Kolmapäev, 6. jaanuar 2016

Teater: "Kaheksajalg"

Tervitus!

Taaskord teatrist!

Pealkiri: Kaheksajalg
Teater: Ugala (külalisetendus Salme Kultuurikeskuses)
Kestus: 1h 50 min
Lavastaja: Martin Algus
Osades: Aarne Soro, Tarvo Vridolin, Jaana Kena, Adeele Sepp, Tanel Ingi, Andres Tabun, Vallo Kirs, Klaudia Tiitsmaa
Esietendus: 18.04.2015
Millal nähtud: 10.12.2015
Minu hinnang: 3.5/5


pilt piletimaailm.com kodulehelt
Tavaliselt väldin laia kaarega taolisi tükke, kus üks tossikesest peksukokk vaevleb kõigi enda ümber ringlevate lähedaste ja võõraste meelevallas ning keda on samal ajal tüütu ning hale jälgida. Üldiselt kasvatab jalgealune endale lõpuks ikka selgroo, kuid mind selline ajude saagimine ja niivõrd suures koguses, tihtipeale ebameeldivaid, enesekeskseid ja mina-ja-maailm mentaliteediga inimesi, siiralt häirivad, eriti kuna tegemist peaks olema meelelahutusega. Enamjaolt ei aja mind sellised situatsioonikomöödiad ka naerma, välja arvatud Draamateatri “Rahauputus” kus lõkerdasin vahetpidamata, sest hall argipäev ja selle mured suurendusklaasi alla panduna ja võimendatuna ei ole üldiselt huumor minu maitsele. Pean aga enda üllatuseks ütlema, et kuigi antud etenduse algus oli veidi veniv ja tegelased ärritavad, võttis sisu nagu tükis olev kohe kohe plahvatav katel vunki juurde ja puisest algusest lennutati end märkamatult suhteliselt kaasahaarava ning mahlase tekstiga mis-kõik-võib-valesti-minna totakusi täis vaimuka loo lainele. Ma avastasin ennast naermast ja mitte harva!

Tegu on pealtnäha kerge komöödiaga, mis keerleb ümber igapäeva probleemide ning illustreerib, hoidmata tagasi ning minnes nahaalselt üle piiri, kui keeruliseks võib situatsioon ilma rahuldavate lahendusteta ühe katuse all minna – olukord muutub plahvatusohtlikuks. Sõna otseses mõttes. Kuna tükk on sepitsetud eestlasest autori poolt Eesti publikule, siis võib olla kindel, et need valukohad ja sassis suhted on vähemal või rohkemal määral tuttavad, kas siis enda nahal kogetud või lähedaste ja tuttavate kogemusepagasisse lisatud. Samamoodi on käitumismustrid ja dialoog kodumaa rahvast lähtuv ning ka see aspekt tekitab mingil määral sümpaatiat. Eelnev aga võimaldab vaatajal samastuda laval toimuvaga, sest ainuüksi esitatavad probleemid ei ole kauged või tundmatud. Naise kulul elamine, lastega kontakti kaotamine, tööelu mitte edenemine või üldse puudumine, tüütud sugulased -- need on nüüdisajal laialtlevinud võimalikud igapäeva mured ja konfliktiallikad.

Tüki positiivsed aspektid aga ei takistanud Villel ja tema naisel Kristil olla üpris tüütud, nii et oleks tahtnud neid õlgadest natuke raputada ja paluda, et nad ennast kokku võtaksid. Nääklevad, ja seda null protsenti positiivses mõttes õrritamise või mänglemise eesmärgita või ühel võrdsel tasandil seismata, abielupaarid on minu jaoks väljakannatamatud. Vähemalt meelelahutuslikus kontekstis. Naine võttis pidevalt mehe kallal, sest viimane istus kodus ja midagi tehtud ei saanud (remont, plaanitav raamat jne). Mees aga loivas ringi nagu õnnetusehunnik, küll ähkis ja puhkis, aga ühesgi ettevõtmises ei võtnud vedama. Ja nii Kristi muudkui trampis ja Ville muudkui lasi endal jalgu nühkida. Siinkohal pean ka mainima, et nende suhte lõppseis ei olnud eelnevat arvesse võttes mitte grammigi usutav. Vaatamata minu pretensioonidele Ville suhtes, pean aga tunnistama, et puhtalt näitlemise ja esitluse kontekstis sai Aarne Soro 10/10 punkti. Ta nägi välja ning kogu tema aura õhkas väsimust, tupikseisus olemist, jõuetust, oskamatust, saamatust ning lõpp-tulemus oli äärmiselt autentne ja, seega, oli tegu kiiduväärt kehastamisega. Tema oligi loo kaheksajalg, kes mitmel rindel võitlema pidi. Peab ka mainima, et Jaana Kena oli Kristina paras fuuria, mis on mõeldud komplimendina.

Minu õnneks aga leevendas paari tahvlile küüntega kriipivat kriiksumist kõrvaltegelaste mahlasus, värvikus ja värskus. Kuigi Ville sulist vend ja tema megatibi tüdruksõber ei olnud just originaalsed karakterid, tõid nad Ville tülpinud ja väsinud kodukeskkonda särtsakust, segadust, huumorit ja…nn super “lõõgastumisjooki.” Tarvo Vridolin ja Adeele Sepp toimisid edukalt ja usutavalt koos kaootilise, kahtlase moraali ja vähese IQga paarina. Andres Tabun energiaväljade puhastajana, kes ennast märkamatult Ville majas maa ja vee lepitamise rituaali läbi viima sahkerdab, oli lühiajaline külaline, kuid meeldejääv, omanäoline ja koomiline. Lausa 0.5 punkti saab tükk juurde tänu Maunole, keda kehastas Tanel Ingi. Tola ta oli, jah, kuid heatahtlik, entusiastlik ja õilsa eesmärgiga. See lõpus olev paljastus ei olnudki niivõrd lõbus kui tema vesilike eest võitlemine ning üldse iga sõna, mis tema suust tuli. Eriti meeldejäävad on: “Poroloonist kostüümid, mida keegi praegu kuskil kärmelt õmbleb” ja "Lõpuni välja!"

Huumor oli kahtlemata antud tükis igati aktsepteeritaval tasemel ning suuresti tõstis selle taset minu silmis just Mauno ja too vitsamehest soolapuhuja. Ka dialoog oli vaimukas, voolav ning muuhulgas leidus piisavalt krõbedaid ühereanalju ("Banderas tuli!"). Kuigi, lavakujunduseks oli pealt vaadates suhteliselt tavapärane elutuba, andsid siiralt ootamatud, kuid tohutult lustakad ja totakad lisad sinna teatud stseenides lademetes komöödiat ning ajuvabadust. Neid lahmakaid ringi tatsamas, laest laskumas ja muudmoodi laksu all olemise mõju illustreerimas, ei oleks ma küll oodanud, kuid kahtlemata oli tegu suurepäraste ideedega vürtsitamaks tükki ja sinna olukorda sattunud tegelasi. Väga meeldejääv! Laval lahtirulluva sasipuntra otsade kokktõmbamise suhtes jäin ma aga kahevahele. Iseenesest ju ikkagi meeldiv lahendus, aga teisalt, kuidagi ebarealistlik.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar