Teisipäev, 15. detsember 2015

Teater: "Grönholmi meetod"

Tervitus!

Veidike teatrist!

Pealkiri: Grönholmi meetod

Teater: Draamateater
Kestus: 2h 40 min
Lavastaja: Hendrik Toompere
Osades: Margus Prangel, Jan Uuspõld, Raimo Pass, Harriet Toompere
Esietendus: 30.03.2008
Millal nähtud: 20.11.2015
Minu hinnang: 3.5/5

pilt draamateater. ee kodulehelt
Näitekirjaniku Jordi Galcerani paigutan ma puändi kirjanike hulka, sest mitte miski ei ole tema tükkides tegelikult nii kui esialgu paistab ning oodata tasub pauku. Osati eemaldab see teadmine tulevast pöördest aga portsu võlust, sest mul tekib jahiinstinkt ning paaniliselt püüan puäntidele ära teha -- unustan kõige tähtsama: näidendi nautimise. Hinnata on siinkohal aga hulganisti ning tegu on omapärase ja lõbusalt pingelise inimkäitumise psühholoogilise analüüsiga näidendi kuues.

Antud tükk on kohustuslik vaatamine kõigile värbajatele ja personalitöötajatele üldiselt, saamaks muuseas selgemat pilti sellest kuidas kandidaat on valmis käituma, mis piire ületama ja kuidas tulevast tööandjat petta, et käed külge saada ihaldatud ametile. Lisaks sellele leidub nutikaid nippe, mis võtteid kandidaatide peal kasutada, aitamaks lahti lukustada nende tõelise isiksuse, selle kauni, kuid ajutise fassaadi alt. Ma eeldan, et on värbajaid, kes on ka kordades hullemat kogenud, kui laval figureerinud neli tegelast, kuid kõrvalt vaadatuna on alati kergem nähtavat lahti harutada, isikuid analüüsida ning enda kogemustega kontakte luua ja paralleele tõmmata. Olen isegi kokkupuutunud tüüpilisest intervjuu vormist eemalduvate valikuvõtetega nagu rollimängud ja keeruliste ülesannete lahendamine gruppides, kuid ei midagi niivõrd ekstreemset kui antud tükis. Minu jaoks olid aga minu peal kasutatud võtete eesmärgid ning nendele viitavad faktorid suhteliselt läbinähtavad, siin tükis aga oli vesi palju mudasem, mis tegi loo muidugi kaasakiskuvamaks. Siit koorub kaudselt välja ka mu torkavaim murekoht antud etendusega. Tänapäeval, vähemalt Eestis, on seadusega lubatud ja keelatud võtted, küsimused, teemad ja muu üllatavalt rangelt reglementeeritud. Töövestlusel ei tohi uurida kandidaadi suhteseisu, laste olemasolu, religiooni ning igasugu muu eraeluga seotud küsimuste kohta, isegi kaudselt õngitsedes mitte, ning samuti ei ole lubatud tööga mitte seotud teemade järgi pärimine, nagu näiteks praegu aktuaalne, kas pooldad samasooliste abielu jne. See kuidas tükis aga on isikute eraelus surgitud ja see kuidas need faktid häbi tundmata lihtsalt isiku teadmata musta pesuna lauale visatakse, ületab räigelt igasugu korrektse käitumise piirid ning paneb tüki sisu realistlikkuses tugevasti kahtlema. Julgen väita, et nende testide raames toimus kriiskav emotsionaalne ahistamine, isikuandmete salasuse rikkumine ning inimestega mängimine. Kus on tööinspektsioon? Loomulikult saan ma aru, et tegu on ju ikkagi väljamõeldisega, kuid ma oleksin siiralt oodanud värbamisprotsessi, mis oleks mu silmis reaalsuse raamidega rohkem kooskõlas. Lõpp võimaldab olukorda veidike selgust ja põhjendab toimuvat, kuid kahju oli minu silmis juba tehtud. Samas aga näitas kõrvad lontis ahistamisega leppimine kuivõrd hooletult on inimesed valmis ennast prestiiže ja paljumaksva ameti nimel narriks tegema -- tolasid aga lavale jätkus. Veel tragikoomilisemaks tegi nähtu tõsiasi, et mitte ühelgi neist ei olnud just seda uut tööposti ilmtingimata tarvis, tegu oli vaid ambitsiooniga karjääriredelil kõrgemale liikuda.


pilt draamateater. ee kodulehelt
Näitlejamäng ning nelja isiku omavaheline koostöö oli muidugi märkimisväärne. Loodud oli neli igatpidi erinevat, eri tugevuste, puuduste, oskuste, iseloomude ning käitumismustritega karakterit. Nad kõik esindasid konkreetseid inimtüüpe, eri motiivide ja stiimulitega, mis selgelt kooruvad välja ekstreemsetes ja segastes suure kaaluga situatsioonides. Äärmiselt huvitav oli jälgida kuidas enese tegelik mina kiht kihilt paljastub ning pealmise kauni pühademuna koore alt tulevad päevavalgele inetumad, muidu varjatud, alad. Kohati tundsin ennast kui loomaaiakülaline, naerdes, kommenteerides ning põnevusega jälgides kuidas ahvid oma puuris ühe banaani pärast tralli teevad. Ma usun, et sarnaseid emotsioone kogesid ka etenduse testide läbiviijad. Veidi raske oli seedida, et kas tõesti esineb inimesi, kes on karjääri nimel valmis ka lähedase surma külmanärviliselt kõrvale lükkama, et potentsiaalse töö pärast ennast edasi alandada, kuid teades, mis meil siin maailmas igapäevaselt korda saadetakse ei tohiks mind miski enam üllatada. Lähtudes ka mu pööretejahist, kahtlustasin ja ei usaldanud ma ühtegi neljast ning iga nende väide või otsus pani mind umbusaldavalt kulmu kortsutama. Peaaegu jõudsin ma nende saladuste jälile...

pilt draamateater. ee kodulehelt
Näitlejatest suutis oma mehise ja valju hääle ning ülelaipade mentaliteediga, Margus Prangel vaevatult mu pilku järjepidevalt endale tõmmata. Raimo Pass oli tasakaaluka ja leebe, kuid veidi ebakindla tegelasena, üks pealtnäha meeldivamaid kandidaate. Harriet Toompere, tõelise karjäärinaisena, oli veidi klišeelik, kuid need klišeed täitis ta hiilgavalt. Jan Uuspõld, kõige värvikama ja vaimukama tegelasena, tasakaalustas suurepäraselt teisi ülitõsiseid siht silme ees kaaslasi. Viimase härjavõitleja stseen oli võimas, koomiline ja meeldejääv, no tõesti, mis argumente sa härjavõitleja poolt ikka tuua saad, et miks just tema peaks ainukese langevarju saama, kui kõik ülejäänud on igati asjalikumad variandid. Pean aga ka mainima, et antud tegelase n-ö puänt jättis mulle veidi sunnitud mulje ning lõi mind küll otsekui välk selgest taevast.

Lõppkokkuvõttes oli minu silmis tegu üdini ausa (ükskõik kui räpane see tõde ka ei oleks), pingelise ning tähelepanelikult kaasa mõtlema paneva, pigem absurdse komöödiaga, millel jõuline psühholoogiline alatoon -- päris psühholoogia loengus istumise tunnet õnneks ei tekkinud. Ise saab vaataja aga otsustada kui sügavale jäneseurgu on kavas kaevuda, kas jääd pealiskaudseks ja võtad kõike nii nagu esmapilgul sisse söödetakse või lased ennast nähtaval kaasa viia ning sukeldud pea ees inimkäitumise analüüsimaailma ehk saad tasuta personalipsühholoogia kursuse. Tüki lõpp aga vajus minu jaoks esitatud selgituste raames ära, kuna kogu jant muutus liialt absurdseks. Ma ei usu, et mõni tööandja taolist kandidaatide alandamist lubada saab, firma maine on ju mängus! Ma ei näinud, et konfidentsiaalsusleping toimuva suhtes oleks allkirjastatud ehk siis mis takistab mõnel kättemaksuhimulisel ja pettunud kandidaadil firmat kohtusse kaebamast? Teisisõnu, äärmiselt originaalne ja kaasakiskuv sisu, nüansirohked tegelased ja hiilgav näitlemine, kuid minu jaoks ikkagi liialt ebareaalne tänapäeva kontekstis (või olen ma äärmiselt naiivne, osati sellepärast, et olen kokku puutnud vaid reegleid lausa näpuga järgepidavate tööandjatega - ilmselt on selles põhjus ja päriselust ei tea ma tänu sellele mõhkugi).



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar