Esmaspäev, 5. oktoober 2015

Kino: "Moest väljas"

Tervitus!

Seekord ülevaade kodumaisest dokumentaalfilmist!


Pealkiri: Moest väljas

Režišöör: Jaak Kilmi, Lennart Laberenz
Kestus: 0h 60 min
Žanr: Dokumentaal
Kinodes alates: 18.09.2015
Nähtud: 22.09.2015
Minu hinnang: 4/5


pilt kinosoprus.ee kodulehelt
Minu jaoks parimad dokumentaalfilmid on need, mis harivad ning panevad sind oma käitumist või mõtlemislaadi muutma, seda kõike muidugi paremuse suunas. Pärast teismeeas nähtud “Ülisuur mina” (Super Size Me, 2004), ei ole ma näiteks kunagi vabatahtlikult kiirtoidu kettide restoranis, a la McDonald's ja Hesburger, käinud. Pärast selle linateose nägemist eeldan ma, et kergekäeliselt enam oma jalga poppidesse kiirmoe poodidesse, a la H&M, Zara, NewYorker, ei tõsta.

Mida ma siis antud dokumentaalist õppisin? Tänapäeva hilpe toodetakse seal kus on kõige odavam ja müüakse seal kus on kõige kallim. Järeltöötlemisel riietesse sattuvad kemikaalid põhjustavad muu hulgas allergiaid – testiobjektiks olid Zarast ostetud teksapüksid. Nende ohtlike ainete väljasaamiseks peab riideid pesema vähemalt 60 korda üle 60 kraadises vees. Ühe Bangladeshi õmblusvabriku töötaja saab palka 8 eurot kuus ning tema üür on 9 eurot kuus… Taolisi pärleid leidus hulganisti üle ühetunnise filmi peale laotatuna. Need on aga kindlasti faktid, mis panevad kogu kiirmoetööstuse kohta ja tarbija osal selles, kasvõi veidigi kulmu kergitama.

Samas ei ole see aga revolutsiooniline ja üldsegi uus informatsioon. Eks selliseid teadmisi ja killukesi on siit seal pidevalt suuremates või väiksemates kogustes välja imbunud. Moetööstuse telgitaguse räpased detailid ei tule kellelegi üllatusena, eriti aga kiirmoe patud ja eetikakonfliktid. Kui kardina taha ei nähta, siis on aga lihtne ette kujutada, et asi nii hull ei ole või siis toimuvat eitada. Teades protsessi ja nähes selle funktsioneerimist oma silmaga, ei ole võimalik endale enam valetada, sest tekib isiklik visuaalil põhinev side tõega ning raske on neid pilte mälust kustutada. Siin on loomulikult kandev roll dokumentaalfilmi kvaliteedil, sõnumi mõjususel, usaldusväärsusel ning nähtu väärtusel ja päevakajalisusel vaatajale – kõige sellega, julgen väita, et sai teos igati rahuldavalt hakkama ning ponnistus kandis vilja. Mis antud filmile kaalu lisab on kodumaine kontekst, teostus ja vaatevinkel konkreetsest globaalsel tasandil mastaapsest ärimaailmast. Nähtu sidumine Eestis toimuvaga, nagu näiteks taustalugu Laulupeo särkide kohta, oli igati oodatud ja meeldiv seik.

Käesolev dokumentaal oli otsekui rännak, selge alguse ja lõpuga. Leidus eesmärk, arendus, takistused, kordaminekud, kulminatsioon ja jääv lootus. Ootamatud pöörded filmi kulgedes aga võimaldasid luudele liha ning kohati andsid isegi veidi mängufilmi sarnase maitse. Ei puudunud ka varem mainitud hariv külg, näiteks õppisin ma mõistma, mulle siiani tundmatu moevoolu, upcycling põhimõtete ja võimaluste kohta (ära visatud või mitte kasutusel olevatest materjalidest uute loomine, millel on esialgsest kõrgem hinnaline väärtus), mida viljeleb dokumentaali kangelanna, moelooja Reet Aus.

Kiiremini kiiremini, rohkem rohkem, odavamalt odavamalt – see on tänapäeva kiirmoe moto ning see mida vaataja linateost nähes kaeb, kuuleb ning kogeb peegeldab just seda mentaliteeti. Tarbimisvõidujooks on meeletu ning viimase tähelepanekuna tooksin välja ilmekas illustratsioon selle koomiliselt kurva ja kurvalt koomilise reaalsuse kohta meie enda Tallinnast. Nimelt algas dokumentaal kokkuvõttega esimese H&M poe avamisest Rocca al Mare kaubanduskeskuses – geniaalne sissejuhatus filmi olemusele ning soovile tähelepanu tõmmata püstitatud probleemidele.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar