Neljapäev, 21. aprill 2016

Etendus: "Armujook"

Tervitus!

Seekord ooperit!

Pealkiri: Armujook (Gaetano Donizetti ooper kahes vaatuses)

Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 30 min
Lavastaja: Georg Malvius (Rootsi)
Esietendus: 15.05.2014
Millal nähtud: 08.04.2016
Minu hinnang: 4.5/5

pilt opera.ee kodulehelt

Koomilised ooperid on traagiliste kõrval massiivses vähemuses ning seega tuleb hinnata ja hoida igat ühte neist, mis ei tekita vastupidiselt žanrikaaslasele vaatajas ängi ja nukrust, vaid tõstavad tuju ning suudavad ka publikul naeru välja pigistada. “Armujook” on just selline lustakas päikesepaisteliselt tundeküllane ja humoorikas trall.

Nemorino oli üks kergeusklik äpu, kes just ei anna klassikalise kangelase mõõtu kaugeltki välja, kuid tema lontulik pühendumus Adinale ning siiras ja kõikehaarav armastus naise vastu kogusid hulganisti boonuspunkte. Võimatu oli tema ponnistustele mitte kaasa elada ning tema hingevalule mitte kaasa tunda. Adina oli särtsakas, eneseteadlik ja iseseisev naine, kes mind oma allaheitmatu ja õrritava iseloomuga positiivselt üllatas, kuid kelle hooletu mäng Nemorino emotsioonidega, mulle niiväga meelt mööda ei olnud. Vahelduseks oli aga värskendav näha ooperis naist domineerivamas rollis.

Nemorino armupiinu kirjeldas imeliselt tema aaria “Una furtiva lagrima,” mis on ooperimaailmas tuntud soolo. Mehe rusuvas ja meeltheitlikus võtmes, kuid õnnetunnet väljendav etteaste oli kurblikult kaunis ja võluv ning ideaalselt väljendas tema emotsionaalselt habrast seisu seoses siiani kättesaamatu armastusega. Loo meloodia, ettekanne ja sisu lõid lummava kombinatsiooni õrnast, ehedast ja hingelisusest nõretavast lembepalast. Nemorino oli üldse väga avatud ja puhtsüdamlik oma tunnete poolest ning see tuli tossikesele vaid kasuks võitmas vaatajate sümpaatiat.

Adina pideva tagasilükkamise ning mehe järjepideva korvi saamise traditsiooni toob aga suure muutuse küla väisav soolapuhuja Dr Dulcamara. Tänu viimase armujoogile, mis on tegelikkuses tavaline bordoo vein, avaneb Nemorinos viimaks lootus võita oma kallima kiindumus. Otse loomulikult sai armjoogist alguse lumepall, mis veeres muudkui kogukamaks ning tõi endaga kaasa hulganisti arusaamatusi ning naljakaid kui ka pealtnäha lootusetuid seiku. Ehk palju kära ei millestki. Kiiva kiskumisega aga ei liialdatud üle ning erinevad armujoogi mõjust tulenevad lustakad olukorrad olid loomulikud ning isegi nutikad, võimaldades peategelastel üksteisest kaugenedes hoopis lähedamale liugelda. Üks hetk oli seis niivõrd päästmatu, et mulle pakkus tõsist huvi, kuidas küll niidid pusast lahti harutatakse. Taas rajale tagasi liikumine aga toimus ja seda ootamatult vaevatult.

Peab ka tunnistama, et ma ei olnud veendunud, et Nemorino ja Adina teineteise leidmine suudetakse minuni tuua usutavana, mitte otsekui välk taevast sunnitud maitsega, arvestades nende eelnevat patiseisu. Olukord aga lahendati voolavalt ning igati loomulikult ja romantiliselt. Adina ja Nemorino moodustasid meeldivalt armsa paari. Ka oli tervitatav, et kuigi õhkkond oli täis emotsioone, ei üledramatiseeritud, nagu ooperites seda kombeks, ning isegi ahastuses Nemorino ei ületanud talutavuse piiri.

Visuaalselt oli tegevus toodud kaasaegsemasse keskkonda, väiksesse lõunamaisesse külasse, kus näiteks sõjaväepealikust sai kohalik maffia boss, mis oli minu silmis geniaalne lahendus, ja üldse oli nähtaval tunduvalt modernsem olemus võrreldes originaaliga. Küla jättis piisavalt autentse mulje ning eriti meeldisid mulle detailid, mis puhusid sinna elu, näiteks, hulgaliselt nööridel rippuvat pesu, sagimist täis turuplats, jne. Kujundus lõi loole sooja, hubase ja meeldivalt vaatajaga kontakti võimaldava tausta. Tõsiasi, et kujunduseks valiti elutruu ja konkreetne keskkond, ning mitte abstraktsem versioon, mis viimasel ajal äärmiselt populaarne valik ning mis võib küll nutikas ja põnevalt omapärane olla, oli mulle suureks kergenduseks, sest kunstilisemad interpretatsioonid on mulle hetkel üledoosi tekitanud. Nii virgutav on vahelduseks kogeda klassikalist üks ühele lavakeskkonda. Ka publik kaasati mingi hetk toimuvasse, kui külarahvas lavalt maha astus, ja see toimis suurepäraselt vahendina toomaks publikut ja lavastust üksteisele lähemale.

Ooper oli, nagu haružanr lubas, üpris humoorikas ning igasugu lõbusa tobuvabaohu juures suutsid mind eriti itsitama panna mehise maffiabossi, Belcore, õnnest taevasse tulistamine ning kogemata tuvi alla laskmine ja Adina sõbranna, kes oli tehtud eriti nohiklikult nunnuks. Ka Belcore’i, originaalis sõjaväelastest kamraadid, kuid siin versioonis tema ülikondades käsilased, olid omamoodi naljakad kujud. Just selline kerge, koomiline ja ilma suuremat keskendumist vajav süžee teeb antud etendusest ka suurepärase valiku sissejuhatuseks ooperivõhikutele ooperi maailma, nii lastele kui täiskasvanutele. Esimese ooperikogemusena on ta igati asjalik ja nauditav variant, mis ei hirmuta värsket verd kohe kaugele ja pikaks ajaks eemale.

Muusika vastas seekord täiuslikult sisule ning oli lendlev ja meeleolukas, kaldumata rõhuvaks või liialt raskekoeliseks, isegi vaatamata õnnetusehunnik Nemorino agarale panusele sel suunal. Palad olid lihtsasti jälgitavad ja kerged meelde jääma, viimast eriti tänu fraaside ja lausete pidevale kordamisele. Esinejatest tooksin aga eraldi välja Oliver Kuusiku Nemorinona, kes tervikliku paketina suutis veenvalt anda edasi tegelaskuju olemust ja hingepiinu. Alates ilmetest kuni kehakeeleni, oli tegu pesueht Nemorinoga ehk siis, laulmisele lisaks, toodi välja igati tõhus näitlemine.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar