Kolmapäev, 16. detsember 2015

Kino: "Draakon" ja "Pariisi bravuuritar"

Tervitus!

Taaskord kinorindelt!

Pealkiri: Draakon

Originaalpealkiri: Он – дракон
Režišöör: Indar Džendubajev
Kestus: 1h 43 min
Žanr: Fantaasia, romantika
Kinodes alates: 04.12.2015
Nähtud: 04.12.2015
Minu hinnang: 4/5

superkinod.ee
Ma ei satu just tihti kinno Vene filme vaatama, kuid muinasjutt, ja eriti veel romantiline muinasjutt, on just see võlusõna, mida vajan, et kinno otsekui maagia väel tormata, eriti kuna sellest žanrist filme eksib suurele ekraanile üldiselt üliharva (animafilmid ei loe). Siiani pole ma hiljutistes lisades antud žanri grammigi pettunud (nt "Tuhkatriinu") ning ootan kannatamatult peatselt kinolinale jõudvat "Lugude lugu." Muinasjutud on minu nõrkus, peaasi, et hästi tehtud, vähemalt killukese uudsete lisadega, ning siis ei ole minupoolest mingit vahet millises formaadis ning mis nüanssidega lugu minu ette jõuab. Antud filmi puhul võin aga ka etteruttavalt kinnitada, et vaatamata mu soodumusele olla leebem oma lemmikžanri vastu, on tegu on äärmiselt võluva, visuaalselt hingematva ning klassikalise, kuid omamoodi teistsuguse armsa muinaslooga.

Püüan seekord teha lühikokkuvõtet märksõnade põhjal ja seda ka lühilausetega -- kiirelt ja konkreetselt.

Sisu: Aastaid tagasi hoidis salapärane draakon tervet küla hirmuvalitsuse all ning, et ta ei korraldaks massilist hävitustöö, sai talle ohverdatud noori ja kenasid neide, kelledega koletis teadmata suunas minema lendas. Kui ühe naise kallim aga oma armastatut hüljata ei tahtnud, suutis viimane uskumatul kombel leida draakoni peidetud saar ning monstrum tappa. Aastaid hiljem tähistatakse samas külas noore vürsti tütre Miroslava abielu draakonitapja järeltulijaga. Ootamatult aga sekkub pulmarituaali surnuks peetud draakon nini viib pruudi endaga kaasa. Tüdruk leiab ennast röövimise tagajärjel üksikult müstiliselt saarelt, kus tema kaaslasteks on hirmuäratav draakon ja salapärane noormees.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Lugu: Suhteliselt originaalne, kuid ei puudunud klišeed ja teadatuntud iidvanad süžeeliinid ning -võtted. Kilde igasugu erinevatest muinasjuttudest, kuid ikkagi ei sarnane suuresti millelegi konkreetsele.

Kangelane: Arman. Siledanahaline (huvitav, kas draakoniks muutmine kärsatas karvad -- aga siis miks juuksed olid ikka peas?), kuuspakk kõhuga, Tarzaniliku kubemekattega, hingeni läbitungiva vaevatud kangelase pilguga, tundlik ja piinatud hurmur. Jäi veidi pealiskaudseks, kuid antud kontekstis ajas asja ära.

Kangelanna: Mira (Miroslava). Südikas, kangekaelne, teismelikult tujukas, mis meelel see keelel, järjekindel, süütult täiskasvanulik ja lapselikult täiskasvanu, entusiastlik, võitleja. Tüdruk, kellele on hakkaja ning allaheitmatu iseloomu poolest, äärmiselt lihtne kaasa elada. Alguses veidi tüütu hooletu sõnakuse pärast. Mitte kuku pikali imekaunis, vaid meeldivalt loomulikult ja tütarlapselikult ilus. Need ülipikad juukse oli võrratud ja päris asjalikud, eriti nöörina!

Lembelugu: Anti piisavalt aega, et areneks usutavalt, kuigi alguses pelgasin ning tundus, et mu ees rullub lahti järjekordne instaarmastus (ehk noorteromaanide tüüpiline esimesepilgu hingesuguluse armastus). Tuulejoonte leidmise stseen oli romantiline. Nad olid armsad koos ning eriti tundeküllased olid intensiivsed stseenid lõpupoole, kus arenevad tugevad emotsioonid tekitasid segadust ja frustratsiooni seoses keerulise olukorraga. Kulminatsioonile elasin agaralt kaasa ning see oli tehtud just parajalt pingeliseks: kas tuleb või ei tule?! Viimane oli suurepärane kaasahaarav romantiline stseen! Lõpp oli kergesti ennustatav, kuid siiski südantsoojendav ning rahulolu tekitav.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Efektid: Hollywoodi tipptegijate poolt käsi külge pandud. Usutavad ja igati kõrgtasemel. Draakon nägi välja kui päris draakon. Viimaseks muundumine ei olnud üllatuslikult nõmedalt animafilmilik vaid maitsekalt fantaasialik. Saar oli lausa sõnatuks võttev. Koduloom, mis iganes loom see ka ei olnud, oli kohati veidi imelik ja taustast kentsakalt väljapaistev, kuid siiski edukalt loodud ja, mis kõige tähtsam, ülinunnu!

3D: Pea nähtamatu ja olematu. Mõttetu ajaraisk. Ei pakkunud midagi tuntavat filmikogemusele juurde.

Uskumatult kaunis: Filmi tippsaavutus oli tohutult viimistletud, läbimõeldud, kvaliteetne, detailirohke ja kujutusvõimerikas visuaalne pool. Stseenid pruudi röövimisel/pulmal punaste marjadega valgel taustal ning kogu see rituaal oli võrratu. Värvid olid erksad, säravad ja silmapaistvad. Saar oli küll kõhe ja üksluine, kuid oma kõleduses imeliselt kena ja originaalne idee poolest. Filmi algus varjumänguga oli omapärane viis alustamiseks ning taustaloo esitamiseks. Film lihtsalt nägi oivaline välja!

Puudused?: Kohati lapsik ja ikkagi lastele suunatud. Veidike liialt silutud, puhas, lihtne, ilus ja helge, arvestades sisu ja toimuvat. No nii palju riideid, muid võrratuid materjale ja vajalikku träni küll ei saa ühele konkreetsele kaldale uhtuda, ja veel nii heas korras.




-------------------------------------------

Pealkiri: Pariisi bravuuritar

Originaalpealkiri: Connasse, princesse des coeurs
Režišöör: Eloïse Lang, Noémie Saglio
Kestus: 1h 20 min
Žanr: Komöödia
Kinodes alates: 11.12.2015
Nähtud: 12.12.2015
Minu hinnang: 1.5/5


pilt superkinod.ee kodulehelt


Üks minu tulevase aasta oodatumaid filme osutus pea katastroofiliseks pettumuseks.

Ma ei naernud kordagi, vist muigasin korra – võis olla ka suumuskli tahtmatu tõmblemine. Ma ei olnud ainuke, saalist kostus naermist vist vaid paaril korral vaid paari isiku poolt. Mõned vaatajatest isegi lahkusid keset filmi.

Idee oli ju paljulubav, kuid teostus oli niivõrd igav, ärritav ning piinlikkust tekitav, ja viimast mitte vaimukas võtmes. Kuidas on võimalik teha midagi totakalt absurdset ja teoorias humoorikat ilma igasugu mahlasuseta, lamedalt ja tüütult? Nähtu oli puine ja kohati väljakannatamatu oma vaimuvaesuses.

Ärritav oli vaadata ennasttäis, egoistlikku ja ülipriviligeeritud eliitlikku mimmut ringi tõmblemas, ülbitsemas ja kõiki otsekui kõntsana kohtlemas. Eeldasin, et leian temas mingitki sümpaatsemat joont, mis ei laseks mul teda niivõrd tõsiselt võtta, võimaldaks tema üle ja temaga koos naerda ning mis isegi paneks talle kaasa tundma/elama, kuid tädi oli niivõrd ebameeldiv, isegi siis kui oli tõelistes madalseisudes. Äärmiselt keeruline on huumoriga suhtuda isikusse, kes kehastab kõike põhjuseid, miks rikkureid ei sallita.

Mind siiralt üllatas aga kui meeldivalt, rahulikult, kannatlikult, heatahtlikult ning üldiselt viisakalt käitusid inimesed, vaatamata chicki solvangutele, üleolekule ning napakustele, tema esiletoodud lollakates situatsioonides. Tavaline taksojuht – kes kogu tema pagasi pidi 5. korruselt alla tassima ja uksi avama, hotellipersonal – kes talle muuseas teed välja valasid ja selle peale jahutamiseks puhusid, sõjaväe värbamispersonal – kes viisakalt tädi soovitused ära kuulas, kuidas paraadi teha glamuursemaks, jurist – kes pidi teda nõustama kuidas rikkaks saada, emalt pärandus näpata ja mitte kunagi enam töötada -- kõik nad olid professionaalsed ja meeldivalt vaoshoitud. Eriti meeldejääv oli kommeteõpetaja, kes oli silmnähtavalt šokis, kuid suutis ennast viisakalt ja väärikalt üleval pidada. Oleksin aga mõnel korral lausa juubeldanud, kui keegi oleks talle nahaalselt koha kätte näidanud. Noh, politseijaoskonda ta paar korda vähemalt viidi.

Peab mainima aga ka paari positiivses võtmes mainimist väärt stseeni: Kõne mimmu poolt filmi lõpus, riietatuna vaid linasse, usklike kogunemisel, sellest kuidas inimesed ei tohiks müüa ennast odavalt ning nõuda vähemat kui nad väärt on -- väga inspireeriv. Mulle meeldis, et tema ja võlts Cressida vahel tundus tekkivat sõprus ja viimane käis tibi tüdrukuteõhtul. Kujuteldavad stseenid, kus chick mõtleb oma elu üle sportlase, aristokraadi, pankuri jne naisena olid päris lõbusad. Veidralt koomiline oli ka vaadata kuidas üks rikkurist päss mimmule külge ajama hakkas, samuti oli osati naljakas kuidas tibi ise ühele polomängijale ligi tikkus, väites, et tal on vaja ka peatselt printsessiks saades armukest.

Filmi lõpp liikus aga häirivalt väljamõeldud fantaasia alale ja seega muutus see esialgsest ausast ja otsekohesest ettevõtmisest äkitselt ebameeldivalt võltsiks. Mimmu eesmärk oli minna Inglismaale ja abielluda prints Harryga ning kuidas see võimatuna näiv saaga küll lõppeb, oli keeruline ennustada, samas aga sellist totakat lõppu ma ei soosinud.

Kihvt oli lõputiitrite ajal näha klippe reaktsioonidest inimestel, kes lollustesse pahaaimamatult kaasati, näiteks mees kelle koer varastati, hotellipersonal, kes rämpsuna kohtlemist pidi taluma, turistid autos jne, pärast tõe selgumist, et nad olid salakaamera poolt filmitud. Mulle tõesti meeldis kui positiivselt meelestatult nad kogu seda jama võtsid, enne tõe väljatulemist ja pärast.

Ma saan aru, et film pilas tänapäeva massilist ja terve mõistuse piire ületavat kuulsuste jumaldamist ning omamoodi tegi ka kummarduse Boratile, kuid minu jaoks jäi tulemus äärmiselt kasinaks ja mannetuks.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar