Teater: "Harakale haigus..."

Tervitus!

Vahelduseks teatrist!

Pealkiri: Harakale haigus...
Teater: Linnateater
Kestus: 2h 45 min
Lavastaja: Paavo Piik ja Mari-Liis Lill (Eesti Draamateater)
Osades: Robert Annus (Eesti Draamateater), Henrik Kalmet, Piret Krumm (Eesti Draamateater), Ursula Ratasepp, Britta Soll (Eesti Draamateater) või Mari-Liis Lill (Eesti Draamateater), Veiko Tubin
Esietendus: 15.03.2014
Millal nähtud: 16.10.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Jätkuna või pigem paralleelloona Draamateatri "Varesele valu..." tükile, jõudsin lõpuks külastada ka teist depressiooni lahkavat formaadilt äärmiselt omapärast ja sisult igati mõtlema panevat ning tänuväärt ettevõtmist. Üldine kondikava on sarnane oma sõsarale: publiku ees rulluvad lahti seitse erinevat päriselul põhinevat haiguslugu, ettekantuna vaevuse all kannatajaid kehastavate näitlejate poolt, ning nende vahele paigutuvad seisundi olemust nutikalt ja originaalselt illustreerivad vahepalad. Kaks osa vahetavad omavahel ettekande jooksul näitlejaid, tegevus viiakse ka kahe teatri vahele Vanalinna ning lõpuks koonduvad mõlemad eraldiseisvad tükid kaamera ja ekraani abil kokku üheks, aplausi ja kardinate langemise saatel.

Näidendi pluss poolena pean kindlasti toonitama, et tegu on hariva, empaatiavõimet kasvatava ning silmi avava ettevõtmisega. Nähtu ei ole võimeline kedagi ükskõikseks jätma, sest keskne teema on lähedalt või kaugelt kokkupuutunud kõigi meiega, isegi kui me ei ole sellele alati osanud õiget nime panna: depressioon. Lood on emotsionaalsed, ilma sunnitud ilustamiseta, õpetlikud ning vähemal või rohkemal määral lootustandvad. Mulle imponeerivad väga ka delikaatselt ja maitsekalt intiimsed lähenemised igale isikule ning nende elu tõusude ja mõõnade esitus. Vaatamata aga päikesetõusudele pärast pikki öid, on tüki üldine domineeriv toon siiski suhteliselt trööstitu ja muserdavalt tõsine. Inimeste kurblikud ja valulikkust pungil elulood, koos tihtipeale varjuliste lapsepõlvedega -- kuhu tihtipeale languse seeme sai istutatud --, traagiliste sündmuste ning vähese soojusega, on kohati nii karjuvalt ebaõiglased ja uskumatud, et neid on emotsionaalselt raske ja ebamugav kuulata. Haiguse möödumisel, pärast enda püsti ajamist, tuleb silmitsi seista ka julma reaalsusega, sest tihtipeale ei vabane sellest tõvest kunagi täielikult. Depressioon võib taas külaskäigu teha, õrnemalt, lühiajaliselt ning vähem laastavamalt, kuid tüsistused on varmad tekkima. Samas aga on nähtu niivõrd kompleksideta avameelne ja aus, lootes muuseas, et inimesed õpivad ning teadvustavad selle tänapäeva epideemia põhjusi, olemust ja tagajärgi. Üliläila lõpp oli minu jaoks veidi liig, kuid toimis siiski tervendava salvina pärast pea kolme tundi nukrameelsust.

Mulle avaldas siiralt muljet Draamateatri versiooni asjakohane ning vastavat meeleolu soodustav lavakujundus ja muud nüansid ning ma ei pidanud pettuma ka antud tüki valikutes. Fokuseerides taas lapsepõlvest tuntud detailidele ning mälestustele, on antud etenduse toimumiskohaks laval asetsev kahekorruseline nukumaja, kus ülakorrusele on paigutatud kaks tuba ning alla üks. Toad on möbleeritud ning laest põrandani disainitud, otsekui väljavõetuna kellegi päris kodust. Kuigi ka teisel korrusel toimus eri lugude esitusi, koondus põhirõhk ikkagi alumisse lastetuppa täis karvaseid loomi, muid mänguasju ning lapselikku disaini. Lava kohale valgele riidele oli projekteeritud ka etenduse ajal tänavatel filmitu, kummardused tüki lõpus Draamateatrist ja vaheklipid filmist "Kevade." Viimases sai palju tähelepanu just Arno, keda, pannes tema ütlused ja käitumise näidendi konteksti, tundus, et vaevas ka kerge depressioon. Selle idee õhku viskamine, uuest tähelepanuta vaatevinklist lähtudes, oli intrigeeriv lisa ning selle õigsus küllaltki tõenäoline.

Teistest elulugude vahelistest lühipaladest on väärt esile tõstmist iga viimne kui üks, sest need oli suhteliselt geniaalselt kokkupandud ning kärmed ja konkreetsed, nagu haamer naelapihta täpsed, illustreerimaks käsitletavat teemat, ilma igasugu ilustamiseta, just nii nagu tegelikult on. Eriti meeldejääv on telemängu formaadis Soome mõistatus, kus tuleb leida õige lahendus probleemile, kuidas toimivana hoida pere, kus üks või mõlemad vanematest töötavad üle mere naaberriigis. Tohutult päevakajaline küsimus ja sügav valupunkt hetkel Eesti ühiskonnas.

Seitsmeks ettekantavaks palaks on valitud seinast seina erisuguste isikute elulugusid. Kuna depressioon ohustab kõiki, olenemata soost, vanusest, finantsseisust, peremudelist jne, siis peegeldab ka valik haiguse laiahaardelist ulatust. Rambivalguse alla toodi muuseas edukas ja igati tavaline emotsionaalsete traumadeta tüdruk, kelle tõmbas august välja lapse sünd ning tervislik eluviis, emaga keerulistes suhetes enesehävijata perioodil põhjas ära käinud homoseksuaal ning kunstihinge ja eluviisiga peres üles kasvanud sama joont järgiv noormees, kes ka mingi hetk hullumajja jõudis. Kõige enam aga millegipärast mõjus mulle noore poisi lugu, kes oli igati tubli ja korralik koolis ning muudes tegemistes, kuid kes elas üksinda, kuna ema töötas Soomes, ning see süvendas aegamööda masendust, soodustades omakorda tegevusetust ning lihtsalt voodis päevast päeva lamamist. Emale oli aga raske mure tunnistada. Võibolla puudutas see lugu mind enam sellepärast, et poiss oli kuidagi nii noor, heatahtlik, püüdlik ja sümpaatne, et siiralt kahju oli kuulda tema üksikust ja hallist elust, mitte et teiste esitajate paljastused ei oleks palju hullemad olnud. Panin tähele, et pea kõigil lugudel oli depressiooni alguspunktiks ja selle kujunemise suurimaks faktoriks lapsepõlv, vanemad ning eriti ema. Rasked suhted viimasega olid enamustel, kas siis ema ei armastanud ega tahtnud last, oli hüsteerik, liialt range või ise liialt õnnetu ja katkine, et positsioonid lausa vahetusid, emast sai ülalpeetav ning lapsest vanemlik hoolitseja. Võtmesõnaks on kindlasti ka alkohol, kas põhjuse, edasi ärgitajana või sümptomina. Näitlejatest märgiksin ära Rober Annuse, kes taaskord võlus allikaveelikult siiraste ja tundlike etteastetega ning Veiko Tubina meeldiva koolipoisina. Üldiselt on kõik aga ära teeninud kiituse sügavate ning puhtsüdamlike etteastete eest.

Olles nüüd näinud mõlemat tahku, kumb tükk aga on siis parem, kas "Varesele valu..." või "Harakale haigus..."? Mõlemal on omad erisused ja meeldejäävad aspektid ning sarnasused on ilmselged, kuid üldiselt on keeruline neid võrrelda, kui kahte eraldiseisvat etendust, sest tegu on ju siiski ühe tervikuga. Vaatajana aga ei kaota midagi, kui näha vaid ühte, kuid võita on tunduvalt enam kui külastada mõlemat.