Kino: "Paan: Reis Eikunagimaale"

Tervitus!

Taas kinost!

Pealkiri: Paan: Reis Eikunagimaale
Originaalpealkiri: Pan
Režišöör: Joe Wright
Kestus: 1h 51 min
Näitlejad: Hugh Jackman, Levi Miller, Garrett Hedlund, Rooney Mara, Amanda Seyfried
Žanr: Fantaasia, seiklus
Kinodes alates: 09.10.2015
Nähtud: 10.10.2015
Minu hinnang: 3.5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Filmi tegemiseks kulus üle 150 miljoni dollari ning arvestades seda, et tagasi teenitud summa peab olema vähemalt topelt kulutuste number, et ettevõtmist saaks kordaläinuks nimetada, siis hetkel kokku kraabitud närused pea 100 miljonit on ilmselgelt näidik, et tegu on massiivse läbikukkumisega. Finants poolele lisaks ei ole ka arvustused kaugeltki kiitvad. Aga mis siis valesti läks, sest vähemalt mina olin küll kontseptsioonist lähtudes entusiasmi täis ning efektse traileri (see imeline muusikavalik!) põhjal ootasin midagi maagilist ja meeldejäävat. Lohutuseks võin öelda, et mina nii hävitavalt kriitiline kaugeltki ei oleks, sest lõppkokkuvõttes, pakkus tulemus mulle ikkagi parajas annuses rõõmu ja meelelahutust, kuid saan kohati aru ka pretensioonilainest.

Tegemist on Peeter Paani päritolu looga, seega originaalset teadatuntud ning igas vormis ja viisil söögi alla ja peale esitatud seiklust Peeterist, Wendyst ja Kadunud poistest võitlemas kapten Konkskäega, oodata ei maksa. Algupärasest loost on kokku klopsitud lugematu arv versioone, näiteks viimane, sisult igati õnnestunud, jõudis kinoekraanidele alles 2003. Selle igivana ja armastatud loo publiku ette uues kuues toomine oli seega igati põhjendatud ning tervitatav vaheldus. Antud filmi jaoks välja mõeldud Peeteri esmane retk Eikunagimaale ja seal lahtihargnevad toimumised ning seletused pidasid igati vett ning võimaldasid asjakohase pinnase sidumaks tulevikus kõik niidid kokku originaalloo lähtepunkti tarvis. Lahti seletati isegi paar esimesest versioonist rippuma jäänud müsteeriumi. Vundament sai paigutatud tugev ning kondikava ei olnud just midagi, mis ühe tuuleiiliga ümber kukub. Siiski, omajagu leidus süžeeauke ning tegelaste ja nendevaheliste suhete arendamine oleks võinud intensiivsem olla, kuid need olid hoonel vaid tilluksed kahjurid betoontalasid närimas.

Kahtlemata tuuakse positiivses võtmes antud filmi puhul enim esile võimsaid ja kõikehoomavaid eriefekte ning maalilisi pilte Eikunagimaast. Visuaalselt oli film tipptasemel, ületamata heamaitse ja usutavuse piire. Nähtu olemuse võltsuse kraad oli viidud miinimumini. Eriti kihvtid oli stseenid Londonis, kus piraadilaevad lapsi pätsasid ja öises taevas ringi liuglesid – Peeter Paan kosmoses! Eikunagimaa on täis äärmusi: džunglid, mäed, kõledad kavandused, merineitside laguunid, jne -- kõik need paigad sai filmi poolt selgelt ja kujutusvõimerikkalt illustreeritud. Väikse omapäraselt huvitava nüansina tooksin esile värviplahvatused, mida ma koheselt ei mõistnudki, mis need täpselt on, kas mõni isevärki relv?

Veel torkeid: Mis minu jaoks ääremiselt kentsakalt mõjus oli Nirvana laulu kasutamine kaevandustes. Ma saan aru, et sooviti olla omamoodi mässajalikult lahe, kuid mulle tundus see võõrastavalt, kuna maagiline kontekst ei haakunud grunge palaga. Kuigi lugu jälgis tüüpilise muinasjutu joont, kaotas Eikunagimaa värskes vaates tsipa oma salapära. Näiteks, kaldusin alati eeldama, et Kadunud poisid on lapsed, kes surid ja ei kasvanud kunagi suureks (sellest ka nimi: Eikunagimaa), kuid uus versioon lähtus selgelt orbude ideest.

Olen vaimustuses Peeterit kehastanud uuest lapstähest Levi Millerist, kes oli ideaalne noor Paan. Temas oli just piisavas koguses noorusega kaasnevat ulakust, ülbust, julgust, suurt südant ja poisilikku sarmi. Samuti oli tema etteaste ootamatult emotsionaalne, professionaalne, asjakohane ja voolav. Veel on kiidusõnad ära teeninud Hugh Jackman Musthabemena, kes tasakaalustas osavalt isekat ja bravuuritsevat koletist ning ootamatult haavatavat piraati. Kapten Konkskäe tulevane kuriteopartner Smee tegi samuti ootamatult meeldejääva ja taaskohtumisrõõmu pakkuva etteaste, just sellepärast, et sarnanes väga oma tulevase endaga.

Miinusena pean märkima Garrett Hedlundi Kapten Konkskäena, kelle veider kohalik Eikunagimaa Indiana Jonesi imidž ei istunud mulle kohe üldse. Teades, et Paani suurim vihavaenlane ei olnud algselt suure tõenäosusega tavaline pööblist kaevur vaid keegi viimistletuma ja gentlemanlikuma hoiaku ja teadmistega, siis antud suund jäi mulle mõistmatuks. Samuti oli tema huumor kuidagi puine ja klišee. Ka oli ootamatu Peeteri ja Konkskäe sõprus. Ilmselgelt plaaniti filmile järge, sest selline kaartide seis kohe üldse ei haaku originaalloost tuttavaga. Kardan aga, et järjed jäävad kohe kindlasti tulemata. Tiigerliiliat on fännikommuunides kõvasti materdatud, kuna tegu on põlisameerika juurtega tegelasega, kuid rolli nabis tavaline ilus valge naine. See loomulikult tekitas hulganisti nurinat ja protesti. Rooney Mara oli malbelt ja vaoshoitult kaunis, võimekas, tasakaalukas ja arukas, kuid miski temas ei sulandunud ikkagi oma ümbrusega kokku.

Lemmik stseen: Kapten Konkskäsi versus kohalik sõdalane ja batuut.

Kokkuvõttes: Ma arvan, et sellist meeletut hävingut nagu on osaks saanud antud filmile, see kohe kindlasti ei ole ära teeninud. Kuigi kaugeltki mitte ideaalne versioon aegumatust klassikast, on tegu värske, loogilise, nauditava ning visuaalset kauni lisaga Peeter Paani seikluste maailmale.