Neljapäev, 10. detsember 2015

Teater: "Jane Eyre" - National Theater LIVE

Tervitus!

Leidsin aega, et külastada ühte mu lemmik üritustesarja, National Theater LIVE Coca-Cola Plazas.

Pealkiri: Jane Eyre
Kestus: 3h 20 min
Millal nähtud: 08.12.2015
Minu hinnang: 4.5/5


pilt superkinod.ee kodulehelt

Kuna mu ema on loo hiigelfänn, siis olen kahe või ühe silmaga näinud pea igat "Jane Eyre" versiooni, tihti neid ka oma paarkümmend korda, mis viimaste aastakümnete jooksul kokku on vorbitud. Lisades siia ka tõsiasja, et ülikooli ühes kirjanduse loengus sai pea terve semester seda raamatud lahti mõtestatud ja läbi hekseldatud, siis ei ole kaugeltki tegu mulle värske ja naelutavalt köitva originaalmaterjaliga. On aga selge põhjus, miks klassika on klassika ja pea 170 aastat tagasi ilmunud raamat meelitab aktiivselt uusversioone looma ja tõmbab ligi publikut, kes seda kõike ahnelt sisse on valmis lahmima. Tegu on hiilgava elulooga ühest sirge seljaga, oma aja, positsiooni ning soo piire ületavast oma kindla arvamusega iseseisvast naisest, kes jääb väärikaks ja keeldub sõltumast teistest, ka siis kui tema ümber kõik kokku laguneb ning kui teiste kiusu ning ahistamist on sunnitud kannatama. Jane on eeskuju ja tema elukäik, ning sinna kuuluvad katsumused, on üks tuntumaid radasid inglise kirjanduses.


pilt superkinod.ee kodulehelt
Selle aegumatu kirjandusklassika käesolev tõlgendus suutis minu hämminguks mitmete teiste versioonide kõrval olla tohutult omanäoline, originaalne, ääretult nutikate ning kujutusvõimel lendu laskvate lahendustega. Tükk tõusis kindlale sambale toetudes esile ülejäänudest. Põhjus aga, miks ma ei saa anda sellele ülima kiituse ära teeninud tükile täistabamust, peitub loo nimikangelases ning suunas ja olemuses, kuidas teda seekord otsustati kehastada. Kuigi, kahtlemata, oli tegu imetlusväärse ja tundeküllase esitusega, oli Madeline Worralli Jane minu jaoks liialt nutune ja õnnetusehunniklik, nagu käiks ta ringi vihmapilv pidevalt pea kohal, silmad läikimas ning iga hetk nutma puhkemas, emotsionaalselt tohutult haavatavana ning seda oli võimalik vaevatult lugeda välja tema näoilmest ja kehakeelest. Mina hindan Jane'i kes on väärikam, vaoshoitum ja isegi veidi külmaverelisem. Kuidas ta käitus, mida ta ütles -- kõiges peegeldus tüüpilist Jane'i --, kuid näitleja olemus pani mind temale enam kaasa tunda kui kaasa elama. Tulemus peaks minu arvates olema vastupidine. Ma ei taha teda haletseda, ma tahan tema südikust, edasi rühkimist ja kõige püstipäi üleelamist imetleda.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Võbelevate huulte ja vesiste silmadega Jane'i kõrval tuleb kindlasti mainida ka tema suurt armastust, Mr Rochesteri (Felix Hayes), kes seekord oli toorem, jõulisem ning metsakasvanum kui teda varem olen kohanud. Ja peab tunnistama, et selline ülimehise häälega metsjeesus oli igatahes meeldejäävam, põnevam ning tervitatavam eristus tavapärasemast Rochesterit. Paari vahel oli ka adekvaatne keemia, seega suhe toimis ning armastuslugu oli usutav.

Kõiki karakterid loos kehastasid vaid kuus erinevat näitleja, mis andis suurepärase võimaluse nende andel särada -- ja helendasid nad erksalt iga viimne kui üks. Eriti märkimisväärne ja nauditav tõsiasi, ning ideaalne illustreeriv mõõdupuu näitlemistalendile, oli tegelaste jagunemine mitte sarnasuste näol, ehk üks isik kehastab sarnaseid tegelasi, vaid igaüks sai esitada ühe joone eri otsades paiknevaid karaktereid. Näiteks, Jane'i õpilane, lapsik, aktiivne, valju prantslanna, Adèle, jagas näitlejat täiskasvanuliku, hella ning Jane'i traagilise lapsepõlve sõbraga, vanaemalik, kuid lihtsameelne Mrs Fairfax oli ka vastik, kade ja kiuslik Mrs Reed, Jane'i rivaal, imekaunis ja nipsaks Ms Ingram, jagas kehastajat äkilise temperamendiga, kuid heatahtliku lapsehoidja Bessiega, Lowoodi internaatkooli kalk, julm ja silmakirjalik direktor oli sama isik kes ka Rochesteri koer -- jah, koer. Viimane oli muideks üks lõbusamaid tegelasi, kes igas stseenis naeratuse näole tõi, nimelt jooksis ta ringi nagu segane, haukus vahetpidamata ning lamamispoos nägi välja nii -- näitleja viskas ennast maha külili nagu laip, vahepeal Rochester isegi sügas teda kõhu pealt. Samuti kehastasid kõik ülejäänud viis näitlejat ka Jane'i eri sisehääli, mis minu arvates oli üks omapärasemaid ning huvitavamaid viise, kuidas publikule võimaldada pilk naise varjatud mõttemaailma. Tegelaste jagamine tähendas ka, et näitlejad pidid välkkiirelt ümber kehastuma ning tihti sisaldas see peale riietuse ka peenemaid nüansse nagu aktsendi muutus. Tegelaste uusversioonidest meeldis mulle eriti Adéle, kes seekord haaras omamoodi humoorika karakteri rolli oma robustse prantsuse aktsendiga ning üliaktiivse ja ulaka käitumusega. Sama näitleja (Laura Elphinstone) ingellik Helen suutis ka oma lühikese, kuid meeldejääva etteastega mulle hinge pugeda. Hiigel aplaus minu poolt kuue näitleja eri ning just eriti vastanduvate tegelaste vaimustavate esituste eest.


pilt superkinod.ee kodulehelt
Jane'i lugu ei vaja vast lahtirääkimist, kuid tihtipeale paigutatakse rõhk lembeloole ning ülejäänud esilekerkivad ja naist vormivad perioodid jäävad kidurateks. Antud näidendis aga sai piisavalt tähelepanu ka Jane'i lapsepõlv Reedide perekonna juures ning internaatkoolis veedetud aeg. Eesmärk oli esitada naise elulugu, mitte vaid ühte etappi ehk siis ei paigutatud keskpunktiks tema suhet Rochesteriga. See, mis aga välja koorus oli hoogne, võluv, meelde sööbiv ja võrratu. Ka etenduse lõpp oli sümboolselt otsekui uus algus, sest stseen millega tükk käima läks sai ka viimaseks -- tüdruku sünd. Teistest seikadest jäid silma Jane'i esimene kohumine Rochesteriga, kus viimane kukub hobuselt -- lõbusalt efektne, tüdruku karistuseks hirmuäratavasse punasesse ruumi lukustamine -- lava üleni punases valguses, ainuke valge ruut oli seal kus Jane pelglikult kükitas, ning esimene kohtumine Thornfield Halliga -- suursugusust, salapära ning massiivsust toodi esile laternate ja laest langevate sumedate tuledega.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Lisades toimuvale värvi, mahtus lavale ka väike bänd, kes taustahelide ja muusika eest vastutasid. Näiteks tegid nad tempokat tausta kolistamist ja hõikasid välja kohanimesid, kui tegelased n-ö reisid kohal sörkimise teel. Laval liikus ringi ka laulja, kes oma punases ballikleidis kehastas muide ka kurjakuulutavat ning hullunud Berthat, seda aga absoluutselt mitte segase käitumise või kõne poolest (ta nimelt ei omanud ühtegi repliiki), vaid tegu oli võimsa kohalolekuga ainult. Ta oli otsekui osa toimumistest, kuid samas ei olnud ning see võimaldas Berthale sellise tontlikult kõheda kohaloleku. Laulud olid aga kenasti mahutatud teatud stseene illustreerima ning õiget õhustikku looma. Kuigi palasid oli modifitseeritud tüki kontekstiga sobivamaks, näiteks tehtud tempolt aeglasemaks, sai valikust ootamatult kuulda ka tänapäevaseid meloodiaid nagu "Crazy" ja "Mad About the Boy."


pilt superkinod.ee kodulehelt
Lava oli kahtlemata lavastuse üks tippsaavutusi, mis iseenesest oli suhteliselt minimalistlik ja tühjemapoolne, koosnedes puitsammastest, treppidest, alustest ja redelitest. Meisterlikult ning nupukalt oli kasutatud ära eri vahendeid, viise ning lavaosi, loomaks igati loogiline ja usutav keskkond vastavalt kontekstile ja vajadustele. Näiteks oli lava esiosas luuk lava alla, kuhu lahkusid kõik, kes loo jooksul surid. Samuti oli kihvt vaadata kuidas redelit kasutati kui hobust, millelt Rochester alla prantsatas. Olenevalt tegevuse asukohast aitasid laest rippuvad esemed luua just õige keskkonna, näiteks internaatkoolis langesid laest traadi otsas koolivormid, Thornfield Hallis rippusid aknaraamid jne. Pärast hoone mahapõlemist olid aga viimastest saanud pooleldi söestunud ning murtud puupilpad. Aknad olid üldse etendusel ohtralt läbiv kujund, näiteks esines mitmeid stseene, kus Jane'i ees hoiavad teised näitlejaid kolmnurkseid raame, mis siis kas avanevad ja Jane tunneb vabaduse sõõmu või siis on suletud ning naine vaatab kurblikult neist välja.

Ülekande enda kohta võib öelda, et kuulda oli rohkem sahinat kui tavaliselt, kuid muus osas ühtegi pretensiooni mul ei ole. Vaheajal sai seekord näha proovisaali ning intervjuusid lavastaja ja näitlejatega. Samuti olen tänulik, et lavastus sai National Theater'i jaoks kompaktsesse ühte ossa vormitud, esialgselt oli tegu kahepäevalise etendusega, sest kaks õhtut järjest ühte näidendit vaatama minna tundub kuidagi võõrastav. 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar