Esmaspäev, 21. detsember 2015

Kino: "Star Wars: Jõud tärkab"

Tervitus!

Ülevaade ülemaailma aasta oodatumast filmist!


Pealkiri: Star Wars: Jõud tärkab
Originaalpealkiri: Star Wars Episode VII: The Force Awakens
Režišöör: J.J. Abrams
Näitlejad: Daisy Ridley, John Boyega, Harrison Ford, Adam Driver, Oscar Isaac
Kestus: 2h 16 min
Žanr: Ulme, seiklus, fantaasia
Kinodes alates: 18.12.2015
Nähtud: 18.12.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt
Hoiatus! Spoilerid!

No nii, ja lõpuks jõudis kinno järgmine peatükk kosmilises kosmose saagas, mis nii fännid ja vihkajad mõlemad, kas siis õndsusest või ärritusest kiljuma paneb. Arvestades seda, kuidas eellugusid (1999-2005) kirutakse ja häbiplekkideks nimetatakse, siis ootused olid suured, et lõpuks suudab see legendaarne filmideseeria ennast mudast välja vinnata ning taas kvaliteetset ulmemeelelahutust pakkuda. Kino oli igatahes äärteni pungil ootajaid ning panin tähele, et enamused neist olid noorem generatsioon, arvatavasti üliõpilased, kes esimese filmide kolmiku ajal vast isegi sündinud veel ei olnud. Millest tuletan, et tegu on vanust ja aastakümneid kaarega ületava ajatu looga, mis vaatamata sünniaastale 1977, suudab lojaalseid fänne leida ja kaasa tõmmata ka tänapäeval. Või siis on marketing, ajupesu, sotsiaalne surve või mis iganes muu, äärmiselt efektiivne. Oma rolli, publiku valikul, loomulikult, mängis ka hommikune aeg reedel. Kinoks valisin seekord Kosmos IMAXi, et ikka meeliülendavamat kogemust saada, mis osutus igati õigeks otsuseks. Natuke tekkis ka nostalgilisi emotsioone, kuna nii rohkelt rahvast kui murdu pole Kosmose näinud alates sellest kui see veel ainuke suur kino Tallinnas oli. Star Wars brings the boys to the yard -- mott (mida oligi tarvis tõestada)!


pilt superkinod.ee kodulehelt
Kõigepealt käin üle miinused, sest nii palavalt kui kirglikud seeria austajad ka ei tahaks, ei olnud antud lisa saagale ilma möödapanekuteta. Enim häiris mind tõsiasi, et süžee oli liialt sarnane kõige esimesele filmile "Uus lootus" (1977). Mitte ainult mõni detail siit ja sealt, vaid kohati pea üks ühele, näiteks vaheta ära nimed (nt Luke = Rey), asukohad (nt Jakku = Tatooine) ja kulminatsioon (rünnak ja surm) ning ongi kondikavalt suhteliselt sama lugu. Teisalt aga on sel ka oma positiivne külg, sest taas sai nautida seda klassikalist seiklusrohket lihtsust, kohati klišeelikku kangelaste hea-kurja lugu, ilma liigse poliitilise ja sunnitud dramatiseerimise jauramiseta (mille all kannatasid eellood), mis esimese osa niivõrd võluvaks ja lõbusaks tegi.

Teiseks puuduseks pean filmi kubisemist kokkusattumustest. Galaktika on ju gigantne, kuid millegipärast satuvad kõik võtmetegijad just samadesse, muidu ebatõenäolistesse paikadesse, näiteks kõrbeplaneet Jakku. Kuidagi ebarahuldav oli ka seletud kuidas Han leidis Ray, Finni ja nende laeva. Samuti olid paar detaili liialt lihtsustatud või toetusid liialt õnnele, näiteks viimane võitlus -- mõned vastupanuvõitlejate lennukid meeletu vaenlase vastu ning Finni ja Poe lupsti põgenemine filmi alguses. Mind häiris veidike ka tõsiasi, et esimese triloogia võitlus Darth Vaderi ja Impeeriumi vastu oli põhimõtteliselt vastu maad ja haneselga vesi, sest nende asemel tõusis kärmelt uus diktaatorlik kurjuse kants: Esimene Ordu, ja alates viimasest Luke, Leia ja Han'i ponnistusest lükata tagasi tumeduse jõud ei ole mitte kui midagi muutnud.


pilt superkinod.ee koduelehelt
Viimaste vingumistena tooksin välja loo uue kurjami Kylo Reni (Adam Driver), kes oli kurjakuulutav, imposantne, võimas ja igati vääriline järglane Darth Vaderile -- kuni selle hetkeni kui ta oma maski peast võttis ja ma sattusin veidi segadusse, et ega ma kogemata mõne emo teismeliste draamale otsa ei ole komistanud. Jah, ma saan aru, et ta oli valguse ja tumeduse poole vahelises intensiivses sisevõitluses, ja see kaheks tõmbumise piin peegeldus tema näos, kõnes ja kehakeeles hiilgavalt, kuid visuaalselt nägi ta äärmiselt kentsakas välja. Ning lõpetuseks, mulle jäi siiski veidi arusaamatuks kuidas Finn (John Boyega), kes koolitatud ajupestud küsimusteta käsutäitjaks, oli oma kõne, iseloomu ja käitumise poolest nii... mitte ajupestud küsimusteta käsutäitja?


pilt superkinod.ee koduelehelt
Aga nüüd siis täistabamustest. Visuaalselt oli tegu hiilgava filmiga, näiteks ainuüksi stseenid kõrbes, kus taustal massiivsed allakukkunud kosmoselaevad, olid äärmiselt efektsed ja võimsad. Rääkimata siis stseenidest, kus nende laevade ümber ja sees toimub pingeline tagaajamine. Eriefektid olid igati tasemel ning midagi vähemat ma poleks ka oodanud. Hindasin ka seda, et nendega liialt filmi üle ei valatud (nagu eellugudes) vaid hulganisti oli ka realistlikumat looduslikku tausta: kõrbed, lumised metsad, rohealad, mäed jne. Puudusid massiivsed rohelisel taustal arvutiga loodud linnad, eksootilised planeedid, võltsilt ebatavalised keskkonnas -- film jättis loomuliku ja maalähedasema maitse ilma ülevõlli ekstreemusteta ja kujutusvõime lollikslendamiseta. 3D IMAX andis ka, loomulikult, hulganisti filmi nauditavusele juurde ning vana hea surematu Tähesõdade muusika saatel oli kohati kananahka esiletoov selle võimsa vaatemängu jälgimine.

Kui aus olla, siis peale Jar-Jar Binksi on mulle alati kannale surunud C-3PO ja vähemal määral ka R2-D2. Kollase plekktola pidev mulisemine, vahelesegamine ning liialt ekraaniaja röövimine häiris mind kõigis eelnevas kuues filmis. Seega, olen äärmiselt üllatunud, et nende uus asemik BB8 oli ülilahe ja üliarmas pallike ning mul ei tekkinud kordagi tahtmist tema juhtmed lühisesse viia, et rahu saada. Tema lojaalsus oma peremehele Pole, julgus ja muhedus olid igati tervitavad, eriti meeldis mulle robotiversioon pöidla üles näitamisest, pärast lõbusat vestlust Finniga. Üldiselt peab ka mainima, et minu heameeleks oli filmis ootamatult palju huumorit ning eriti üherea kilde, mis mõjusid loomulikult ja õnneks ei ületanud heamaitse piire ning viinud looka huumoritasakaalu totakuse ja vaimukuse vahel (mida panen süüks viimastele Marveli üllitistele). Tänu sellele kaotas lugu kohmaka tõsiduse, mis vaevas eellugusid ning võimaldas voolavama dialoogi ja mõnusama loo kulgemise.


pilt superkinod.ee kodulehelt
Filmi vaieldamatu staar oli uustulnuk Daisy Ridley Rey'na. Olen siiralt üllatunud kui asjalik, sümpaatne, kangelaslik, teiste ja enda eest seisev, kuid samas usutav ja meeldivalt haavatav tema tegelaskuju oli. Ta oli suuresti ka lähedaseim karakter peategelasele ning selles võtmes kandis ta ootamatult edukalt ta kogu filmi oma õlgadel, jagades seda tähelepanu vahetevahel ka Finni, Reni ja Haniga. Peab ka tunnistama, et Luke oli esimeses filmis kohati üks hiigel vingats ja tujuka teismelise karva, kuid Rey ei langenud kordagi üle ärritava piiri ja oli meeldiv ning hakkaja terve filmi jooksul. Seega, väidan midagi häbematut: Rey pühib oma jalgu, vähemalt esimese filmi, Luke'i peal. Ka Finn, vaatamata kübemele eelpool mainitud ebausutavusele, oli kaasaelamist ja samastumist soodustav, humoorikas vale mees õiges kohas või õige mees ales kohas -- vahet ei ole. Viimase kärme, entusiastlik ning usaldav arenev sõprus Poega (Oscar Isaac) oli üks lahedamaid ja ehedamaid suhteid kogu filmis. Rääkides Poest, siis mõnikord on teretulnud vaheldus kohata enesekindlat ja osavat tegijat, kes ei ole ülbe, ennasttäis või sarkastiline, vaid tundub kui sõbralik, ladna ja kompleksideta vend. Parem oleks, et tema roll kasvaks järgmises osas vähemalt kolm korda suuremaks.


pilt superkinod.ee kodulehelt
Vanadest tegijatest peaks kindlasti mainima Hani (Harrison Ford) ja Chewiet, kes omasid märkimisväärseid rolle ning keda koos mässamas ja segadust tekitamas näha oli südantsoojendavalt nostalgiline. Mindi on vanade liistude juurde tagasi ning küürakaid parandab vaid haud... Leia (Carrie Fisher) oli aga veidi kentsakas, tuttav, kuid teisalt nii võõras, et mind tema etteaste ei veennud. Kunagisest keemiast Hani ja Leia vahel ei olnud ka kummalisel kombel minu meelest mitte midagi järgi või olid näitlejad koos lihtsalt nii võõrastavad? Ma ei oska täpselt öelda, aga kuulsast lembeloost oli aur küll välja jooksnud.

Filmi lõpp oli õhku rippuma jäämiste tüüpide killast, kuid millegipärast mind see seis ei ärritanud vaid tekitas ärevust ja uudishimu järgmise osa vastu.


Lemmik tsitaat: "Miks kõik sinna Jakkule tahavad niiväga minna?!" ja "Ah, et sul on külm?!" ja "Liigu, pall!"


Lemmik stseen:  Kui valgusmõõk õige inimese kätte lendas.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar