Kino: "Lugude lugu"

Tervitus!

Taaskord kinost!

Pealkiri: Lugude lugu
Originaalpealkiri: Il racconto dei racconti
Režišöör: Matteo Garrone
Näitlejad: Salma Hayek, Vincent Cassel, John C. Reilly, Toby Jones
Kestus: 2h 05 min
Žanr: Fantaasia
Kinodes alates: 18.12.2015
Nähtud: 18.12.2015
Minu hinnang: 3.5/5

superkinod.ee

Mis juhtub kui panna kokku näiteks “Troonide mäng” ja muinasjutud? Sellest kooslusest sünnib loomulikult “Lugude lugu” – üks brutaalselt ausaid ning realistlikumalt julmi muinasjutte, mida kohanud olen. Lastele on film kategooriliselt keelatud ning isegi minu särasilmset pilku tuhmistas nähtu märgatavalt. Kahjuks puudus linateosel aga omamoodi võluv ning lapselikult süütu aspekt, millesarnast võib leida näiteks teises täiskasvanute muinasloos, “Paani labürint,” ning lõpptulemus oli otsekui rusikalöök kõhtu, piinarikas, kuid unustamatu. Selline lähenemine oli aga igati tervitatav, värskendav ning uudne kogemus.

Film on jagatud kolme eri loo vahel, mis üksteisega kergelt põimutud. Tegevus toimub ühes maailmas, kuid eri kuningriikides ning tegelased teevad põgusaid külalisetteasteid üksteise lugudes. Kolm eri süžeed kulgevad kui punupats, korda-mööda jõuab vaatajani osi ühest, teisest kui kolmandast loost, mis aga kahjuks teeb lugude esitamise veidi katkendilikuks. Kõhe, inetu ja ebaõiglane toon, koos inimiseloomu koledamate joontega esindatud, nagu ükskõiksus, ahnus, iharus, kadedus ja kinnisidee võimuses olek, seob jäigalt ja järelandmatult aga kõiki kolme muinasjuttu. Headusel, õiglusel ja puhtal armastusel siin filmis viimaste ülekaalukaks võiduks rammu ei jätkunud.

pilt superkinod.ee koduelehelt

Esimene osa filmist keskendub kaunile kuningannale, kes oma vääramatu eesmärgi nimel, saada laps, on nõus ohverdama kõiki ja kõike. Kui pärast õudseid ja vastikuid tingimusi ta lõpuks maagia abil siiski poja sünnitab, on naine viimaks oma palava südamesoovi täitnud. Tema pojale aga sünnib teiselt emalt  otsekui kaksik ning poistest saavad lahutamatud kaaslased. Loomulikult ei meeldi see aga kuningannale, et printsil niivõrd lähedane suhe teenijaga on.

Tähelepanek: Märksõnaks siin on rängad eneseohverdused armastatud inimeste nimel. Antud lugu imponeeris mulle enim, kuid draakonist oli tohutult kahju.

Teine lugu räägib iharast ja naistelembelisest kuningast, kes kuuleb üks päev lossimüüri äärsest hurtsikust imekaunist laulu ning võtab eesmärgiks naisega voodirõõme maitsta, eeldades, et tegu on kaunitariga. Viimane on aga hoopis vana inetu ätt, kes oma õega kavandavad plaan, kuidas kuninga soov ikkagi täita. Kui plaan saatuslikult kihva keerab, päästab õe maagia, mis muundab ta ootamatult kauniks nooreks naiseks, kelle sama kuningas aga nüüd agaralt ära kosib. Mis saab aga teisest õest ning kas nooruslik ihu ja ilu on igavene?

Tähelepanek: Igivana püüdlus nooruse ja ilu poole on karm, inetu ja traagiline.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Kolmandas osas on keskpunktis kuningas, kes hakkab lemmikloomana salaja pidama kirpu, keda ta usinalt kasvatab ja kellesse kiindub. Tema abiellumiseas idealistlik tütar aga unistab lossimüüride vahelt pääseda ning armastust kogeda. Seda muidugi ka isa võimaldab, kuid tingimusel, et neiu kaasaks saab mees, kes arvab ära, mis olevuse nahaga on katsel tegemist. Õige vastuse laob lagedale aga sookoll ning tütart ootab ees tulevik täis õudust sookolli kaasana.

Tähelepanek: Shreki ümberjutustus asetatuna realistlikusse maailma – see oli katastroof.

pilt superkinod.ee koduelehelt

Visuaalselt oli film tagasihoidlik, ilma silmapaistvate eriefektideta -- kui neid üldse oli -- kuid tänu sellele oli nähtav tohutult naturaalne ja tõetruult loomulik ning kaunis. Selgelt oli aru saada, et näiteks kirp ja draakon olid suuresti masinad, mitte arvutiga loodud. Lossid, metsad, maastik, ehitised, paigad, jne olid kõik ilmselgelt päris paigad ilma suuremahuliste lisadeta ning just see lihtsuses peituv võlu tegi vaatamise äärmiselt meeldivaks.

Filmi häirivamaks puuduseks pean aga liialt järsku ja poolikut lõppu. Mulle tundus, et lood ei ole veel otsakorral ning need lähevad edasi, kuid siis äkitselt otsekui lõigati lõpp enne kulminatsiooni ära ning vähemalt kaks osa filmist jäid ilma rahuldava niitide kokkutõmbamiste õhku rippuma või siis toimus kulminatsioon järelmärkusena ning ikkagi ilma täieliku selguseta, et mis nüüd siis sai või saab. Üks lugu sai pärast äärmiselt traumeerivat kulgemist enam-vähem aktsepteeritava otsa, kuid teised vajaksid kindlasti veel aega, et konkreetsemalt punkti panna.