viperusi ja totakaid, kuid koomilisi olukordi. Üleüldse oli film kaetud minule meelepärase, mitte minnes üle piiri või langedes klišeedesse, meeleoluka ning siiralt vaimuka huumoriga. Ka ei oldud selle jagamisel väga koonerdavalt meelestatud. Kõige põlevam teema oli aga küsimus, et kes ikkagi oli Juudas ja milline nägi välja realistlik ja tegelik lugu selle nn õuduslegendi taga. Lahendus oli mõneti üllatav, kuid teisalt igati aktsepteeritav ning sidus. Müsteeriumi lahendamine oli aga vahend loo jutustamisel, tegelik fookus paigutus siiski Alice ja Hana arenevale sõprussuhtele ning tegemistele.

Ka visuaalselt oli film veidi eraldiseisev tüüpilistest animedest. Näiteks olid tegelased kujutatud selliste õrnalt laialivalguvatena, hägustena (eriti näod) ning omades jooni mitte just detailselt väljakritseldatult -- nähtu meenutas mõneti vesivärvidega maalitut. Seda kõike aga vastupidiselt klassikalisele anime stiilile, kus tegelastel, nende olemuste aluseks, on just eriti elavad, peensusteni väljatoodud ning lahmakad silmad. Selline joonistuslaad ei olnud just antud anime juures mu lemmik aspekt, kuid taas kord oli tervitatav näha vahelduseks teistsugust lähenemist. Teatud stseene näidati ka väga huvitavate nurkade alt, mis omakorda lisasid nähtavale veel kihi iseärasust. Siinkohal meeldisid mulle balletitantsu stseenid, kus vaataja otsekui tantsiks kaasa.

------------------------------------------------------

Pealkiri: Titaanide rünnak

Originaalpealkiri: Shingeki no Kyojin

Kestus: 1h 38 min

Millal nähtud: 09.04.2016

Minu hinnang: 2.5/5

pilt wikipedia.com kodulehelt

Ma saan aru, et on isikuid, kes on teatud lugude kirglikud austajad ning võib täitsa valus olla minna kinno ning tõdeda, et raamat, koomiks, jm ei olegi suurele ekraanile jõudnud üdini originaalitruuna. See, et üks ühele samasugust versiooni ei loodud, ei tähenda aga, et tuleb kinosaalis oiata, kobiseda selle üle, et see on vale ja see on jube, ning hoida oma pead kätega kinni ja seda vangutada nii, et mind kui kaasvaatajat see juba tõsiselt häirib. Just niimoodi oma pettumust üks ilmselgelt agar fänn ka väljendas. “Attack on Titan” on hetkel ülipopulaarne ning hinnatud manga ja võib-olla tõesti ei vasta sellest vändatud kaks filmi kõikidele ootustele, kuid palun, saage endast üle juba ja nautige neid aspekte, mis on edukalt välja kukkunud ning tõsiasja, et üldse on võimalus vaadata oma armastatud mangat kinolinal. Kui see ei ole võimalik, siis saali uks on väga lihtsasti leitav, ka pimedas saalis, tuleb vaid evakuatsioonitulesid jälgida.

Nüüd aga filmist endast. Ma kunagi püüdsin lugeda mangat, millel film põhineb, kuid esimeste peatükkide sisu ei suutnud mind köita ning lugu ise ei vastanud just minu eelistussoovidele. Siiski, teades kui meeletult menukas see on, mõtlesin, et miks mitte minna kinno ning kompaktsemas formaadis lugu endale tutvustada. Kes teab, äkki ikkagi haarab kaasa. Väiksem faktor mu otsuses ei olnud ka tõsiasi, et peaosas on Miura Haruma, keda mäletan juba ajast kui ta mängis tuntud Jaapani seriaalis “Gokusen.” Puhtalt pealiskaudsetel põhjustel: nunnu poiss ju!

Nähtu mõnes aspektis avaldas mulle muljet, kuid teisalt valmistas suure pettumuse. Mis siis toimis? Üllatavalt, olid visuaalsed efektid ning filmi väljanägemine suhteliselt asjalikult välja kukkunud, eriti arvestades, et tegu on fantastika žanriga, mis vajab realistliku pildi loomiseks ohtralt mammonat ning Hollywoodi sügavaid taskuid käepärast ei olnud. Lavastatud ning võltsi maitset tuli omajagu ette, kuid arvan, et antud olukorras oldi igati rahuldavalt hakkama saadud. Ka märulistseenid oli päris pingelised jälgida. Eriti õnnestunud olid kõige suurem proovikivi ehk titaanid. Nad olid jälgid, kõhedusttekitavate nägudega, äärmiselt ebameeldivad inimnäljased elajad -- tõeline õudusunenägude materjal. Veidi kentsakad küll, isegi koomilised, kuid efektiivsed oma tülgastavuses. See kuidas nad inimesi nabisid ja mugisid ning veri purskas otsekui kui kraanist, jättis ka veidi imeliku mulje, kuid siiski, suudeti luua piisavalt võigas ja usutav vaatepilt. Ja eks Jaapani õudussugemetega filmid olegi veidi omapärasemad kui meie harjunud nägema oleme.

Mis mind aga segas oli filmi üleüldine sujuvuse ja kokkusulavuse puudumine. Leidus liialt palju seiku, mis ei tundunud loomuliku kulgemise või käitumisena, milledel puudus loogika ning mõttekus, mis kaotasid mõjususes, sest dramatiseeriti üle, ning milles leidus omajagu süžeeauke ja ebavajalikku. Samuti näideldi kohati häirivalt üle, eriti peategelase poolt (miks Haruma, miks? -- nunnu oli ta see eest ikka, väga kuri ja mossis ainult seekord). Üks hetk on vaikus, siis äkitselt karjutakse, siis hoobilt nutetakse ja seda kõike täie sajaga. On täiesti arusaadav, et keeruline on autentselt, jäädes loole ja selle õhkkonnale truuks, tuua päris maailma manga koomiksit, kus emotsioonid ongi pidevalt laes. Väljaspool mangat, ei jäta taoline ekstreemne lähenemine aga just eriti loomulikku muljet ning õige tasakaalu leidmine on äärmiselt peen teadus. Siiski, on see kõik võimalik, kuid antud film ei suutnud õigele tasemele jõuda ning tulemuseks oli voolavuse ja ehesuse vajaka jäämine. Ka tegelased jäid üldiselt pealiskaudseteks ning ma ei olnud võimeline nendega veel mingit tihedat sidet looma (muide, otse loomulikult ei puudunud üks tüüpiline kleenukesest tegelinski, kes oli meeletu õgard). Samuti tundus, et kohati keskenduti enam titaanide pugimisstseenidele, kui inimtegelaste iseloomude ja omapärasuste põhjalikumale väljatoomisele ning suhete arendamisele.

Tegu on esimese filmiga kahest ning, loomulikult, eeldas see järsku lõppu. Et lugu saaks otsas kokku tõmmata ning vaataja saaks terve pildi, tuleb külastada ka järge. Vaataja jäeti aga siiski rippuma ja seda eriti pöördelisel hetkel. Samas aga oli süžee selleks ajaks üpris kaasakiskuvaks muutunud ning mul isegi ei ole teise osa kaema minemise vastu vaja eriti palju puigelda.