Pühapäev, 27. detsember 2015

Kino: "Snoopy ja Charlie Brown: Tobukeste film," "Spioonide sild" ja "Saladus nende silmades"

Tervitus!

Siin lühikokkuvõtted kolmest hetkel kinos olevast filmist!

Pealkiri: Spioonide sild
Originaalpealkiri: Bridge of Spies
Režišöör: Steven Spielberg
Näitlejad: Tom Hanks, Mark Rylance, Amy Ryan, Austin Stowell, Sebastian Koch
Kestus: 2h 21 min
Žanr: Draama, thriller
Kinodes alates: 27.11.2015
Nähtud: 05.12.2015
Minu hinnang: 4.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Vana hea Tom Hanks, sama muhe, siiras ja heatahtlik ning õilis onulik õigluse eest võitleja nagu paljud tema karjääri teisel poolel kehastatud tegelased oma baastasandil ("Reamees Ryani päästmine," "DaVinci kood," "Roheline miil" jne). Ja midagi pole parata, vaatamata pidevalt sarnase kulunud raja valimisele, mulle avaldab tema etteaste taoline suund alati positiivset mõju ning äärmiselt keeruline on Tom Hanksi karakteritele mitte kaasa elada ning sümpaatiat tunda. Osalt ka sellepärast, et näitleja ise on niivõrd meeldiva auraga isik. Kokkuvõttes: sama vana luitunud kuub, kuid keegi ei saa väita, et ta ei suuda seda iga kord stiilselt, väärikalt ja vaimustavalt välja kanda.

James -- kõige ausam õige kellel kunagi on õigus olnud (mis mind veidike ka häiris) -- Donovan satub ussipessa, kui on nõus Külma sõja ajal esindama vahelejäänud Vene spiooni. Viimane on aga hiilgav partner Tomile: vaoshoitud, elutarkust täis ning kuiva huumoriga (tahtlikult või tahtmatult?) onulik vanamees, paljuski nagu peategelane ise -- kõike muud, kui eeldaks väidetavast moraalitust spioonist. Mark Rylance'i etteaste oli suurepärane, tagasihoidlik ning sõnaaher, kuid igati pilkupüüdev. Tema põhifraasiks kujunev ("Kas sa ei olegi mures?) "Kas see aitaks?" sai iga kord asjakohaselt ja vaimukalt öeldud -- viimast vaatamata olukorra tõsidusele. Ootamatult südamlik oli ka kahe mehe vahel arenev siiras austus, mida võib vast nimetada ka sõpruseks.

Kuid olukord eskaleerub ning peatselt on plahvatusohtliku konflikti mängumaaks Ida-Berliin, kus panused suurenevad, abiväge napib ning James peab vaid omaenda nutikuse, järjekindluse ning õnne peale panuseid panema, et ühes tükis enda ja oma missiooni eesmärgiga segadusest välja saada. Tagasilööke, dramaatikat, ebaausust, ebaõiglust ning julmi spioonimänge, nagu üksteisega tihedalt seotud ämblikuvõrke, jätkub hulganisti. Ka realistlikult karme pilguheite olukorrale värskelt müüri taha jäänud osale Berliinist on trööstitu jälgida. Samas aga ei tasu arvata, et film on ülitõsine Külma sõja varbaotsteni pingeline ängistav vaatemäng, oh ei, James on ise tohutult positiivsust kiirgav tegelane, kes ei usu võimatusse ning tema huumorimeel ning sõnaosavus on vaimustav. Filmi tekst ja dialoogid väärivad kiitust. Pinge ja ärevus on aga kuni lõpu stseenideni kõrgustesse kruvitud ning kuni viimaste minutiteti ei olnud selge, et kas James'i ponnistused kandsid vilja ning ta lahkub jackpotiga, vaatamata kõikidele kaigastele kodarates, ootamatutele teguritele, vaid õnnel põhinevatele faktoritele ja vastutegutsevatele jõududele. Aga noh, tegu on ju ikkagi Tom Hanksiga, mõtlesin ma, ja kuidas oleks see reaalselt võimalik, et tema võimatuna näivat ei saavuta? See ju peaaegu loodusseadus, et saavutab või kuidas...?

Lemmik tsitaat: "Ma kaotan, kuid vähemalt kõik vihkavad mind!"




-------------------------------------------------

Pealkiri: Snoopy ja Charlie Brown: Tobukeste film

Originaalpealkiri: The Peanuts Movie
Režišöör: Steve Martino
Kestus: 1h 34 min
Žanr: Animafilm, komöödia, kogupere
Kinodes alates: 25.12.2015
Nähtud: 25.12.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt
Antud, iseenesest laheda, animafilmi suurimaks komistuskiviks on tõsiasi, et kuigi kodumaal ülipopulaarne ja edukas, on lähtematerjal suhteliselt vähetuntud ning - hinnatud Eestis. Alates 50ndatest USA ajalehtedes avaldatud lühikoomiksi sarjast teab kohalik publik vast kutsu Snoopyt, kuid sellega üldiselt teadmised lõppevad. Ka mina ei ole Tobukestega (originaalis: Peanuts) sina-peal, kuid ulakas, nutikas ja ustav sõber pontu Snoopy on piisav, et mind kinno meelitada.

Visuaalselt on film niivõrd truu originaalile kui tänapäeva animatehnikaga võimalik. Sellest tulenevalt on nähtu ka omapäraselt teistsugune, kuid julge ja laialdane erksate värvide kasutamine ning nähtu lihtsus on kahtlemata plusspunktid filmi kasuks. Kohati, näiteks, kui tegelased mõtetes kujutuspilte loovad, on publiku ees ka puhtalt pliiatsiga loodud kaadrid. 3D efekt ei andnud just märgatavalt juurde, kuid tuletas ennast piisavalt meelde, et ennast ära tasuda. Eriti tuntav oli see stseenides, kus Snoopy oma kuudiga ehk lennukiga taevas ringi kimas.

Lugu ise on äärmiselt lihtsakoeline, Charlie Brown on suur kobakäpp, kellel ei õnnestu pea midagi ning tänu pidevatele äpardumistele, näiteks tuulelohe lennutamisel, on tal vastav kuulsus naabruskonna laste hulgas. Kui aga linna kolib uus kaunis punapäine tüdruk, on Charlie võlutud ning võtab eesmärgiks tüdruku süda võita. Iseenesest on see siht pealiskaudne, suhteliselt paljukasutatud ning ebaoriginaalne, kuid sõnum kogu ettevõtmise ja tulemuse tagajärjel on õpetlik, sest läbi püüdluste meeldida tüdrukule, avastab Charlie ja ka tema kaaslased, et poiss on enamat kui üks õnnetusehunnik. Eriti humoorikas oli kui ta meeldimise saavutamise võitluses võttis ette lugeda läbi Tolstoi "Sõda ja rahu." Seega, film midagi märkimisväärselt uut lastefilmide süžeemaailma ei pakkunud, kuid vaatamata värskuse puudumisele on tegu siiski imetlusväärse ja sümpaatse peategelase ning südamliku looga.

Minu jaoks oli aga staar Snoopy, kes oli just nii armas, üleannetu, aktiivne ja truu sõber Charliele kui ma oleksin eeldanud. Oma kalli sõbra, Charlie, abistamise ja toetamise kõrvalt, mida ta tegi järjekindlalt, parimate kavatsustega ja veidi ulakalt, jätkus tal ka aega filmis päris omaenda eraldi loos peategelasena osalemaks. Nimelt kirjutas ta usinalt, prügikastist leitud trükimasinal, seiklust endast osava piloodina, kes armub võluvasse naiskutsupilooti, keda on vaja päästa kurja Punase Paruni käest. Tegu oli lõbusate ja tegevusrohkete vahepaladena Charlie suhte ja äparduste draamasse. Snoopy oli tegija mitmel rindel! Ta muide ka ei rääkinud, vaid tegi selliseid nunnusid niutsumise, pobisemise ja urisemise sarnaseid häälitsusi, mis loomulikult lisasid pontule armust juurde kümnekordselt.

Lemmik tsitaat: "Marcie luges ette hunnik raamatuid, nagu "Huckleberry midagi" ja "Kuristik tuksis.""




-------------------------------------------------

Pealkiri: Saladus nende silmades
Originaalpealkiri: Secret in Their Eyes
Režišöör: Billy Ray
Näitlejad:  Julia Roberts, Nicole Kidman, Chiwetel Ejiofor
Kestus: 1h 51 min
Žanr: Draama, krimi, thriller
Kinodes alates: 04.12.2015
Nähtud: 08.12.2015
Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Kui kolm niivõrd märkimisväärset näitlejat ühes filmis kokku saavad, võib oodata tähelepanuväärset filmi -- nii vähemalt ma eeldasin. Millegipärast aga jäi lõpp-produkt magedaks ning tundus otsekui, et kolm tegijat enamasti rahasüsti pärast otsustasid osa võtta, kuigi vast silmapaistvalt suur see mammona tulv ka ei olnud. Suurima ponnistuse pakkus kolmikust seekord Julia Roberts, sest tema tragöödiast emotsionaalselt maani räsitud Jess oli äärmiselt veenev, kuid oli ilmselge, et ka tema oli vahelduva eduga karakteri täisväärtuslikul kehastamisel laisk. Kõige suurem raiskamine oli aga sunnitud romantiline keemia Nicole Kidmani ja Chiwetel Ejiofori tegelaskujude vahel, mis oli isegi veidi ebamugav. Nende kahe üldine etteaste jäi ka kohati kesiseks, kuigi Nicole üllatas efektse ja lõikavalt mõnitava monoloogiga mõrvari suunal.

Filmi idee oli iseenesest huviäratav: mõrvamüsteerium, kus tegija on teada, kuid kurjami üle õigusemõistmine osutub keeruliseks eri ebaausatel ja ootamatutel põhjustel. Selle asemel, et jälgida tüüpilise krimiloo süžeed, pannes kokku vihjed ja kuulates üles kahtlusaluseid, näitab antud psühholoogiline thriller hoopis kuidas juurdlusesse segatud isikud vaimselt ja omavaheliselt lahtirulluva segapuntraga toime tulevad, kui ohver on keegi neile lähedane isik. Sisu ei keskendu niiväga mõrvale, kui inimestevahelistele suhetele, ning mis omadusi ja käitumist ekstreemsed situatsioonid isikutes esile toovad, nii vooruseid kui tumedamaid külgi, näiteks kättemaksuiha.

Minu jaoks ei tõmmatud lugu käima kuni viimaste stseenideni välja, kuniks tuli ära puänt, mida eeldasin, et mingi hetk peidust välja tiritakse, lähtudes filmi õhkkonnast ja suunast. See oli muidugi ootamatult intrigeeriv pööre, kuid veel üllatuslikumalt lõi mind kui kott kive pähe, teine puänt, mida küll enam oodata ei söendanud ning mis filmile hulganisti plusspunkte loovutas oma originaalsuse ja tohutult inetult õiglase punktipaneku poolest.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar