Pühapäev, 10. aprill 2016

Kino: "Kotkas Eddie"

Tervitus!

Ja nüüd jälle kinost!

Pealkiri: Kotkas Eddie
Originaalpealkiri: Eddie the Eagel
Režissöör: Dexter Fletcher
Näitlejad: Taron Egerton, Hugh Jackman
Žanr: Komöödia, biograafia
Kestus: 1h 45 min
Kinodes alates: 01.04.2016
Nähtud: 02.04.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Allajääjate (underdog) võidukad lood, kus üks kaljukindlate veendumuste ja hämmastava tahtejõuga omamoodi, kuid sümpaatne, frukt ületab kõik takistused, võidab inimeste poolehoiu ning saavutab midagi erakordset, on just sellist tüüpi filmid, mis mulle alati on imponeerinud. Tohutut head tuju tekitav ning tõeline vitamiinilaks on neid takistusi täis teekonnaga väetatud tulemuste eriti magusaid vilju koos tegelastega maitsta. Käesolev film on taolise süžeega linateoste lausa musternäidis. Samas aga muutus see tõsiasi mõneti ka filmi nauditavust pärssivaks faktoriks. Muide, rohkem kui põgusalt tuletas “Kotkas Eddie” meelde kunagist lõbusat lugu Jamaica bobikelguvõistkonnast filmis “Cool Runnings,” millele muide käesolevas filmis humoorikalt ka viidatakse.

Film põhineb tõesti sündinud lool agarast ja aktiivsest Britist, kes andis endast kõik ja rohkemgi veel, et põikpäise veendumusega võtta osa 1988. aasta taliolümpiamängudest. Seda aga alal, kus ta oli oma riigi ainus esindaja ning milles riik ei olnud kedagi juba aastakümneid mängudele saatnud: suusahüppamine. Tulemus vastas kahjuks reaalsusele ning ime ei sündinud. Maailmarekord või hiilgav tulemus aga ei olnud õnneks ettevõtmise ja ka linateose alustala. Kuigi filmi sisu on modifitseeritud ning putitatud vaatajale kompaktsemaks, kergesti seeditavamaks ning sujuvamalt kulgevamaks ja seega, ei vasta kaugeltki kõik tegelikkusele, on väidetavalt Eddie Edwards ise sõnanud, et vaatamata muudatustele, on film oma sõnumi ja õhkkonnaga aga igati täppi pannud. Viimane on ka detail, mis kõrgub ülejäänud faktorite kohal ning annab nähtule hinge. Nagu filmis toonitati: ei ole tähtis saavutus, vaid tähtis on osavõtt.

Otse loomulikul elasin ma Eddiele kaasa nii sõrmi kui varbaid risti hoides! Seda isegi kui tema olümpia mängudest osavõtmise meeletult intensiivne sihikindlus oli veidi kaheldava väärtusega, vähemalt minu silmis, ning mitte 100% rahuldavalt põhjendatud, kuigi seda püüti vähemalt lahti seletada. Ning isegi siis kui mulle tundus, et pidev enda tümitamine enam küll normaalsuse piiri ei mahu (reaalsusest ei maksa siinkohal aga enam midagi mainida – sussid oleksid pidanud vennal ammu püsti olema) ning mehel peavad olema kalduvused suitsiidile või siis äkki oli pidevate prantsatamiste tulemusel üleval midagi kolisema hakanud. Inimteflon pann oli ta aga igatahes, kriitika, valu, kukkumised, mõnitused, tagasilükkamine jne, põrkusid talt tagasi ning kinni ei jäänud midagi, peale siira soovi võistlustele jõuda ning osa võtta.

Kaasaelamise taseme kõrgustesse üleskütmises omas aga otsustavat rolli peategelast kehastanud Taron Egerton. Mulle meeldis tema poisilik sarm juba “Kingsman: Salateenistuses” ning uus film veenis mind lõplikult, et tegu on väga sümpaatse näitlejaga, kes jätab endast rollides mulje kui kellestki käega katsutavast ning tavainimlikust. Kui kehastada päris elus eksisteerinud isikut, siis peab etteaste olema usutav ning filmis nähtava Eddie Edwardsi maneerid, liikumine ning näoilmed tundusid kiiduväärt autentsed. Kuigi esines hetki, kus näiteks fookus neile iseärasustele oli veidi lõdvemaks libisenud. Näitleja kasuks räägib alati pisut ka fakt, kui viimane on nõus ennast karakteri tõetruu loomise jaoks vähem atraktiivsemaks tegema, hoidmata ennast tagasi ja muretsemata pealiskaudsuse või imidži pärast.

Vaatamata sellele, et Eddie on pea terve filmi jooksul rohkem naerualune, kui keegi keda imetleda ning tõsiselt võtta, leidub ka temal toetavaid jõude, eriti kihvti ema näol ja ühe ootamatu toetuseavaldus saab ta ka ühelt konkreetselt tuntud kujult suusahüppe lifti mööda üles sõites. Mingi hetk saab ka endisest suusahüppe ässast, Bronson Peary'ist (Hugh Jackman), Eddiele asendamatu tugisammas. Teisalt tuleb aga tõdeda, et Eddie peab iga väiksemagi detaili nimel kõvasti tööd tegema ning ilma asjata ei lange ta sülle midagi. Otse vastupidi, neid kaikaid kodarates sajab kui oavarrest. Ta ise on ka aga mõneti takistuseks enda eduteel, sest ei oska ennast alati vajalikel momentidel veidigi tagasi hoida või spetsiifilisi olukordi taktitundelisemalt tajuda.

See, et tegu on südamliku filmiga, on iseenesest mõistetav, kuid ohtralt on seal ka huumorit. Tihtipeale heidetakse nalja Eddie kulul, kuid mõnitavaks ja inetuks ei lähe killud kordagi, sest vaataja naerab pigem Eddiega kaasa kui tema üle. Omajagu humoorikas on ka Norra suusahüppekoondis, kellega peategelastel ikka tihti kokkupuudet ning eriti meeldejääv oli stseen saunas. Eddie pere ja pilguheited tema lapsepõlve hoolitsesid ka koomiliste momentide eest.

Mis mulle endalegi üllastuslikult kohati häirivalt mõjus oli just see, mis teeb antud filmitüübist mu lemmiku. Allajääja loo klassikaline kulgemine: iseloomulikud detailid, vaheetapid, paar suuremat takistust, pidevad ja tõhusamad vastasseisud, soojenev kamraadilik side treeneri ja Eddie vahel jne. Kõik need olid liialt selgelt väljajoonistatud ning film oli otsekui ühenda punktid ettevõtmine. Ka Eddie algselt vastumeelt treener, Hugh Jackmani kehastuses, oli pigem Hugh Jackman kui karakter Bronson Peary. Keeruline oli näha konkreetset tegelast ja eraldada seda näitleja tavapärastest esitustest, võrreldes näiteks oma repertuaari kuulsaima Wolverine'iga.

Filmile eelnes ka tervitus režissööri poolt, mis oli meeldiv lisa ning, mis pani mõtlema, et huvitav, kas tegu on mõne uue trendiga, sest taolist eelklippi võis näha ka enne uut Batmani ja Supermani filmi.

Kokkuvõttes: Inspireeriv, naerutav ning lõbus lugu tahtejõust ja eneseületamisest. Suurepärane kerge ja head tuju tekitav meelelahutus. Etteaimatav ning jälgib juba sissekulunud mustrit, kuid siiski on võimatu nähtut mitte nautida ja Eddiele kaasa elada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar